meil jälle

oli nädalavahetus.
laupäeval koristasime kodu. ning kuna meie supernovaatorlik põrandapesuriistapuu purunes h. lippuse tugevate käte vahel, siis jätkasime me vana hea käpuli-põrandal-kaltsuga põrandapesu. tulemus on suht ok. ja kehtestasime korra, et keegi ei tohi enam saabastes meie koju siseneda.
kuna raske töö käigus oli kõht tühjaks läinud, siis läksime turule sööma. turul on väga tore, ainult pilte sellest ma teha ei saa, kuna kõik keelasid mul sinna fotokat kaasa võtta. nimelt ei ole see turg mõeldud turistidele ja see tähendab, et seal on veidi ohtlik. üldiselt on kõik veidi ehmatunud, kui kuulevad, et me seal sõime, sest kardetakse, et me jääme sellest toidust haigeks. kuid toidud seal on metsikult head ja nii odavad. me sõime kala (praetud kala ja ceviche, mis on toores kala sidrunimahla ja vürtisedega) ning arve oli 6 soli (24 kr) portsud suured ja HEAAAD.
turult ostsime veel mangosid, ananassi, vürtse ja müstilisi valgeid kartuleid, mida me pole veel jõudnud valmistada. lisaks ostsime me palju lilli. mina nägin turult tagasi tulles välja nagu pruut vms. mattusin suurte lillekimpude sisse. nüüd on meil kodus suurtes vaasides ka lilli. ja mis on veel väga tore. meil õnnestus leida ka sukapüksipood. oluline informatsioon, et siin ei saa sa neid lihtsalt osta supermarketist, vaid nende hankimiseks on olemas eraldi pood.
õhtul otsustasime me saada oma sõpsidega kokku. meil siin on suurepärane viis sõprade kohtamiseks. kuna meil ega ka neil pole telefone, siis kõige kergem viis nendega kohtumiseks on minna plaza de armasele. seal me siis olime (meid tüütas parasjagu järjekordne brichero) kui tuli armas Panama ja koos temaga läksime me La Tribu Amaru Puma Kunturi kontserdile. Olime esireas, nagu tõelised fännid kunagi. Kuna nad juba ka vaikselt tunnevad meid, siis on eriti tore. Saab veidike juttu rääkida ja kohe on tunne, et teame juba kedagi siin linnas. Laupäeva õhtu (öö) kulmineerus kodus minu sõpse MSNis tüüdates, jah neil oli juba ilus hommik käes.
Ja nagu lubatud, tuli Panama meile koju pannkooke tegema. Lõpuks oli küll nii, et mina käskisin taignasse muna juurde panna ja Siami (ma pole üldse kindel, kuidas ta nimi kirjutatakse) loopis pannkooke õhku. Kui olime juba soolaste pannkookide valmistamise juures, siis jõudsid läbi suure vihmahoo siia ka Juan ja Angel ehk Shemu. Algas kaunis filmiõhtu. Vaatasime doki Maradonast. Mina kui täielik jalkavõhik sain naerda ja rumalaid küsimusi esitada. Ma tõesti ei teadnud, et on olemas Maradona kirik jne. Igatahes oli meie filmi- ja pannkoogiõhtust osavõtjate päritolu väga mitmekesime: Mehhiko, Uruguay, Panama ja Eesti. Saime kohe kuulata väga erinevaid aktsente. Uruguay hisp keelest on raske aru saada, kuna nad susistavad hästi palju ja seetõttu pidin ma pidevalt karjuma: queeee. Muideks kõik olid väga segaduses, kui me neil jalanõud käskisime ära võtta. Siami ütles, et tema pole süüdi, kui me haisu kätte sureme ja Juan küsis, et kust me sellise idee peale tuleme.
aga lõpp hea, kõik hea. film oli huvitav ja isegi pannkoogid said valmis. Kuigi alguses Panama teatas, et pannkookide tegemine on tema jaoks sama jabur kui mulle trenza tegemine. aye.