Enne kui ma alustan oma järgmist sissekannet pean tegema väikest seletustööd :D nimelt kuigi blogist võib jääda mulje nagu me reisiksime kogu aeg(mida kahtlusatavad meie sõbrad), siis tegelikult käime me ikka iga päev tööl ka. vot. meil on seal terve posu väga toredaid tüüpe, kellega teeme käsitööd, mängime erinevaid mänge(paljud poisid on suured malefännid) ja aeg-ajalt läheme kirikuesisele väljakule, et seal nendega jalkat mängida. sellised on meie argipäevad.
seekord läks küll nii, et palusime end töölt natuke varem vabaks ja läksime juba neljapäeva õhtul Arequipasse, et saakisme veel natuke koos olla Ada ema ja õega.
Niisis neljapäeva õhtul kell 8 hakkas meie buss liikuma Arequipa poole. olime kuskil tunni liikunud, kui buss jäi teeäärdee seisma. natuke aega ootasid kõik rahulikult, siis aga hakati üritama välja pääseda, kuid selgus, et uks on lukku pandud (siin peab väljumiseks minema läbi bussi eesosas asuva kabiini, mis on reisijatele mõeldud osast uksega eraldatud). ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et reisijad bussi lukustatakse? ma ei usu, et ohuolukorras keegi esimese asjana seda ust avama jookseks. igatahes natukese aja pärast meile siiski tehti see uks lahti. meie lootsime ,et nüüd keegi vähemalt seletab, mis toimub või nii. üks naine oli väga raevukas ja teatas, et tal on õigused ja ta teab oma õiguseid ja ta nõuab, et telekas pandaks uuesti käima. päris huvitav nõudmine arvestades seda, et olime juba 20 min teeääres seisnud ja keegi polnud sõnagi toimuva kohta öelnud. (lisaks tuli telekast film, mis rääkis kurjast blondiinist, kes vahetas oma keha ühe mehega ära vms)
selle peale ronisime ka meie adaga bussist välja ja küsisime bussijuhilt, et mis toimub. tema teatas, et buss on katki ja hakkas uurima, et kas meil on väga kiire Arequipasse jõudmisega, et kui meil ei ole, siis asendusbuss tuleb hommikul ja siis me saaksime ka ju lõpuks soovitud sihtpunkti. kuna me ei soovinud just liigselt veeta seda ööd seisvad bussis, siis võtsime oma asjad ja asusime teeäärde koos teiste reisijatega, et pääseda mõnda möödasõitvasse bussi. ning kui üks buss peatus läks tõeliseks trügimiseks, õnnekombel õnnestus ka meil bussi pääseda ja pärast tunniajast pausi jätkus meie reis Arequipa poole. Sõit kulges väga kenasti kuni kuskil kell 5 hommikul käis kõva pauk ja kuskilt hakkas suitsu tulema. Hurraa taaskord buss katki ja taaskord olid reisijad bussi lukustatud. kui lõpuks välja saime nägime, et kumm oli katki läinud ja nüüd tegeleti selle vahetamisega. heakene küll varsti sai see kumm vahetatud ja buss hakkas väga aeglaselt taas liikuma. õnneks ei olnud Arequipani enam palju maad jäänud.
Kuskil seitsmepaiku olime me hoolimata kõigist takistustest lõpuks kohal.
Arequipa on Cuscost ligi poole suurem linn (750 000 elanikku) ning on tuntud põhiliselt uhke koloniaalarhitektuuri poolest. Lisaks asub Arequipa oluliselt madalamal kui Cusco ning seetõttu on sealne kliima märkimisväärselt soojem.
Aga jah liikusime kesklinna ja otsustasime Plaza de Armasel võtta ühed kohvid. Selline vaade avanes meike kohviku rõdult.
Pärast seda otsisime võimalikult odava hosteli, panime oma asjad ära ja hakkasime linnaga tutvuma.
Linnas asub ka väga uhke Santa Catalina klooster, mis pärineb 16. sajandist. Kuivõrd see klooster oli mõeldud rikastest perekondadest pärit naistele (reeglina perekonna teine tütar) ja klooster nõudis kingitusi, siis on toad päris uhked ja kloostris on märkimisväärne kunstikogu. See klooster on oma põhiplaanilt täiesti müstiline. Tohutul arvul tubasid, platsikesi ja saale nii et me lausa muretsesime vaeste nunnade pärast, et kuidas nad sinna ära ei eksi. See oli tegelikult nagu väike linnake. Igatahes veestime me seal tubli paar tundi, pärast mida olime päris väsinud. See klooster tegutseb ka tänapäeva ja hetkel on seal 30 nunna.
Pärast väikest puhkust jätkasime linnapeal kolamist ning läksime ka turule. Kuivõrd olime öösel maganud bussis läksime väga varakult magama.
Järgmisel päeval otsustasime minna linnast välja piknikule. Olime lugenud ühest vanast veskist, mille juures olevat väga kena einestada. HAkkasime siis vastavalt instruktsioonidele minema, kuid hehe eksisime ära! Jõudsime endalegi üllatusena hoopis lagedatele kiviväljadele. Lõpuks ekslesime veel natuke edasi ja leidsime siiski veidike rohelisema koha, einestasime seal ja hakkasime tagasi liikuma. Ning oh seda üllatust kui avastasime, et veski oli enam-vähem selles kohas, kust me oma matka alustasime.
Ning õhtul tuligi see kurb hetk, kus meie jäime Arequipasse ja Ada ema ja õde suundusid edasi Pisco poole.
Järgmine päev, mis me Adaga kahekesi veetsime oli tõeliselt laisk. Kõmpisime mööda linna ringi ja vedelesime pargis.
Õhtul hakkasime tagasi Cusco poole sõitma. ja arvake ära, kas buss läks katki või buss läks katki? nojah. ma enam ei tea, kuidas me siin bussifirmat peaksime valima. ilmselt eriti vahet ei ole, sest kõik bussid lihtsalt lähevad katki.
Koos vaheaja algusega lendasid meile külla Ada ema ja õde ning loomulikult otsustasime aega raiskamata nendega koos ette võtta ühe korraliku reisi.
Laupäeva hommikul tõusime vara, et jõuaksime enne pimedaks minemist võimalikult palju kohti külastada (siin läheb pimedaks kuskil kell 6).
Esialgu sõitsime Chincherosse, mis on eelkõige tuntud seal peetava turu poolest, kahjuks olime me seal laupäeval (turg on pühapäeval) ning seetõttu me seda külastada ei saanud. Küll aga nägime inkade ruinaseid. Põnevad selle poolest, et inkade pühakoja peale on ehitatud koloniaalstiilis kirik, kuid vundamendi juurest on veel näha hoopis teises stiilis alusmüüri. Lisaks olid seal ka suured terrasspõllud ning üüratud kivid, millesse olid uuristatud toolid.
Edasi oli meie plaaniks jõuda Moraysse, sinna aga otse ühtegi liiklusvahendit ei lähe. Palusime, et bussijuht peatuks teeristil Marase suunas ning plaanisime sealt kõndida 10 km Moraysse. Kuid selgus, et seal on taksod, mis viivad meid otse sinna. Pärast mõningast tingimist saime hinna 15 solini ja läksime peale.
Moray on samuti inkade ajastust pärinev vaatamisväärsus. Tuntud seetõttu, et seal on amfiteatrit meenutavad terrasspõllud, mida kasutati erinevate sortide aretamiseks.
Tagasiminnes olime sunnitud samuti kasutama taksot, mis viis meid poole teeni Salinasesse. Edasi pidime kõndima, alguses läksime küll mööda vale teed, kuid sõbralikud kohalikud suunasid meid õigetele radadele. Salinas on suur n-ö soolakaevandus, mis on samuti kasutuses alates inkadest. Kohalejõudes meenutas see koht mulle hiiglaslikku meekärge. Ja nendesse kärgedesse voolas mäest tulisoolane vesi, kui vesi ära aurab, jääb kärgedesse sool ning see läheb müügiks.
Pärast seda võimast elamust langesime päris pikalt, ületasime Urubamba jõe ning võtsime combi Urubambasse.
Seal veetsime üpris vähe aega ning liikusime edasi Ollantaytambosse.
Vahemärkusena ütlen, et selle reisi suur, üllas ning põhiline eesmärk oli jõuda Machupicchule, kuid mööda nn alternatiivset rada, millest olime kuulnud oma sõprade käest. Kuna ametlik Camino Inka on päris kallis, siis on reisjate hulgas levinud palju erinevaid jutte ja õpetusi, kuidas jõuda Machupicchuni hoopis väiksemate kuludega. Machupicchust on tehtud eeskujulik äriprojekt. Aguas Calientesesse (selle kaudu pääseb edasi MPni) läheb rong, mille pilet on mitukümmend dollarit ning odavale kohalikele mõeldud rongile turiste peale ei lasta. Muud ametlikku võimalust sinna linna pääsemiseks ei ole. Igatahes alternatiivne Camino Inka saab alguse Ollantaytambost ning seega algas meie tõeline retk sellest linnast.
Leidsime endale kena ja odava hosteli, mille töötaja lubas lahkelt, et räägib meile hiljem pikemalt, kuidas me peame Machupicchule minema. Maksime oma toa eest ning läksime õnnelikult sööma pärast pikka matkapäeva. Tagasitulles küsisime, et kuidas ja kunas oleks meil soovitav minema hakata. Selle peale saime me päris shokeeriva üllatuse osaliseks, nimelt soovitati meil minema hakata kell 1 öösel. Kuna see alternatiivne tee pole just ütleme et päris ametlik, siis on tarvis kontrollpunktid läbida ajal, kui valvurid magavad (rõõmustava uudisena saime teada, et vahelejäämise korral on tavaks passid 1-2 nädalaks ära võtta). Ning see on umbes 2-5 öösel. Kuna meil polnud aega raisata otsustasimegi samal ööl minema hakata. Meil aidati otsida üks kollektiivtakso, mis on nõus meid viima km 82-ni (kilomeetrite arvestamine käib kaugusest Cuscost ning seal on esimene kontrollpunkt) ning leppisime kokku, et kell 00.30 tuleb ta meile hosteli juurde vastu. Kui need asjad olid korda aetud üritasime kuni kokkulepitud ajani veidike tukkuda, kuna päev oli väga pikk olnud.
Veidike enne ühte tuli taksojuht meile järgi ning läksime tema takso juurde. Ning meid tabas veel üks tore üllatus- auto ei läinud käima. Kuna meil oli tarvis võimalikult vara liikuma hakata, et jõuda teise kontrollpunktini (km 88) enne valvurite ärkamist, oli see venitus meile väga vastumeelne. Tasksomees teatas, et tal on aku tühi ja ta peab seda laadima minema. Ning kui me lõpuks minema hakkasime kihutas ta nagu segane. Üks ketshua naine, kes meiega koos autos oli, lõugas kogu aeg: aeglasemalt, noormees aeglasemalt. Kuid kuna meie minemahakkamine oli väga palju veninud, pidime seda korvama tohutu kiirusega liikudes.
82. km jõudes andis taksojuht meile veel viimsed nõuanded ning käskis väga kiiresti liikuda ning kontrollpunktide juures taskulamp kinni panna. Nii me siis hakkasime öösel taskulambivalgel mööda raudteed minema. Niimooodi pooleldi joostes liikusime me umbes kaks tundi, kuni jõdusime 87 km-ni. Varsti pärast seda märki kustutasime taskulambi ning liikusime edasi pimedas. Enne 88km süda puperdas ning kohe pärast kontrollpunktist möödumist oli oluliselt kergem hingata. Need olid kaks kõige ohtlikumat kohta ja olime nest mööda saanud. Liikusime veel veidike edasi ning otsustasime minna raudteelt veidike kõrval ja puhata. Kuid kuna kõik olid sellest tormamisest väga väsinud sai sellest puhkepausist hoopis unepaus. Telki me üles panna ei jaksanud ega viitsinud ning seetõttu laotasime matid laiali ja igaüks kobis oma magamiskotti. Täiesti uskumatu, aga need kolm tundi, mis me seal magasime, olid väga sügava unega.
Hommikul veidi enne seitset ärkasime mööduva rongi müra peale. Päris huvitav oli mõelda, et kas kõik õnnelikud turistid nägid rongiaknast nelja põllul magavat inimest.
Alustasime oma hommikut kosutavate võileibadega ning hakkasime minema. Eesmärgiks jõuda Aguas Calienteseni, mis asub 110dal kilomeetril. Arvestama peab ka sellega, et raudtee kõrval puudub jalakäijatele mõeldud tee, seega peab kõndima mööda raudteed. Ning kuna selline minek on ikkagi täesti mitteametlik, siis iga kord kui kuulsime rongi lähenemas hüppasime kiiresti põõsasse.
Nii mööda raudteed kulges meie minek ligi 8 tundi. Ning kuna mul olid jalas tennised, siis said mu jalad raudteekividel ronides päris karmi kogemuse osaliseks (karmi kogemuse osaliseks said ka teiste jalad, hoolimata jalanõudest).
Veidike enne Aguas Calientesesse jõudes nägime teeääres söögikohta. Kunas sadas kohutavalt ja me olime nälga suremas, otsustasime teha väikese söögipausi ning saime suurepärast Urubamba jõest püütud forelli.
Pärast sööki jätkasime oma matka ning Aguas Calientesesse jõudes otsustasime end premeerida termaalvannidega, mis oli meie piinatud jalgadele tõeline õnnistus. Pärast seda võtsime veel ühed kohvid ning juba hakkaski hämarduma ning samuti hakkas jälle vihma sadama.
Kuna Aguas Calientesest on veel 1,5 h Machupicchuni, siis mõtlesime, et parim oleks juba eelmisel päeval ronida natuke ning telkida poolel maal. Pimeduskatte all hakkasimegi liikuma, kahjuks sadas jätkuvalt ning telikimiskohta otsides selgus, et meie võimalused on väga piiratud. Kuigi üritasime endast parimat anda, kulges see öö ikkagi loigus magades.
Tõusime kell kuus, et Ada ema ja õde jõuaks varakult Machupicchule, mina ja Ada otsustasime uurida, kuidas oleks kõige parem jõuda Santa Teresasse. Nii me siis küsisimegi Puento de Ruinase juures istuva onu käest, et kuidas sinna minna. Kuid onu polnud just väga sõbralik nähes kahte neiut telk käes kell 7 mäest alla tulemas, sel hetkel ühendas meil ära, et tegemist on valvuriga, kelle ülesandeks on jälgida, et keegi öösel Machupicchu mäele ei roniks. Üritasime teda veenda, et me läksime kell 6 hommikul, et saata Ada perekonda ning me päris kindlasti ei telkinud seal. Onu aga väitis, et ta on juba kella kolmest valvanud ja pole näinud meid möödumas. Hakkasime talle seepeale ajama segast jama sellest, kuidas me ikka käisime teed näitamas ja ise oleme ammu juba Machupicchut külastanud, lõpuks onu loobus ja ütles, et võime edasi liikuda. See oli suur kergendus, sest oleks nõme olnud pärast öist matka jääda vahele vales kohas telkimisega.
Niisis, kui Ada ema ja õde naasesid Machupicchult, jätkasime kõndimist mööda raudteed, et jõuda hüdroelektrijaamani, kust pidavat bussid viima Santa Teresasse. Pärast kahte tundi kõndimist meile armsaks saanud raudteel jõudisime elektirjaamani, kuid busse seal loomulikult ei olnud. Kui me kohalikelt selle kohta küsisime saime vastuseks, et bussid mõnikord käivad, aga nad ei usu, et praegu midagi enam liigub. Aga Santa Teresa olevat ainult kahe tunni kõndimise kaugusel. See oli minu jaoks üpris morjendav uudis ja haarasin skittelsite järele. Kuid mis teha, hakkasime kõndima. Natukese aja pärast tuli meile vastu veoauto, mis näis funktsioneerivat bussina ja selle reisijad andisid meile mõista, et buss tuleb ka tagasi. See oli tõeline rõõmuuudis. Nii saimegi lahtises veoautokastis kihutada läbi banaanimetsade. Tuju oli hirmus hea ja kiljusime seal rõõmust, mille peale autojuht pidas korra kinni ja küsis, et kas meil on midagi lahti.
Jõudsime selle autoga Urubamba jõeni ning selgus, et peame sellest üle minema ühes väikeses korvikeses. Tuuuus : )
Väike näide kohaliku tädiga, aga meie läksime täpselt sama moodi.
Jõudsimegi lõpus Santa Teresani. Linn oli omaette elamus, kuna kõik tahtsid seal meiega suhelda. Väikesed poisid tormasid kohe meie juurde, puistasid meid küsimustega üle (kas mul on seljakotis arvuti, kas me näitame neile oma kella, kas me tuleme saksamaalt või prantsusmaalt jne) ning juhtisid meid bussipeatuse juurde. Kuna Santa Teresa on oluliselt madalamal kui Cusco, on sealne kliima märkimisväärsel soojem, mida tõendavad seal kasvavad mangod ja banaanid.
Selgus, et meie oleme ainsad, kes tahavad minna Santa Mariasse ja seetõttu peame me maksma selle eest päris soolast hinda (80 soli nelja inimese peale). Kuid kuna meil poleks olnud seal linnas midagi teha, otsustasime siiski maksta küsitud hinda ning hakkasime minema.
Sellel reisil oli meil hakanud juba viltu vedama autodega ning see jätkus ka selle auto puhul. Vaikselt läks järjest pimedamaks ning varsti sai selgeks, et auto tuled ei tööta. Arvestades seda, et sõitsime kuristiku serval, oli see uudis veidike halb. Autojuhi kõrval istuv mees hakkas taskulambiga valgust näitama. Kuid see polnud piisav, andsime lisaks ka enda taskulambi ja need kinnitati auto alla. Pidevate pausidega liikudes ning veidike oma elu pärast kartes jõudsime lõpuks kohale Santa Mariasse.
Ostsime sealt piletid Ollantaytambosse. Meile lubati, et buss tuleb kohe, kuid loomulikult saime me üle tunni aja oodata. Pärast ligi kuuetunnist sõitu ülimalt külmas bussis (ma ei saa aru, miks teha aknad lahti, kui väljas on kohutavalt külm?) jõudsime Ollantaytambosse. (Vahepeal käis bussis veel kokalehtede kontroll, mille käigus nuusutasid kontrollijad reisijate pagasit.) Selleks ajaks oli kell juba viis hommikul. Ning kuna bussis oli olnud üpris võimatu magada olime äärmiselt unised ja läksime hostelite üstetaha peksma. Avastasime väga kavala nipi- kell viis hommikul on väga lihtne tingida, kuna unised inimesed tahavad võimalikult kiiresti magama saada. Nii saime odavalt endale väga korralikud magamistoad ja läksime õnnelikult magama.
Järgmisel hommikul einestasime turul ning tutvusime Ollantaytambo ning sealsete ruinastega. Linnas on imekaunid ojadega tänavad.
Pärast seda sõitsime tagasi Cuscosse, kus mina ja Ada jõudsime väikese hilinemisega tööle.
