Algne plaan oli minna cuscost Tiponi, edasi Andahuaylillasesse, sealt Raqchisse, pärast seda Sicuanisse, La Rayasse ning lõpetada reis Pukaras. Need on kõik külad, mis jäävad teele Cuscost Punoni (ehk siis Cuscost kagusse).
Rääkisme oma plaanist ka Panamale ning tema teatas, et läheb ka ühte külasse, kus tehakse jõulude puhul lastele väike üritus- jagatakse panetoni, kuuma shokolaadi ning kingitusi. See küla on veidike Pisacust edasi (Pisac asub Causcost kirdes). Kuna Panama kutsus meid kaasa ja ka me mõtlesime, et oleks ju tore reisi koos alustada, siis otsustasimegi alustuseks hoopis sinna minna. Veidike teine suund, aga mis seal ikka.
niisis 23. detsembri hommikul ärkasime ja selgus, et mina olin suutnud oma hääle ära kaotada. Panamal ja Adal oli väga naljakas, kui ma kriuksuvaid häälitsusi kuuldavale tõin:D meie juurest hakkasime minema bussipeatuse poole, mille asukohta Panama õnneks teadis. siin nimelt ei ole sellist loogilist süsteemi, et on üks bussiterminal, kust kõik bussid väljuvad. on väga palju erinevaid kohti. Panama juhtimisel jõudsime me ühe mudase hoovini, mis oligi bussipeatus. ma kahjuks ei julgenud seal oma fotokat välja võtta, aga minul ja adal võttis aega enne kui aru saime, et see mudane hoov ühe bussiga ongi otsitud peatus. ronisime bussi, kus meie välimus pakkus palju huvi väikestele ja suurtele, kiigati meie poole ja itsitati.
niipalju siis heledatest juustest peruus.
sõit pisacusse kestis umbes 2 tundi ja pilet maksis 2.40 soli ehk siis veidi üle 10 krooni. see on vaid üks eelistest, kui sa sõidad kohaliku bussiga, mitte ei mängi turisti. sest bussiga sõitmine on siin omaette kogemus. lisaks unustamatule bussiterminalile on unustamatu ka sõit ise. siin ei ole oluline, et kõigile sõitjatele ka istekohti jätkuks. kui keegi tahab bussi tulla, siis tuleb ta sinna mahutada. seega on ka kogu vahekäik paksult inimesi täis. kui sattuda seisma bussi tagumisse otsa, siis on välja pääsemine suurem tegemine. boonusena saadab su trügimist uksemehe närviline karjumine. mina õppisin igatahes hindama väga kõrgelt seda, kui ma saan bussis istuda, mitte ei pea kaks tundi vahekäigus kõlkuma. ruumi säästmiseks kinnitatakse suurem pagas bussi katusele. kõik on väga praktiline.
Jõudsime siis kohale kohale Coyasse, kus tomimus jõuluüritus
panama pidi seal algselt küll tegema lastele näomaalinguid, kuid kuna värve polnud ostetud, siis tegi ta lihtsalt trikke ja lõbustas lapsi.
natukese aja pärast otsustasime liikuda tagasi Pisacusse ja uurida, kas kuidagi on võimalik jõuda ka Andahuaylilasesse. Selgus, et otse mingit bussi ei lähe ning parim viis on minna takosoga San Salvadori, sealt Huacarpaysse ning edasi bussiga Urcosesse, mis läheb läbi ka Andahuaylilasest. Jätsime hüvasti Panamaga ja jätkasime oma reisi.
Takso, mis läks San Salvadori oli kollektiivtakso st et me jagasime ühte tavalist autot 12 inimesega (pluss juht). tegemist oli kohalike töölistega, kellest osad paigutati ruumi puudumise tõttu pagasinikusse.
san salvadorist edasi kuges bussidega liiklemine kenasti ning jõudsime Andahuaylilasesse.
Andahuaylilases hakkasime otsima endale peavarju ning kuna me ei tahtnud hostelites magada, siis otsustasime, et peame kohalikelt abi küsima. istusime ühte kohvikusse ja teavitasime sealset müüjatädi oma murest. ta teatas, et teab küll ühte inimest, palus meil oodata ja kadus kohvikust pooleks tunniks. samal ajal tuli kohvikusse üks noormees, hiljem selgus, et tema nimi on Cesar. Kui kohvikutädi teatas, et kahjuks ta meile ikkagi mingit kohta ei leidnud, siis Cesar ütles, et teab kohta kus saaksime magada. kohaks oli endine hostel, mille omanik oli Vladislav. Vladislaviga kohtudes pidi kõigest rääkima ada, sest mina olin juba tumm. aga näe selgus, et vladislav teab väga palju kõiksugustest ravimtaimedest ja tema suurepäraste ravisessioonide abil sain ma kahe päevaga praktiliselt terveks. tema ravi hõlmas ka seda, et jõuluõhtul määris ta mu kokku kanarasvaga, pani sinna peale ajalehed ning käskis mul selga tõmmata sooja kampsuni. Nii ma siis jõuluõhtul ja -ööl krabisesingi.
aga nüüd tagasi 24. hommik. käsime vaatamas ka Andahuaylillase kuulsat kirikut, mis tõepoolest on väga ilus. Seda peetakse Ladina-Ameerika Sixtuse kabeliks.
Koos Cesariga käisime me 24. hommikul Pikillactas
Cesar väga tahtis teha pilti, kus me mõlemad adaga peal oleksime.
Pikillacta oli meie mõlema jakoks tõeline elamus. see on tohutu preinkade linn, kus olevat elanud 5000 inimest. suurem osa linnast on välja kaevatud alles viimaste aastate jooksul ja väljakaevamised jätkuvad ka praegu. Kogu linn on ümritsetud müüriga ning pildil oleme me kahe kaitsemüüri vahel.
Kogu linn oli jagatud sektsioonideks: sõjaväeline, religioosne, käsitöö, toiduladude jne osa. muljetavaldav on ka see, et majad selles linnas olid kolmekorruselised. oh aga see koht vääriks tervet eraldi sissekannet (kui ma rohkem teaksin ka selle kohta muidugi).
lisaks oli tore see, et kuna me olime seal jõululaupäeval, siis olime me ainukesed külastajad.
Edasi läks Cesar Cuscosse ja meie suudusime Urcosesse sööma ja sealt edasi juba Raqchisse
Jõuluõhtuks naasesime Andahuaylillasesse, kus saime Vladislavi käest panetoni ja kuuma shokolaadi. õhtu jätkus juba eelnevalt kirjeldatud ravimisega. Kell 11-12 pidi kirikus olema missa, millele me plaanisime minna. kuid loomulikult jäime me magama ja ärkasime kell 12. tormasime kiiresti kiriku poole, kuna pärast missat kogunevad kõik inimesed plaza de armasele, kus süüakse ühiselt panetoni ja juuakse kuuma shokolaadi. kui me olime oma osa kätte saanud, siis kobisime rõõmsalt magama.
olime teinud ka väikesed muutused oma järgmise päeva kavasse. kuna me olime Raqcist juba sõitnud tagasi Andahuaylilasesse (2,5 h sõitu) siis ei tahtnud me järgmisel päeval hakata sama teed mööda tagsi sõitma Sicuanisse, vaid otsustasime minna tagasi Pisacusse.
25. detsemri hommikul käisime Vladislavi ja tema perekonnaga esimese jõulupüha missal, pärast seda jätsime nendega hüvasti ja hakkasime seiklema Pisacu poole tagasi.
Pisac on üks osa Pühast Orust. Teadsime, et linnast paaritunnise matka kaugusel asuvad varemed. Kuna kell oli juba 3 ning kell 6 on juba päris pime, siis ei olnud me kindlad, kas me läheme varemeteni või mitte. hakkasime lihtsalt minema ja ei saanudki enne pidama kui olime jõudnud Päikesetemplini. Kuna meil oli rahaga kogu reisi ajal suhteliselt kitsas käes, siis sai meie matk teoks ainult tänu sellele, et 25. detsembril oli valvuritel ka vist vaba päev ja keegi ei tulnud meilt piletit nõudma.
lisaks nägime ka vana Pisacut
Sellele matkale andis minu jaoks palju juurde see, et kõik tuli kuidagi väga etteplaneerimata. hakkasime lihtsalt minema ja jõudsime eriti vägevate kohtadeni.
Tagasi alllinna jõudes pidime otsustama, kas minna tagasi Cuscosse või üritada leida endale mõni odav ööbimiskoht. Läksime ühte hosteli ja küsisime kui palju neil öö maksab, pärast väikest tingimist olime saanud öö 30lt 20 solini ja saime endale seda lubada.
Meil läks väga õnneks, et jäime Pisacusse, kuna nägime ühte eriti huvitavat traditsiooni, millest ma polnud varem isegi kuulnud. Nimelt riputatakse tänavatele ühest aknast teiseni ulatuvad vanikud, mille külge on kinnitatud panetone jt väikeseid kingitusi. Siis hakkab tänava ühest otsast liikuma rahvamass, keda saadavad trummid, pasunad jne ning kui rahvamass jõuab vanikuni, siis hakkavad akende juures olevad inimesed seda kõigutama ja keerutama. kingituste kättesaamiseks peavad tänaval olevad inimesed üksteise peale ronima, hüplema ja turnima. Väga raske on seda kirjeldada, aga igatahes on kõik eriti rõõmsalt koos, loobivad panetone ja peavad tõelist jõulupidu.
Järmiseks päevaks olime me otsustanud, et liigume tagsi Cusco poole, kuid külastame teepeale jäävaid mälestisi (ruinaseid nagu me neid kutsuma oleme hakanud)- Tambo Machayd, Puca Pucarat, Sacsayhuamanat ja Quenkot.
Pärast hommikusööki võtsime bussi Tambo Machayni, kuid sinna kohale jõudes sadas kohutavalt vihma. Ning oma järelejäänud 5 soli eest ei saanud me lunastada ka sissepääsu ruinastele. Tõmbasime selga oma vihmakeebid ja liikusime Puca Pucarani. Kuna seal polnud kontrolli, siis vaatasime seal veidike ringi. Kuid kuna vihma sadas endiselt kohutavalt ja me olime mõlemad märjad ja haiged, siis otsustasime teha kiire kojumineku. Läksime teeäärde, peatasime ühe bussi ning naasesime Cuscosse. Oma koju. Varsti, kui oleme tervemad ja tundub, et ilm on ilusam, siis läheme ja teeme selle tee Tambo Machayst Cusconi korralikult ära.
No comments:
Post a Comment