Eelmisel pühapäeval tõusime me varahommikul, et asuda oma seni kõige pikemale reisile- Boliiviasse. Esialgu olid meil piletid ostetud Punoni (mis on veel Peruus) ja otsustasime, et vaatame seal, mis edasi saab. Sõit sinna kestab ligi seitse tundi.
Kohalejõudes võtsime tasko ja palusime end viia Plaza de Armasele, kuid selgus, et see on võimatu, kuna kogu keskväljak on haaratud karnevalimöllust. Seega sõitsime nii kesklinna kui vähegi võimalik ja asusime otsima odavat ööbimiskohta, et panna ära oma suured seljakotid ning minna karnevali vaatama.
Kui me parasjagu kopsisime ühe hosteli uksetaga, siis tuli meie juurde üks velotaksojuht, kes ütles, et karnevali tõttu on arvatavasti kõik kohad kesklinnas täis ning seega tasuks meil veidike kaugemalt endale elukohta vaadata. Järsku haaras ta taskust ka flaieri ühe hosteliga ning teatas, et võib meid sinna pooleteise soli eest kohale viia. Kuid kuna see ei tundunud enam sõbraliku nõuandmisena, vaid pigem äraosted reklaamimehe jutuna, siis ütlesime, et kõnnime ise ja vaatame, kas leiame midagi. Seejärel hakkas see tüüp meid mööda tänavat jälitama ja karjus, et kõik kohad on täis, et ainuke tühi hostel on see, mida tema meile soovitab. Kuid üllatus-üllatus järgmine koht kuhu sisse astusime oli tühi, odav ja kesklinnas. Seega jälle väike tarkus, ei tasu siin usaldada kõiki "heatahtlikke" nõuandjaid.
Panime oma pakid ära ja tormasime linna, mis paistis olevat täiesti segane. Tänavatel oli praktiliselt võimatu liikuda, sest need olid nii tihedalt ääristatud inimestega, kes olid tulnud karnevalirongkäiku jälgima. Politsei hoiatas meid vahepeal, et oleksime väga ettevaatlikud, kuna seoses pidustustega on ka väga palju kuritegevust. Haarasime oma kotid tugevamalt kätte ja võitlesime endale kätte positsioonid kogu tralli jälgimiseks. Igatahes tõmbasime me seal esimeses reas istudes liigagi palju tähelepanu ja kõigile pakkus väga palju nalja, kui mulle üritas üks tantsija sujuvalt musi anda ning meid kahte veeti tantisma.
Igatahes karneval kujutas endast seda, et kostümeeritud grupid liikusid mööda tänavaid ja tantsisid ning neid saatis reeglina grupp pillimängijaid (puhkpillid, trummid). Erinevate kostüümidega gruppidel oli erinev tants. Kohati tundus, et vaesed tantisjad on omadega täiesti läbi, sest osad kostüümid olid kindlasti väga rasked kanda.
Järgmisel hommikul otustasime käia ära Titicaca ääres. Kõndisime keskusest välja ning jalutasime mööda pikka alleed järve poole. See tänav oli väga veider, kuna keset seda oli väga ilus ja korrastatud puude rida, kuid majad oli praktiliselt eranditult räämas ja koledad.
Aga järve juurde jõudes oli õnn seda suurem. Pärast kolme kuud nägime taas vett. Asi, millest ei oska puudust tunda, kuid Titicacani jõudes saime mõlemad aru kui väga olime igatsenud vaadet silmapiirini, millel ei seisa ees ükski mägi.
'
Järve juurest tagasi tulime velotaksoga. Otsustasime, et on aeg edasi liikuda, võtsime seljakotid ning läksime bussijaama, kust hankisime piletid Copacabanasse.
Üldmulje Punost jäi meil üpris kesine. Enamus majadest olid koledad ja linnas justkui puudus ilus keskus. Üks asi majade puhul, mida Eestis naljalt ei näe, on see et paljud neist on täiesti poolikud. Kuna kliima pole nii külm nagu meil talviti, on ilmselt võimalik ära elada ka majades, millel on vaevu saadud seinad püsti ja katus peale. Sellised linnaosad jätavad endast äärmiselt armetu mulje. Ning just sellised majad domineerisid Punos.
Bussijaamas saime loomulikult korralikult oodata, sest nagu siin tavaks väljus buss lubatust ligi tund hiljem. Aga rõõmustama peab selle üle, et vähemalt ei pidanud me hiljem tegeme ühtegi pausi tehniliste rikete tõttu.
Igatahes enne piiripunktini jõudmist hoiatati meid veelkord Boliivia piiriametnike eest. Kindlasti peab saama templi passi ja passi tagasi ning kui nad küsivad selle eest raha, siis peab sellest kohe ja karmilt keelduma. Õnneks meil mingeid probleeme ei tulnud. Onu vaatas targast raamatust järgi, kus asub Eesti (mis tema jaoks üllatuslikult ei olnudki sama mis Leedu) ja lõi templi passi.
Ning jõudsimegi õnnelikult Copacabanasse. Buss viis meid ühe hotelli ette ja soovitas seal ööbida. Mina olin parasjagu väsinud ja tüdinud ning oleks nõus olnud seal ööbima, kuid Ada teatas, et tema arust näeb see nii rõve välja, et me peame edasi otsima (hostel oli liiga euro ja turistika välimusega st liiga korralik meie jaoks). Käsime ja otsisime mõnda parmumat kohta ning tutvusime selle käigus kahe tsikiga rootsist- Cecilia ja Hannaga. Koos nendega õnnetus meil leida normaalne ja väga odav hostel (üks boonuspunkt Boliivia puhul on see, et see on oluliselt odavam kui Peruu- hostelite hinnad on ligi poole väiksemad) ning läksime ühiselt sööma. Väga tore oli rääkida vahelduseks inimestega, kes teavad kus asub meie kodumaa.
Järgmise päeva pühendasime Copacabanaga tutvumisele. Copacabanas on väga ilus keskväljak, mille puudest ma täiesti hullusin, ning selle kõrval kirik(Basilica de Nuestra Senora de Copacabana), mille väline osa (ees asuv plats jne) on väga uhked, seest kahjuks mitte nii muljetavaldav. Lisaks lamas seal trepil väike ja lahe koer, kellest ma koheselt vaimustusin. See on see kui enda armsad koerad eestisse jäid.
Jalutasime veidi ka mööda imekaunist randa Titicaca ääes ja sõime paadisillal mangot.
Järgmise päeval läksime koos oma uute sõbrantsidega Isla del Solile, mis on Titicaca suurim saar. Sinna saab sõita väikese paadiga ning minek võtab aega ligi pooltesit tundi. Sõitsime alguses saare lõunaosasse ning seejärel edasi teise paadiga põhjaossa.
Kohalejõudes otustasime, et peame minema ujuma Titicacasse. Kuid ega see vesi seal eriti soe ei ole (järv asub ikkagi 3800 m kõrgusel). Ning olime ainukesed hullukesed, kes ujuma läksid. Pärast käidi meilt veel küsimas, et mispuhul me seda tegime. Aga kõigile tekkisid kohe pähe väga mõistvad näod, kui ütlesime, et oleme ikkagi pärit külmalt põhjamaalt.
Enne ujumaminekut olime rannale pannud püsti oma telgi. Telkijaid oli rannas väga palju, enamik neist loomulikult argentiinlased. Õhtul ostime veini, pugesime Hanna ja Cecilia hostelist varastatud tekkidesse ja vedelesime neljakesi rannas. Kuskil poole õhtu peal tuli meelde, et ohoo on ju valentinipäev ning leidsime, et romantiline õhtu veiniga on igati asjakohane. Vahepeal käisid meid tüütamas kohalikud lapsed, kellele on väga hästi selgeks õpetatud, et turistide käest tuleb kõike nuruda. Nii nad siis said kõigepealt meilt shokolaadi, seejärel tahtsid nad meie veini ning kuna me seda neile ei andnud, siis hakkasid nad raha küsima. Arvatavasti on nende vanemad nad välja koolitanud seda üpris tasuvat ametit pidama. Cecilia ütles, et keskameerikas on selline laste n-ö tööle saatmine päris tavaline.
Öö telgis oli põrgulikult külm ja ärkasin unise ning pahurana. Aga mis seal ikka.
Pärast hommikusööki asusime väikesele matkale, et enne äraminekut saada rohkem aimu saare põhjaosast. Jõudsime ruinasteni, kuid otsustasime, et ei hakka raha sissepääsu eest maksma, vaid läheme hoopis vaatama lõunas asuvat Templo del Soli. Kuna saar ise on looduslikult niivõrd kaunis, siis pakub ka lihtsalt jalutamine seal piisavalt võimsa elamuse.
Otsustasime, et järgmise öö veedame saare lõunaosas, mis on kuulus oma imekauni päkesetõusu ja -loojangu poolest.
Sõitsime paadiga sinna ning leidsime ühe väikese tüdruku, kes juhatas meid mäetipus asuvasse hostelisse.
Ning õhtul, kui päike loojus istusime kõik suu ammuli ja lihtsalt vaatasime kui ilus kõik on.
Niisis järgmisel hommikul planeerisime minna Templo del Soli külastama. Et jõuda kella 11 paadile pidime tõusma vara, sest mina ja Ada jätsime oma kotid hostelisse ja seetõttu pidime jõudma veel ühe korra mäkke tõusta ja seejärel sadamasse.
Lõpuks läks meil siiski nii kiireks, et pidime oma seljakottidega tegema kiirlaskumise. Jõudsime napilt paadile, mis oli ainult meie järgi oodanud, kuna Cecilia ja Hanna olid palunud, et meid ära oodataks. Ning oh seda üllatust kui paat tegi väikese peatuse Templo del Soli juures et kõik, kes ei olnud viitsinud ruinasteni ronida, saaksid need ikka ära näha.
Igatahes tagasi Copacabanasse jõudes võtsime bussi La Pazi, kuhu jõudsime kohale päris hilja õhtul. Cecilia oli välja vaadanud odava ja hea hosteli- Carretera, kuhu suundusid ka teised tüübid meie bussist. Sinna jõudes pakuti meile voodeid 7kohalises toas, kus olevat juba kaks inimest. Mudugi rõhutati meile korduvalt, et jagama tuba ainult teiste tüdrukutega. Seetõttu oli päris üllatav tuppa jõudes kohtuda kahe argentiinlasest poisiga, kes selles toas elasid. Aga mis seal ikka. Hosteli kõik seinad olid kaunistatud kirjade ja joonistustega selle eelmistelt elanikelt.
Järgmisel hommikul läksime rõõmsalt linna ja lootsime, et saame põhjalikult linnaga tutvuda. Kuid olime teinud väikese valearvestuse. Nimelt käis linnas täie hooga karneval. Ning see kujutas endast armutut veesõda. Kesklinna jõudes hakkasime saama veepommidega vastu päid ja jalgu ning kui üritasime põgeneda teisele tänavale möödus meist kaubik, kust valati meile ämbriga vett kaela. Cecilia oli meist vist kõige vihasem ja kostitas kõiki lausega: PUTA MAADREEEEE!!!! Tilkusime veest ja põgenesime ühele trepile, mis tundus veidike ohutum. Kuid ka see oli meist liiga naiivne tegu. Varsti lendasid meie poole veepommid vastasolevatest akendest ning ka ühest autost. Lootuse kaotanuna jooksime ühe takso poole ning palusime end hostelisse tagasi viia.
Kuna olime veidike traumeeritud, siis otsustasime, et rohkem me selle päeva jooksul linna tagasi ei lähe. Vähemalt mitte seni, kuni valge on (sõda lõppeb koos päikese loojumisega).
Õhtul läksime väikse seltskonnaga hostelist linnapeale, kus tutvusime ühe kohaliku tüübiga, kes oli lahkelt valmis meile järgmisel päeval linnas tuuri tegema. Nii saigi kokku lepitud, et ta tuleb järgmisel päeval meid hostelist otsima.
Väga tore oli järgmisel päeval liikuda ringi koos inimesega, kes linna tunneb. La Paz on piisavalt suur linn, et omal käel on seal päris keeruline ekselda. Lisaks on seal päris palju linnaosasid, kuhu minna ei tasu. Varusime kõik endale vihmakeebid ja alustasime ringkäiku. Cristian juhtis meid osavalt mööda tänavatest, kus toimus kõige karmim veesõda, kuid sellest hoolimata saime me paar korda veepommidega pihta või kaunistati meid lihtsalt veidike kunstlumega.
La Paz on väga kummaline linn, kuna seal on üksteise kõrval majad täesti erinevatest ajastustest. Ei ole eraldi uued majad ja vanad. Otse Plaza Marillol asuva kiriku taga asub kõrge paneelmaja. Keegi avaldas arvamust, et piisab La Pazis ühes piirkonnas ringi jalutamisest, et saada aimu kogu linnast. Kuid kogu oma segasuses oli see väga uhke linn. Eriti öösel, kui saab alllinnast vaadata kõikjal ümber kõrguvat ja tuledes säravat altot.
Et miks mul nii vähe pilte La Pazist on? Sest lihtsalt liiga ohtlik oleks olnud pilte teha. Lisaks sellele, et fotokas võib lihtsalt läbi vettida on karnevali ajal linnas veel rohkem kuritegevust. Kuulisme väga levinud meetodist- lastakse kogu nägu kunstlumega kokku ja seni kuni oled ehmunu võetakse kott koos kõigi asjadega ära. Seda oli juhtnud mitmel inimesel meie hostelist.
Ning teispäeval otustasime hakata tagasi Cuscosse tulema. Kui me hostelis teatasime, et kavatseme täna ära minna, siis arvasid päris mitu inimest, et arvatavasti ei välju täna ühtegi bussi, kuna kõik on liiga purjus. Meile tundus see loomulikult liiga uskumatuna ning läksime bussijaama pileteid ostma. Seal käis aga totaalne pidu. Kohutavalt vali muusika, kõik tantsisid, põrand oli kaetud lilleõitega, kõik jõid (kell oli üks) ning kui me küsisime busside kohta, siis teatati enesestmõistetavalt, et alles homme lähevad bussid. Lõpuks õnnestus meil saada vist ainukesest sel päeval mingeidki pileteid pakkuvast firmast endale piletid Punosse. Jätsime hüvasti oma esimeste sõbrannadega siin kontinendil ja asusime minekule.
Punos otsime piletid Cuscosse. Loomulikult hakkas ka see buss tund aega hiljem minema ning peatus iga natukese aja tagant tehniliste rikete tõttu. Seetõttu jõudsime kohale lubatust kaks tundi hiljem, aga mis seal ikka. Vähemalt olime tagasi Cuscos. Meel natuke nukker, et meie tore reis läbi oli saanud.
Plaanisme neile veel Eestist kaasa toodud multikaid näidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kõik andisid meile tänulikult põsemusi ja tormasid rõõmsalt oma koogitükiga koju.
