Monday, October 08, 2007

Kui keegi peaks veel juhtuma vaatama

jah, kahjuks (pärast ada äraminekut ja masso saabumist) jäi blogimine pooleli. ja nüüd on juba käes oktoober ja käin ülikoolis, aga võiks ju tegelikult sellele punkti panna.

pärast viimase sissekande tegemist reisisime veel kuni 4. juulini, buenos-airesest kuni Iguazu koskedeni (ehk siis päris Brasiilia piirini, kus me tegime turistikaid pilte haha). jaanipäeval sõime puu otsast greipe ja üritasime priimusel viinereid grillida, olude sunnil magasime ka tänaval ja põgenesime mingi värdja eest. ma ei hakka siin pikemat juttu kirjutama ja panen mõned pildid. juba on raske sellest kirjutada.

eestisse jõudes olin ma tegelikult kohutavalt väsinud. kaks kuud reisimist ja koduta olemist on kindlasti väärt kogemus, kuid pärast seda on suurepärane jõuda eestisse, kus on omad inimesed ja oma kindel koht olemiseks.









aga hetkel tartus oma korteris istudes ja lihaseid pähe tagudes on sellest nii kohutavalt imelik kirjutada. kõik see tundub just kui kauge ja ebareaalne mälestus. nüüd on minu kord istuda eestis ja lugeda näiteks aro blogi. kunagi kui ma olen suur ja tugev, siis lähen tagasi ladina-ameerikasse.

Thursday, June 07, 2007

argentiinas II

Nyydseks oleme j6udnud juba Rosariosse, see on Argentiina suuruselt kolmas linn (p2rast Buenos-Airest ja Cordobat). Aga nyyd veel natuke sellest, mis tegime enne siia j6udmist.

K6igepealt olime veel natuke aega Tucumanis, kus oli ikka kohutavalt kylm (5 kraadi!!!). Ma saan aru kyll, et tegelikult on neil siin talv, aga kuna ma olen juba yle poole aasta elanud v2ljaspool aastaaegasid, siis ei suutnud ma seda lihtsalt uskuda. Oli nii kylm, et unistasin kogu aeg sulemantli ja fliismytsi ostmisest (6nneks suutsin ma selle tungi alla suruda). Igatahes kaasnes meil linnaga tutvumisega see, et iga natukese aja tagant p6genesime kohvikusse end yles soendama. Koos sellega avastasime ka, et siin on v2ga tavaline kohvi k6rvale anda criollosid v6i media lunasid (media luna on otset6lkes poolkuu, aga p6him6tteliselt on see sama asi, mis sarvesai. aga kas pole kena nimi?). kohv ja yks neist kahest kypsetisest on ka tyypiline argentiina hommikus88k. kuigi m6ned argentiinased on r22kinud, et hommikuks nad midagi ei s88gi, joovad ainult matet.

Alguses j2tsid sealsed inimesed meile natuke kurja mulje. V6ib-olla oli see mulje tingitud lihtsalt sellest, et seal on inimestel oma elu elada, kiire ja palju tegemist ning seet6ttu ei viitsi kogu aeg meie vastu huvi tunda. aga juba paari p2eva p2rast hakkasid k6ik meile juba toredamatena paistma.

tucumanist edasi l2ksime cordobasse. sinna j6udes oli t6eliseks superyllatuseks see, et ilm oli palju soojem! milline nauding on vedeleda pargipingil, lihtsalt t2naval v6i hosteli katusel. cordobas on jesuiitide rajatud argentiina vanim ylikool. ylikooli t6ttu on seal linnas v2ga palju noori. riiklikus ylikoolis k2imise eest peab argentiinlane maksma aastas 60 peesot (umbes 240 kr), st et see on praktiliselt tasuta.

aga cordoba on v2ga ilus linn. lisaks manzana jesuiticale (jesuiitide kvartal) on seal ka v2ga palju koloniaalarhitektuuri. linna keskus on t2is jalak2ijate t2navaid ja on jalgsi liikudes m6nusalt haaratav. samas on seal ka t6eliselt suuri avenyysid, mis tekitavad tunde, et oled suurlinnas. ning lisaboonusena on seal ka ilus j6kke suubuv kanal, mille 22res jalutada on t6eline lust. ning seda me ka tegime.

lisaks j6udsime me cordobas ka teatrisse, mis oli konkurentsitult meie parim teatrielamus siin kontinendil. p2rast saime adaga veel natuke vaielda syndmustiku yle.

nii cordobast edasi liikusime rosariosse. ja rosario on ka ikka t6eliselt tore linn. kui me siia esimesel 88l saabusime olime kyll ysna lootusetult eksinud. nimelt oli meie suurep2rasele kaardile m2rgitud, et bussijaam asub kesklinnas, kuid tegelikult oli asjal v2ike konks. lisaks on olemas ka bussijaam, kuhu tulevad kaugbussid ja see asub hoopis kaugemal. kuid kui me bussist maha tulime, ei teadnud me sellest v2ikesest detailist veel midagi. nii me siis ekslesime ja uurisime t2navaid ja vaatasime kaarti, aga ei saanud midagi aru. kuiv6rd raskete seljakottidega keset 88d chillimine ei ole just k6ige meeldivam ega m6istlikum tegevus, siis kysisime abi. ja olime oi-oi kui yllatunud, kui saime teada, et me oleme hetkel nii kaugel, et seda kohta polegi meie kaardil. k6ndisime veel veidike edasi (kuna paari kvartali p2rast pidavat tulema m6ned hostelid) ja j6udsime yhe v2ikese poekeseni, kust otsime head ja paremat. panime oma seljakotid t2navale kylili ja pidasime pausi. poemyyja tuli meiega juttu r22kima ning natukese aja p2rat j6udis ka ta abikaasa kohale. m6lemad olid v2ga toredad inimesed, r22kisid pikalt-laialt argetiinast ja hiljem teatasid, et nii odavat hosteli nagu me otsime, arvatavasti rosariost ei leia. kuna siiski vajasime h2dasi just niiiii odavat hostelit, siis otsustasime v6tta takso ja liikuda kesklinna, kus meie raamat lubas, et asuvad m6ned odavad 88bimiskohad. loomulikult esimene hostel kuhu me j6udsime oli t2is. ning seet6ttu hakkasime t2navatel ringi vaatama, et kas kuskil paistab midagi.

nii me siis j6udsimegi suurep2rase hotellini "Venus". helistasime kella ning varsti tuli uksele unine mees, kes vaatas meid veidike yllatunult ja teatas, et nemad ei yyri tubasid magamiseks, vaid ainult tunni kaupa.

Nii nyyd on vist 6ige koht, et r22kida tunnihotellidest. olime neist ka enne kuulnud, kuid ma millegip2rast ei uskunud, et kesklinnas t2iesti tavaliste magamiskohtade keskel v6in ma m6ne sellise otsa komistada. tunnihotellid sellised vahvad paigad, kus sa saadki toa v6tta endale ja oma kaaslasele/partnerile tunniks v6i paariks. et kui pole armukest kuskile mujale viia, siis l2hed tunnihotelli.

yhes6naga oli meie 88bimiskoha otsing suhteliselt vaevaline. l6puks j6udsime yhte suhteliselt ebameeldivasse hotelli, kus tagatipuks kooriti meilt r6vedalt palju raha. juba j2rgmisel p2eval uurisime v2lja, kus saab telkida ja hetkel 88bimegi 9 km kaugusel Rosariost.

ma praegu ei hakkagi midagi pikemalt rosariost kirjutama. oleme siin veel paar p2eva ja arvatavasti, siis oskan rohkem 8elda ka. 2kki olen j2rgmisel korral ka piisavalt taibukas, et v6tta kaasa vajalikud juhtmed fotode kaamerast arvutisse liigutamiseks. et saaks juttu fotodega illustreerida.

Tuesday, May 29, 2007

Argentiinas

nii nyyd oleme me argentiinas, t2psemalt tucumanis.
aga enne argentiinast kirjutamist, lisaksin ma veel yhe kelmika pildi, mis me tsiilis tegime. kui see pole k6ige ajuvabam pilt meie blogis siis ma ei tea.
N2ETE ADA TINISTAS MU 2RA!



igatahes p2rast san perdo de atacamas elamist on lausa 6nn olla argentiinas, kus me taaskord suudame endale lubada natuke mugavamat elu. kuigi siin pole p2ris nii odav nagu peruus, on siin ikkagi kordades odavam kui tsiilis.

ja teadmiseks k6igile- siin on vein hirmus odav. hehe. juba 2-3 peeso (ehk siis 8-12 kr) eest saab osta lauaveine. tulge k6ik siia!

esimene linn, kus me argentiinas peatusime oli salta, aga seal ei olnud v2ga palju teha ja seet6ttu otsusatsime liikuda kiiresti edasi tucumani poole, et j22ks rohkem aega suurtes linnades tsillimiseks. otsustasime, et seekord ei l2he me bussiga, vaid proovime h22letada. see l2ks meil v2ga edukalt ja 6 tunni p2rast olime juba tucumanis.


tucumanis on aga sygis ja vastikult kylm. aga meie arust on see t6eliselt lahe linn ikkagi ja j2tkame t2na sellega tutvumist. nyyd on mul kindad k2es ja termosega kuuma teed ka kaasas.

yldse liiguvad siin k6ik ringi termoste ja matetassidega. bensiinijaamadest, hostelitest ja kohvikutest saab tasuta vett, et igal eluhetkel oleks v6imalik oma termost t2ita veega ja j2tkata elamisv22rset elu koos matega. me kahjuks ei ole j6udnud veel endale matetasse soetada, aga meil on see plaanis!

nautige siis k6ik kuuma eesti suve.

Tuesday, May 22, 2007

tsiilis tsillimas

pealkiri ja allj2rgnev pilt ei saa j2tta kahtlustki, kus me oleme.

Igatahes jah, oma viimasel p2eval peruus, tacnas, vastasime, et tsiilisse saab ka rongiga. see on kyll k6ige aeglasem, kuid see-eest k6ige lahedam ja k6ige odavam.


kui me rongist v2ljusime, siis ootas meid ees yllatus. nimelt ei teadnud kaks piiritsikki eestist mitte midagi ja kuna nende ylemus v6i keegi targem isik ei vastanud telefonile, siis saime me pool tundi oodata enne kui maale p22sesime. meid ootas ees meie eestimene linn tsiilis- arica

aga omamoodi tuli see ootamin meile isegi kasuks. nimelt hakkas meiega r22kima tollionu patricio, kes kuuldes meie plaanist minna randa telkima leidis, et see pole kyll 6ige koht lastele 88bimiseks. igatahes l6puks andis ta meile oma aadressi ja k2skis meil p2rast raha vahetamist tema juurde minna (meil ei olnud yhtegi tsiili peesot. ja lyyrilise k6rvalep6ikena mainin, et tsiili raha on hirmus tyytu. yks dollar on 560 peesot, seega l2heb meil internetis k2imine masma umbes 500 peestot ja toidupoe arve oli ka mitu tuhat.). esialgu olime kyll natuke n6utud, et mispuhul keegi nii kena peaks olema, aga igatahes l2ksime tema juurde.

ja meid ootas ees t6eliselt meeldiv yllatus. j2rgmised poolteist p2eva veetsime koos patricio suurep2rase perekonnaga, mis koosnes lisaks temale ja ta naisele nende kahest pojast ja tytrest ning lisaks 3 kassist ja kahest koerast. r22kimata sellest, et pereisa meid suhteliselt adopteeris (kutsus meid oma hijadeks)oli kogu perekond meie vastu v2ga s6bralik. pyhap2eval k2isime hommikul rannas. arica on t6eline surfiparadiis. rannas asus surfikool ja loomulikult oli seal v2ga palju surfajaid.
meie vedelesime niisama rannas ja lasime p2rast soolastel lainetel yle pea lyya.

p2rastl6unal l2ksime koos oma asendusperekonnaga suurele perekondlikule l6unale. 6htupoolikul l2ksime natukeseks veel linna k6ndima ja siis oli aeg nii kaugel, et patricio meid bussijaama 2ra viiks. see oli t2iesti uskumatu kui armsaks see perekond meile selle lyhikese aja jooksul sai. patricio muretses terve tee bussijaamani, et kas meil on ikka k6ik asjad kaasas, saatis meid bussi ukseni ja p2rast ootas veel bussijaama nurgal, et meile veel viimast korda lehvitada.

j2rgmisel hommikul 2rkasime juba san pedro de atacamas, mis on linn atacama k6rbes, juba argentiina piiri 22res. leidsime endale siin yhe hosteli juures telkimispaiga ja seej2rel l2ksime linna olukorraga tutvuma.

kuigi yldiselt me siin turismituure ei praktiseeri, siis selgus, et siin on k6ikidesse huvitavatesse kohtadesse muud moodi suhteliselt v6imatu j6uda. leidsime yhe v6imaluse, mis h6lmas endas valle de la lunat ning veel natuke ymbruskonda ja j2rgmisel p2eval tatio geisrite kylastamist.

eile 6htul k2isime siis valle de la lunas p2ikseloojangut vaatamas.




ja t2na hommikul t6usime kell neli, et j6uda geisriteni varahommikul, kui nad k6ige rohkem purskavad. kui me 7paiku kohale j6udsime tabas meid t6eline shokk- v2ljas oli kohutavalt kylm -5. mul polnud isegi kindaid kaasas. aga geisrid olid ikka tohutult v2gevad. olime endale varunud 4 muna, et need geisrites 2ra keeta. kahjuks kaks tykki neist kaotasime me geisri keskel asuvasse auku 2ra (sellest on mul kelmikas video ka, mida ma kahjuks kyll hetkel siia lisada ei saa, aga hiljem kindlasti n2itan, kuidas ada geisri 22res kiljub, kui muna 2ra kaob)

mina ei kujutand yldse ette, et tegemist pole paari yksiku geisiriga, vaid tohutut hulka v2iksemaid ja suuremaid geisreid v2ga suurel maa-alal. igatahes on kogu selle ymbrus paksult auru t2is. kohutavalt lahe, ma kordan kohutavalt lahe.

me kahekesi tormasime seal geisrite vahel ringi ja alles p2rast seda tutvusime infovoldikuga, mis teatas, et maapind on seal v2ga 6rn ja selleks, et mitte kuskile sise vajuda (vesi on seal 85 kraadi), soovitatakse geisrite 22res v2ga rahulikult liikuda.







igatahes p2rast geisrite kylastamist viidi meid veel termaalbasseinideni, kus pidavat olema v2ga soe vesi. kui meie suure hurraaga sinna sisse l2ksime (sest ma lootsin, et mu kymunud jalad sulavad yles), siis avastasime, et see pole sugugi nii soe, l6puks oli ainult kolm inimest, kes ujuma l2ksid- mina, ada ja yks brasiilia tsikk. ylej22nud seisid 22res ja p2risid, kas vesi on ikka soe.

enne tagasitulekut k2isime me veel mudageisri juures, kus me pidime eriti ettevaatlikud olema, kuna millegip2rast on seal eriti ohtlik.

selline on olnud meie senine elu tiilis.

Friday, May 18, 2007

yoyoyo

nii nyyd on vahepeal toimunud hirmus palju asju ja blogi pole yldse j6udnud midagi kirjutada.

aga esiteks. k6ige t2htsam: oleme lahkunud cuscost ja alustasime oma suuuuuurt reisi. pakkisime 9ndal kella kolmeni 88sel ja juba veerand kuus pidime t6usma, et j6uda oma hirmraskete pakkidega lennujaama. mina isiklikult kyll kartsin, et meid lihtsalt ei lasta meie kottidega lennukisse. kui panime mu seljakoti kaalule ja see oli vaid veidi yle kahekymne kilo, siis langes kivi sydamelt (6nneks k2sipagasit ei kaalutud :D ). l6ime selle peale kohe plaksu ja isegi lennujaamamehel oli hea meel, et ta kellelegi nii hea tuju oli saanud tekitada.

limasse j6udsime veidike unistena. tundsime end nagu kaks maakat, kes esimest korda linna on j6udnud. vaatasime k6rgeid majasid suurte silmadega ja yle mitme kuu yhte kaubanduskeskust n2hes olin isegi 6nnelik. ja kultuurihuvilised nagu me oleme t2histasime suurlinna j6udmist sellega, et l2ksime kohe esimesel 6htul kinno 2mblikmeest vaatama.
id

nagu vist k6ik v6ivad aru saada oli yle pika aja suures linnas olemine meie jaoks v2ga tore vaheldus. kolasime kaks p2eva ringi mirafloreses ja kaks p2eva kesklinnas. k2isime kunstimuuseumis ja kirikus ja katakombides ja vedelesime niisama parkides ja kohvikutes ka. linn on nii tohutult suur (9. miljonit inimest), et meie saime sellest kyll vaevalt aimu. kuid ega ohtlikemastesse linnaosadesse ei roniks ma ka siis kui seal pikemalt elaks.

nii kuna meie reisiplaan on tihe ja tahame palju j6uda, siis 14nda hommikul s6itslime edasi piscosse. jah. see linn kannab sama nime vahva alkohoolse joogiga, mis siin v2ga populaarne on. ning kuigi yks turismisonu yritas meile selgitada, et pisco on v2ga tore linn, kus saab juua pisco sourit ja teha muudki p6nevat, otsustasime me siiski edasi liikuda paracase rahvusparki, t2psemalt minase randa, kus me telkisime kaks p2va. paracases on v2ga t2helepanuv22rne, kuna seal on selline v2ga p6nev asi nagu k6rb otse mere 22res. ja metsikult palju erinevaid linde on seal ka. lisaboonusena on seal isegi pingviinid (neid me kahjuks ei n2inud). ja kujutate ette- me n2gime seal pelikane ja suuri krabisid ja ylisuuuuri millimallikaid( tegelikult ma ei tea, kas see yldse on millimallikas, aga vaadake pilti ja m22rake liik). ja ookeanis saime ka ujumas k2ia. rand oli h2sti tore ja vaikne. vahepeal p2eval k2isid paar inimest, aga nemadki lahkusid varsti.



href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9ABE2MGHLKFlOxad_TwaoHMGXsgr8MYISLu-4EiAX5dcFejPTX2VSzQsc0nR2IM4DqUjp-mQRdAsZ5CkKcfb_8ykvVkesYo6gDN6nZS3C7opfkNKENFcrKa5SfwYaT6b_XF1TBw/s1600-h/Imagen+012.jpg">
nii edasi liikusime Icasse. kuna me olime lugenud, et Ica l2hedal on yks kena oaas (mida saab n2ha ka 50solise tagakyljel) siis otsustasime sinna minna. nyyd oleme juba kolmandat p2va Huacachinas(see on selle oaasi l2hedal asuv v2ike linnake). esialgu me ei plaaninud nii pikaks j22da, kuid ma j2in haigeks ja nyyd oleme siin niisama puhanud.

eile k2isime oaasi ymber k6rbes autoga s6itmas. ja ma pean ytlema, et k6rb on nii ilus, et s6nu lihtsalt pole.


ja saime paar korda lumelauaga liivam2est alla s6ita (kuiv6rd ma ei ole ka lumelaua valitsemises just suur meister, siis s6itsin k6huli, aga tore ol ikka) aga siin ongi see kohalik sport- sandboarding. ja lapsed lasevad kelguga m2est alla. ja k6igil on v2ga tore.

t2na l2heme edasi tacnasse ja sealt juba tsiilisse, sest meie peruu viisa saab kohe-kohe l2bi.

PS! ja ma arvan, et on viimane aeg 6elda suuur 2it2h k6igile mu meganunnudele s6pradele, kes kinkisid mulle nii megatuusa seljakoti, millega ma nyyd saan ringi r2nnata.

Sunday, May 06, 2007

Loomaaed

Otsustasime, et enne kui siit 2ra l2heme, peame lastega loomaaias 2ra k2ima. laup2va hommikul p2rast hommikus88ki haarasime plaza de armaselt 3 taksot ja toppisime nad lapsi t2is ning alustasime oma v2ljas6iduga.

Cusco loomaaed on v2ga v2ikene, aga lastele ikka v2ga meeldis. loomulikult tahtsid nad ahvidele banaane anda ja p2risid iga looma kohta, et kui kaua ta ikka elab.

p2rast loomaaiast v2ljumist tahtsid lapsed minna l2hedal asuvale m2nguv2ljakule. p2rast m6ningat kahtlemist otsustasime, et l2heme siis sinna ka.







tagasi plaza de armasele j6udes tahtsime adaga s88ma minna ja lapsed tahtsid meiega koos k6ndida. poole tee peal hakkasid nad meie k2est p2rima, et ega me ei tea midagi yhest inglise keele 6petajast, kes ka enne colibris t88tas. kuiv6rd me olime temaga just eile kokku saanud, siis saime k6iki r66mustada faktiga, et ta on ikka veel siin. siis hakkasid k6ik lunima, et l2heme ikka aleci juurde ka. kuna meil oli juba olnud piisavalt segane p2ev otsustasime, et l2heme siis sinna ka. kahjuks polnud teda kodus, aga lubasin, et annan alecile teada, et k6ik lapsed v2ga igatsevad tema j2rele.

seej2rel j2tsime k6igiga hyvasti ja l2ksime turule s88ma.

yhes6naga oli meil t6eliselt tore p2ev.

Thursday, May 03, 2007

kyberblokk

suurep2rane ja uskumatult sympaatne!
me ei saa siin enam lugeda eesti lehti (postimeest, ekspressi), et end toimuvaga kursis hoida.
r22kimata sellest, et mail.ee- st oma kirju lugeda.


eks me siis j2tka siin k6igile venemaa kyberrynnakute tutvustamist endisest suurema hooga!

Wednesday, April 25, 2007

tänavad

kuivõrd siin saab tänavalt osta täiesti müstilisi asju, siis mõtlesin, et pean mõned nendest asajdest ka fotodele jäädvustama. kahjuks osutusid inimesed, keda ma heatahtlikult pildistada soovisin, selle suhtes mõnevõrra vaenulikeks. kui ma olin haaranud oma fotoka pöörasid nad mulle selja ja väljendasid oma viha ka verbaalselt. õnneks oli mul kaasas kaks suurepärast turvajat ja mõned pildid sain siiski tehtud, kuivõrd ma üritasin teha neid võimalikult salaja, on mõned küll päris kummaliste nurkade alt tehtud, aga mis seal ikka.

et mida siis saab tänavalt osta?
alustaksin ühe oma lemmikuga- tordiputka. meie tänaval on üks selline vahva putka, kus müükase ainult erinevaid torte. lähed näitad näpuga ja saad viilu torti. üldse mul on tunne, et kohalikud on tordihullud, sest lisaks todriputkale on olemas ka spetsiaalsed poed, kust saab osta neoonvärvides hiiglaslikke torte.

siis on veel tänaval hästi palju putkasid, kus sortiment on mõnevõrra laiem. ehk siis meie mõistes tavalised putkad. aga igal õhtul veeretatakse need tänavalt ära. kuhu? ma ei tea, igatahes ilmuvad ja kaovad nad igal päeval uuesti.







lisaks käivad tänavatel ringi tädid, kes müüvad enda küpsetatud pirukaid, mille nimeks siin on empanadas. neid on saadaval nii liha kui ka juustuga.


osad tädid müüvad tamale- väikesed maisikäkid, mis on mässitud kenasti lehe sisse ning need on saadaval magusatena ja soolastena. ning loomulikult on siin võimalik praktiliselt igalt poolt osta keedetud maisi juustuga.

igal õhtul ilmuvad tänavale ka lihagrillijad. nende käest saab osta grillitud südant või lihtsalt kanaliha koos kartuliga. alguses me ka sõime seda, kuna kogu tänav on täis head lõhna(ning meil oli kõht väga tühi) ning tegelikult maitseb ka liha hästi, kuid korduvate toidumürgituste tulemusena oleme me sellest siiski loobunud.

ning loomulikult saab tänavalt osta kõikvõimalikke vilju. tänaval liiguvad ringi aiakärudega inimesed, kelle käest saab osta apelsine, chirimoyat, tunat, ananassi jne


lisaks puuvilja täis ajakärudele on ka neid, mis on täidetud ahjus küptsetatud banaanide ja magusate kartulitega.


magusatest asjadest saab lisaks jäätisele osta tarretisi, mis on reeglina kaetud mingi vahuga.


lisaks esineb ka inimesi, kes müüvad munasid, teepakke vms, aga need millest kirjutasin, on siin kõige tüüpilisemad.











liigume edasi muude kaupade ja teenuste juurde.

üks müstilisemaid asju on see, et siin müüakse tänaval nööri ja see pole mitte üks hulluke, vaid ma olen seda mitmel korral seda näinud. 5 meetrit maksab üks sol. kuid miks ma peaksin tahtma tänavalt valget nööri osta jääb mulle suureks mõistatuseks.


lisaks on siin pastaka- ja kärbsepiitsamüüjaid. meie tänaval on kogu aeg ka lapsed, kes müüvad WC-paberit või laime.

kõik kohad on üldiselt täis lapsi, kes tahavad saapaid viksida. kui ma ületan plaza de armast teatatakse mulle iga päev, et mu saapad on nii räpased, et mind ei lasta klubisse sisse. ning nii ma vestlen nendega iga päev oma saabaste teemal. kuid viksida pole ma oma jalanõusid lasknud. kuigi kohalike jaoks on see normaalne, siis mul oleks liiga ebameeldiv lasta mõnel lapsel 1 soli eest mu kingi läikima lüüa.



ning lõpetuseks veel kaks suurepärast teenust. nimelt on võimalik end tänaval kaaluda, selle jaoks istuvad tänaval inimesed kaaludega


ja kõikjal tänavanurkadel on inimesed, kes lakkamatult karjuvad läbikõikava häälega: LLLLAAMAAAAADAAAAAAASSSSS!!!!!!! (eks siis kõned). nende külge on kettidega kinnitatud mobiilid ja kui soovid kellelegi helistada, siis lähed ja ütled oma numbri, tema valib selle ja siis saad enda käsutusse telefoni. põhimõtteliselt nagu telefoniputka, ainult et inimene peab selleks terve oma päeva raiskama, et karjuda llamadas.


alguses tunduvad paljud nendest teenustest naljakate või tobedatena. kuid järjest rohkem ajab mõte, et üks inimene peab terve päeva istuma kaaluga tänaval või müüma valget nööri, mind lihtsalt masendusse. tohutu hulk inimesi, kes tegelevad päevad läbi mõttetustega. lisaks on paljud nendest veel alles lapsed.

Sunday, April 22, 2007

inkamehed

ma tunnen, et enne kui me siit linnast lahkume, ma lihtsalt pean tegeme sissekande siinsetest meestest. eriti kuna cuscos kohtab selliseid toredaid seltsimehi, kelle koondnimeks on bricherod. nii et kes on brichero?

brichero on mees, kes elatub sellest, et landib ära piisavalt rikka gringo. reeglina teevad nad enda äraelatamiseks käsitööd, mida tänaval müüvad. kuid see on siiski vaid n.-ö. põuaperioodiks.

kuidas tunda ära brichero?
meie kogenud silm juba ei peta :D ma loodan.
igatahes iseloomustab kõige paremini bricherode välimust see, et nad püüavad paista võimalikult eksootilistena, st mõjuda tõelise inkana vms. reeglina on nad kõhnad (käsitöö ei elata just liiga hästi ära), kannavad siinseid tüüpilisi triibulisi pükse ja kõikvõimalikke kohalikke ehteid. bricherod, kes üritavad mõjuda päris indiaanlastena on reeglina pikkade mustade juuste ja igasuguste sulgedega ehetega (ma ei pea siinkohal silmas indiaanipealiku sulgedest peakatet)

kui olla blond (või vähemalt heleda välimusega) ei ole bricherodega tutvumine just väga keeruline. tasub minna mõnele peole või lihtsalt vanalinnas ringi jalutada. kui tuleb juttu puhuma mõni eelnevalt kirjeldatud välimusega tüüp ning kutusub su näiteks salsat tantsima, siis võid kindel olla, et tegemist on bricheroga. mõned üritavad leida ühist jututeemat, küsivad huvide ja plaanide jne kohta.

meie kuulsime esimest korda bricherodest oma hispaania keele õpetaja käest, kes meid nende eest hoiatas ja andis ühte teksti lugeda. ning tõesti pole just harvad juhud, kus sellised tüübid meid tüütama tulevad. seega tegemist ei ole mingi linnalegendiga.

ja veel. bricherosid võib liigitada ka selle kaudu, et mida nad täpselt tahavad. mõned bricherod (kes on minu jaoks küll pigem lihtsalt vargad) sokutavad ööklubis või peol jooki mingit ainet, nende eesmärgiks on sind lihtsalt paljaks röövida. kuid hoopis stiilipuhtamad on need, kelle eesmärgiks on pikaajaline suhe. nimelt on nad veendunud, et oma ainulaadse sharmi ja vaba käitumisega nillivad nad ära ja teevad õnnelikuks iga naise. seega peavad nad õiglaseks tasuks oma töö (õnnetunde tekitamine vms) eest seda, et naine peab neid üleval. paljude lõppeesmärgiks on see, et gringo ta oma maale kaasa kutsuks. kuna siinsetel inimestel on ettekujutus, et euroopas ja USAs on kõik rikkad ja õnnelikud, oleks see just kui igavese õnne saavutamine.

nagu eelnevalt mainisin oleme ka meie kohtunud nende suurepäraste meestega. Kord pidin mina põgenema Panama seljataha maniakk-brichero eest, kes mulle salsat tahtis õpetada ja teinekord pidin mina päästma Ada, kellega taheti filosoofiast rääkida (kas pole selleks sobivamat kohta kui pidu?).


ja kas tekkib küsmus, et kuidas neid üldse õnnestub kedagi leida? ma täpselt ei oska seda fenomeni seletada, aga ma tean, et õnnestub. sest kui minna Ukukusesse tantsima, siis on üpris tavaline vaatepilt, et inkamees keerutab salsarütmides mõnda õnnejoovastuses turisti. ning tänaval kohtab selliseioid paarikesi väga palju. igatahes ma loodan, et kõik eestlased, kes peruusse tulevad juhtuvad seda lookest lugema ja ei lange nende ohvriks. hoidke Eesti lippu kõrgel.

me oleme adaga juba korduvalt mõelnud, et me oleme vist muutunud juba liiga kriitilisteks, sest iga kord kui me näeme mõnda kohalikku meest, kes on koos mõne heledama naisega, temebeldame me ta bricheroks. aga mis teha.

PS. me ei oska ikka veel salsat tantsida ja ilmselt ei kavatse ka õppida:D

Monday, April 09, 2007

Lihavõttekruiis

nii. kuna möödunud nädalavahetus on siin riigis suur püha ja saab palju vabasid päevi otsustasime meie seda targalt ära kasutada ja selvas ära käia. Sihtpunktiks valisime Puerto Maldonado, see linn asub üpris Boliivia piiri ääres ning seda peetakse heaks alguspunktiks, kui plaaniks on dzunglisse minna.

Ostsime endale bussipiletid (arvestades kelmikaid seikluseid Arequipa bussidega uurisime me seekord päris pikalt enne kui piletid ära ostsime) ja meile öeldi, et
bussisõit kestab 18 h ning ka õhtusöök on sisse arvestatud. Teisipäeva pärastlõunal kui me bussijaama jõudsime selgus, et bussi pole veel ees. Loomulikult öeldi meile, et buss kohe-kohe tuleb, arvatavasti jääb kuskil 10 minutit hiljaks. Nii me siis istusime ja ootasime, loomulikult läks buss välja 1,5 tundi hiljem. Vahetevahel on mul tunne, et suhtun sellistesse vahejuhtumitesse juba stoilise rahuga.

Igatahes hakkasime me lõpuks liikuma, mis oli juba iseenest väga positiivne. Olime umbes poolteist tundi sõitnud, kui buss jäi Urkoses pidama. Meile teatati, et nüüd ongi see koht, kus kõigil on võimalik minna kohvikusse õhtustama. Me olime parasjagu üllatunud, kuna arvasime, et cena incluido tähendab ikka seda, et piletihinna sees on ka õhtusöök, mis antakse kõigile sõitjatele bussis, mitte ei tehta lisapeatust. Aga mis seal ikka. Pärast pooletunnist pausi hakkasime liikuma.

Kahjuks läheb siin juba kuskil kell 6 nii pimedaks, et aknast väga palju välja ei näinud. Tee Cuscost Puero maldonadosse langeb ligi 3000 meetrit ning seega oleks pidanud olema näha väga selget kliima muutumist.

Igatahes kuskil hommikul ärkasin ma selle peale, et buss jäi seisma. Mu seljataga olevad tädikesed lõugasid, et nad on nälga suremas ja tormasid bussist välja. Loomulikult eeldasin, et tegemist on järjekordse söögipeatusega. Üritasin ignoreerida seda ebameeldivat fakti ja taaskord magama jääda, lootuses ärgata Puerto Maldonados ja seal hommikustada. Kahjuks märkasin mõne aja pärast, et oleme juba tunni paigal seisnud. Läksime bussist välja asja uurima. Selgus, et toimunud oli teevaring ja meie buss pole ainuke, mis seisab. Terve kamp mehi kaevas teed lahti. Ülejäänud einestasid.

Umbes pooleteise tunni pärast said bussid taas liikuma hakata, kuid kuna tee oli väga sopane ja halvasti läbitav, siis pidid reisijad sellest kohast ise läbi minema ja alles päras bussidesse ronima. Kuivõrd mul olid kaasas ainult ühed jalanõud ja oli selge, et kui ma nendega sinna sopaauku roniksin, oleksid mul vähemalt terve selle päeva jalad läbimärjad ja sopased, siis võtsin ma tennised jalast ja hakkasin palajajalu minema. Märkasin, et sellise tegumoega tekitasin ma kohalikele (olime ainukesed turistid kolme bussi peale) väga palju nalja, muudkui vaatasid mu jalgu ja itsitasid (kuigi ka neist olid paljud end paljajalu võtnud). Igatahes jõudsin ma õnnelikult bussi ja lootsin, et nüüd jätkub reis ilma suuremate takistusteta. See oli aga täiesti naiivne lootus! olime kuskil viis minutit sõitnud, kui buss peatus taas ja kõik välja läksid. Selgus, et ees on järjekordne teevaring. Aye. Seekord olid kohal ka kopad ja kiirabiauto. Vaikselt oli meile hakanud kohale jõudma, et tee on mõnevõrra ohtlik. Istusime siis mäenõlvale, koos kõigi teiste sõitjatega, tegime endale võileiba ja jälgisime põnevusega kopa tegevust. Iga kord kui mõni suurem kivi kaljult alla veeres hüüatasid kõik koos: ooohhhh!!!. Täis värk ma ütlen.

Ma ei hakka pikemalt peatuma muudel põnevatel bussisõidunüanssidel (et adal läksid kõrvad lukku jne). Igatahes jõudsime me 18 tunni asemel kohale 26ga. Ja me olime väga väsinud ja väga näljased, kui me Puerto Maldonadosse saabusime. Võtsime mototakso ja kihutasime kesklinna, sealt edasi hosteli ja sealt kiiresti reisibüroose lennupileteid tagasitulekuks ostma. Alles pärast seda olulist toimingut läksime sööma.

Järgmisel päeval hakkasime otsima võimalusi, kuidas dzunglisse minna. Olukord muutus pinevaks, kui saime aru, et kuna on vaba päev, siis tõepoolest on kõik kohad kinni. Kuna tegemist on looduspargiga, siis peab sissepääsuks ostma endame mingi loa (20 dollarit päeva kohta). Lõpuks leidsime ühe giidi, kes oli rõõmsalt valmis koos meiega dzunglisse tulema, kuid küsis selle eest soolast hinda. Me teatasime talle, et tore küll, kuid nii palju raha meil ei ole. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta üritab leida veel turiste, et saaks kokku suurma grupi. Pidime uuesti kohtuma kell 2 Plaza de Armasel.

Meie aga otsustasime, et kasutame vahepealset aega kasulikult ära ja läheme tsekime olukorda ka sadamas. Seal tuli meiega rääkima paadimees, kes ei teadnud suurt mitte millestki. Õnnekombel oli seal ka üks paar Limast, kes samamoodi otsis võimalust ilma giidita ringi vaatamiseks. Otsustasime neljapeale paadi üürida ja sõita kohalike külla, mis pidi olema 2 tunni kaugusel. Rääkisime paadimehele ka, et sooviksime kuskile ööseks jääda.

Nii umbes pooleteise tunni pärast randusime ja paadimees väitis, et tegemist on turistidele mõeldud ööbimiskohaga. Läksime olukorda uurima. Kuid oohoo üllatust. Tegemist oli hoopis metsloomade hooldamiseks mõeldud keskusega, kus töötasid vabatahtlikud. Tutvusime keskuse peamehe Fernandoga, kes uuris, et mis plaanid meil siis ka edasiseks on. Teatasime, et plaane eriti ei ole, lihtsalt hullult tahaks dzunglit näha, aga giidi palgata ka ei saa, sest raha ei ole. See talle vist päris meeldis, igatahes pakkus ta välja võimaluse, et võime seal ööbida (kuigi muidu ei lubata kunagi kellelgi peale vabatahtlikute sinna ööseks jääda). Leppisime kokku, et käime ära selles kohalike külas (Palma Realis), kuhu teel olime ja tagasitulles läheme keskusesse.

Väga õnnelikult jätkasime oma paadisõitu Plama Reali poole. Nagu kõik liiklusvahendid oli ka paat, millega sõitsime kergelt katki ning seeõttu liikusime väga aeglaselt.

Palma Real on äärmiselt vaene kohalike külake. Ma ei oska midagi väga asjalikku siinkohal küll öelda, kuid kokkuvõttes jättis see nukra mulje. Sealsed inimesed on hüljanud (või vähemalt üritavad seda kõigest hingest teha) oma kultuuri ning ilmselt sotsiaalabi toel on nad jäänud nö rippuma tänapäevase lääneliku kultuuri ja traditsioonilise vahele. Kindlasti utoopiline oodata, et näen banaanilehtedesse riietatud ja maalingutega hõimukest (seda ma ei oodanud), kuid midagi natuke positiivsemat oleks sellegipoolest lootnud näha. Oma kultuuri väärtustamist ning püüdu seda hoida.



Kuna hakkas juba hämarduma hakkasime liikuma tagasi Puerto Maldonado suunas. tavaliselt võtaks teekond vastuvoolu umbes 4 tundi, katkise paadiga võttis see märkimisväärselt rohkem. Ning kui me jõudsime tagasi keskusesse, kus ööbima pidime, oli kell juba pool kümme ning oli kottpime. Saime magama ühte majja, mille ehitamine oli ilmselt alles pooleli. Kuid kuna meil olid madratsid ja sääskede eest kaistsvad seinad ümber olime superõnnelikud.

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa, kuulsime kuidas papagoid karjusid hola. Sõime hommikust ning Fernando teatas meile, et ta tütar näitab meile veidike keskust ja räägib täpsemalt, millega nad tegelevad ning õhtupoole viiakse meid lindude vaatlemiseks ehitatud platvormile.

Nagu selgus Fernando tütre jutust oli keskus loodud metsloomade hooldamiseks, kes on inimtegevuse tõttu kannatada saanud. Kas siis olnud kellegi koduloomaks ja saanud väärkohtlemise osaliseks või kui jahtides tapetakse kutsikate ema, siis hooldatakse keskuses kutsikaid kuni nad on valmis taas looduses iseseisvat elu alustama.
Hetkel on seal väga palju erinevaid linde, tapiir, erinevaid ahve, kaks jaaguari jne.
Lisaks on keskusel ka n-ö aiamaa, mille eesmärgiks on näidata kohalikele, et ainsaks põlluharimisvormiks sealses piirkonnas ei ole uute alade põldudeks põletamine, mis kahjuks praegu on väga tavaline. Kokkuvõttes on see ettevõtmine lihtsalt fantastiline. Me olime Fernandost ja ta ettevõtmisest täiesti vaimustuses.


Hetkel kasvatatakse seal ka lilli, mida igal nädalal Puerto Maldonados müüakse. Kuid kui mõni kohalik peaks hakkama ise tegelema lillede kasvatamise ja müügiga on nad kohe valmis turu vabastama , et kohalikel õnnestuks oma kaup maha müüa. Idee ei ole raha teenida, vaid näidata erinevaid võimalusi toimetulekuks.

Õhtul läksime kolama sõna otseses mõttes puude latvadesse, kuna vaateplatvotmile viib ripsild, mis asub ligi 50 m kõrgusel.


Tagasitulles läksime jõkke ujuma ja olime taaskord lihtsalt õnnelikud.

Õhtul lamasime võrkkiikedes ja rääkisime pikemalt Fernandoga tema tööst ja üldisest olukorrast selvas.

Järgmisel hommikul sõitsime juba kell 7 koos teiste vabatahtlikutega tagasi Puerto Maldonadeosse. Käisime seal turul ja veetsime kohutavalt laisa päeva, kuna sellises palavuses on raske midagi teha. Õhtupoole läksime ujuma ja tagasitulles hääletasime ühe toredale kohalike noorte autole. Puerto Maldonado ise on võrdlemisi uus linn ja erilisi vaatamisväärsuseid seal kahjuks ei ole.

Pühapäeval oligi juba aeg tagasi tulla. meile polnud ikka veel kohale jõudnud see tohutut õnn, et seekord ei peagi me 26 tundi bussis loksuma, vaid saame poole tunniga Cuscosse.

Lennukist maastiku kiiret muutumist vaadata oli samuti eriti tuus. Tegelikult on mul väga hea meel, et me sõitisme sinna bussiga, kuna nii reisivad siin kohalikud ja see aitab palju paremini mõsta, kui kaguel me tegelikult käisime. Lennukis jõudsime vaevalt maha istuda, kui juba pidime väljuma.

Sellised olid meie lihavõtted.

Tuesday, April 03, 2007

Señor de los Temblores

Eile läksin täiesti pahaaimamatult tööle, Plaza de Armasele jõudes märkasin, et sinna on kogunenud märkimisväärselt palju rahvast. Tööl teatati mulle, et Cuscos on traditsioonikohaselt püha nädala esimene päev Señor de los Tembloresile pühendatud ja selle puhul toimub protsessioon.

Keskus pandi poolteist tundi varem kinni ja kõik pidid minema väljakule toimuvat jälgima. Kuigi tegemist on suure väljakuga, oli inimesi seal nii palju, et raske oli liikuda. Paljudel inimestel olid käes ristid, mis olid enamasti erinevatest taimedest punutud. Trügisin ja sain endale suhteliselt soodsa positsiooni katedraali lähedal.
Aegajalt löödi kiriku kellasid ning varsti hakkasin kuulma, et läheneb muusika. Varsti nägin juba, kuidas kanti suurt Kristuse kuju risti. Kirikukellad hakkasid järjest tihedamini lööma.

Olin veidike hirmul, kuna väljakul oli tohutult palju politseinikke ja mitu tuletõrjeautot.

Aga varsti hakkas kuju liikuma kiriku ees olevatest treppidest ülesse, kirikukellad lõid ja millegipärast hakkasid ka tuletõrjeautode signaalid tööle. Kuju jõudis katedraali ukseni ja praktiliselt kõik inimesed, kes väljakul olid, langesid põlvili. Seejärel avanesid katedraali uksed ning uste kõrval olevad inimesed hakkasid kuju poole loopima punaseid õielehti (lille nimi el ñucchu), kuju kanti uksest sisse ning seejärel suleti taas katedraali uksed.

Kuna olin sinna sattunud endalegi üllatuslikult, siis kahjuks ühtegi pilti ma teha ei saanud.

Nimetus Señor de los Temblores (Señor-isand, isa; temblores-värinad) tuleb sellest, et legendikohaselt olevat 1650. aastal maavärin lakanud, kuid tema kuju kirikust välja toodi. Tegelikkuses on tegu Kristuse kujuga, mille Hispaania kuningas Cuscole kinkis (kahjuks originaalkuju varastati 1980ndatel ja nüüd on tegemist koopiaga).

meeleavaldus

Sel nädalavahetusel käisime koos oma keskuse inimestega laste ekspluateerimise ja väärkohtlemise vastasel meeleavaldusel.

Kuna meie keskus sa lisatoetust ja lastele pakutakse nüüd laupäeviti hommikusööki,siis pidid kõik kogunema kell 8, et süüa ning seejärel kell 9 minna Plaza San Franciscole. Aga loomulikult -hora peruano (peruu aeg, siin kasutavad kõik seda väljendit ja jäävad rahumeelselt vähemalt poolt tundi hiljaks). Plaza San Franciscole jõuti kell 10. Seal läks veel natuke aega, kuid siis algas marss.

Tegemist oli korraliku meeleavaldusega- kohale oli tulnud päris palju lapsi, lisaks väike muusikute seltskond (trummid, pasunad jne), kes suutsid tekitada päris kõva muusikat. Ning lisaks olid kohal veel 5 karkudel käivat ja kostümeeritud tüüpi, kes jagasid teeääres olijatele(inimesi oli päris palju) flaiereid. Kogu meeleavaldust turvas politsei. Kokku võttis Plaza San Franciscolt Plaza Tupac Amarule minemine ligi poolteist tundi.