raju

Meil oli eile siin torm. Õigem oleks seda vist nimetada metsikuks rahesajuks.
Aga ma alustan hommiku kirjeldamisega, mis oli erakordselt kaunis ja soe. Nii kuuma ilma pole meil kaua olnud. Üritasin natuke rõdul lugeda, aga seal läks nii metsikult palavaks, et pidin tuppa põgenema. Seejärel läksime Adaga jäätist sööma (mille muu järgi sa ikka kuumal ilmal isu tunned). Koolis küsisime veel oma õpetaja käest, et kas nii kuumad ilmad on siin normaalsed.
Pärast tunde jõudsime napilt koju kui hakkas rahet sadama. Ma ei julgenud minna meie klaasist kööki isegi sööki võtma, sest kartsin, et suured rahetükid (kuskil kirsisuurused) peksavad lae lihtsalt puruks. Kogu rõdu kattus kiiresti suurte jääpallidega (ma tõesti ei saa neid nimetada raheteradeks). Sellega kaasnev hääl oli metsikult valju. Ada pidi kõne õega lõpetama, sest ta lihtsalt ei kuulnud enam eriti palju.


Lisaboonusena hakkas meie kööki vett sisse voolama. Selle tulemusena tekkis meile kööki imekena järvekene, mida me hiljem kühvliga likvideerisime.
Pildil üritan ma mingilgi määral takistada vee edasist sissevoolu meie koju. Üldiselt mind paneb ikka uuest ja uuesti imestama siinne ehituskvaliteet. Mis mõttes on kraan paigutatud seina nii, et see võimaldab vihmaveel katuselt otse meie kööki voolata?




Ning kuna me lihtsalt ei saanud kodust välja (tänavatel oli täiesti võimatu liikuda), jäime me tööle üle poole tunni hiljaks.
Kui me lõpuks minema saime, siis nägime, et mahasadanud lumi oli tekitanud täieliku liikluskaose ja inimesed tegid rahehunnikuist vaimustunult pilte.
Tööle jõudes nägime, et ka seal on metsikult sisse sadanud. Kogu elektrisüsteem oli välja lülitatud, sest lagi oli veest läbi imbunud ning sealt sõna otseses mõttes voolas vesi läbi. Vett lükati harjadega välja ja lapsed jooksid kruusid käes ringi ja kogusid vett, mis laest tuli.
Muidugi oli neil väga lõbus tormata keskuse ees treppidel ja mängida lumesõda. Aeg-ajalt pidime nõudma väikeseid pause, et vaesed turistid (kes olid niigi ehmunud) ei saaks mõne lumepalliga vastu pead.
Täna hommikul tuli murelik korteriomanik meie uksetaha ja oli väga üllatunud, kui sai teada, et meil ei läinudki ükski klaas katki. Paljudes kohtades olevat rahe klaasid puruks peksnud. Seega hoolimata oma väikesest järvekesest läks meil väga õnnelikult.

Aga muidu on meie elus toimunud suur muudatus. Nimelt vahetasime töökohta. Nüüd tegeleme 10-18aastaste tänavalastega. Kuna räägime juba oluliselt paremini hispaania keelt, on meil kergem töötada ka vanemate lastega. Tegemist on projektiga, mille abil üritatakse ennetada kuritegevust, iga päev kohal ka kaks inimest politseist.
Selles keskuses võivad käia kõik lapsed, nad saavad seal õppida inglise keelt (selleks on eraldi õpetaja), teha käsitööd, mängida malet ja jalgpalli, vaadata telekat ja lihtsalt juttu rääkida. Laste hulk, kes seal käivad on väga varieeruv. Mõnikord ainult 15, teistel päevadel 30 ja rohkem.
Töö on eelnevast väga erinev, kuna nüüd peame hakkama saama oluliselt vanemate ja tänavaeluga karastunud tüüpidega. Päris paljud neist on meile juba eelnevalt tuttavad, kuna töötavd iga päev Plaza de Armasel või selle ümbruses. Nad müüvad postkaarte, nätsu, komme, näpunukke või puhastavad saapaid. Pahatihti kipuvad nad töötama ka öösel ja kui me juhtume neid siis kohtama, käsime neil kiiresti magama minna.
Väga lahe on minu jaoks see, et nende jaoks on male väga huvitav mäng. Kui nad muidu on hüperenergilised ja rahmeldavad lakkamatult ringi, siis male võtab järsku kogu selle hoo maha. Istusin ja mängisin reedel ühe posiga malet, teised kogunesid meie ümber ja elasid kaasa. Kui ma jalgpallis sain häbistatud (ma olin nii vilets väravavaht, et mind vahetati välja), siis malega teenisin ma veidike reskepti.
Täna käisime kokkusaamisel teise vabatahtlikuga, et panna paika plaanid, mida me sel nädalal nendega tegema hakkame.
Hetkel tundub töö väga põnev ja minu jaoks midagi täiesti uut.

girls gone wild

Meie hulluksminemine piirdub õnneks vaid segase jalgrattamatkaga.
Ehk siis sellel nädalavahetusel otsustasime minna viiekesi (Ada, Andreas, Imar, Raul ja mina) jalgratastega Pisacusse. Laenasime ja laenutasime endale rattad ja plaanisime lahkuda Cuscost kell 10. Nagu alati läksid ka seekorda asjad teisiti. Seekord seetõttu, et rattad, mis pidid olema täiesti korras, ei olnud seda mitte. Pidime neid kella poole üheni remontima. Vahepeal tekkis juba reaalne kahtlus, kas me üldse kuhugi nende ratasetega läheme. Aga lõpuks siiski otsustasime minna.
Alguses tuleb tõusta välja orust, kus Cusco asub ja see on päris raske ülesanne. Tegemist on korraliku treeninguga kõrgmäestikus. Inimesed, kes sõitsid busside ja autodega mööda vaatasid meid üpris üllatunult, aga samas lehvitasid meile heatahtlikult. Sellised jalgrattasõitjaid siinkandis just palju pole. Ja pärast tundi aega tõusmist sain ma juba päris hästi aru, miks eelistatakse siin bussiga liikuda. Vahepeal tegime Sacsayhuamanal väikese peatuse ja meie juurde jooksid kohe kolm väikest tüüpi, kes näppisid meie jalgrattaid ja uurisid meid suure huviga. Igatahes pole mina (ega ka Ada) kunagi pidanud nii palju järjest rattaga tõusma. Reeglina on ikka natuke tõusu ja natuke lauget maad, aga siin oli tõepoolest järjest tõus-tõus-tõus.

Kuid tõusmise juures on väga tore see, et sellele järgneb eriti lahe langus. Kuna tahtisme minna mööda huvitavamat teed, siis sõitsime maanteelt ära kõrvalasuvale mägiteele. Kuna laskusime väga kiiresti ja tee oli väga mudane, siis toimusid meie välimusega väikesed muudatused. Esimese pausi ajal, kui me nägime üksteise välimust, oli see kõigi jaoks nii naljaks, et kukkusime teineteist pildistama. Kõik oli värvunud kaunilt pruunikaks.



Varsti tabas meid aga veel üks imetore üllatus. Nimelt Andrease ratas, mida olime pikalt remontinud, oli taaskord katki. Kumm oli kolmest kohast puruks ja õhk tuli mühinal välja. Kuna mööda mägiteed sõitmine tühja kummiga on veel võimatum kui mööda maanteed, siis tegime kiirlaskumise maanteele, läbides vahepeale jääva väikse külakese. Siinsed inimesed on üldiselt harjunud, et gringod ja eurooplased liiguvad kenasti ja korralikult turmismibissidega, seetõttu saime me ka külakeses imekspanevate pilkude osaliseks, kui ilmusime külla lihtsalt kusagilt mägedest.
Lootsime, et äkki saame bensiinijaamast kummidesse õhku, kuid see osutus alusetuks, kuna õhku lihtsalt ei olnud. Kui meil on vaja bensiinijaamast bensiini, ei saa me seda, kui on vaja õhku, pole sedagi. Meil oli veel vähemalt 40 minuti kiire laskumisega sõitu Pisacuni. Selleks, et tagarattale oleks väiksem surve, vahetasime Andreasega rattad ära ja hakkasime kiiresti sõitma. Aga oh seda üllatust, kui ma suurel kiirusel laskudes avastasin, et mu uuel rattal pidurid ei tööta. aye. Aga mis seal ikka, vahepeal tuli hirm peale, aga siis jälle leidsin, et nii lahedat kogemust polegi olnud. Raske on kirjeldada tunnet, mis tuleb laskudes mööda käänulist mägiteed, suure kiirusega ja kõikjal su ümber on lihtsalt fantastilised vaated.
Enne Pisacusse jõudmist vahetasime veel paar korda rattaid, et üks loll ei peaks tühja kummi ja ilma piduriteta sõitma.
Pisacus läksime Rauli vanemate restorani, kus saime süüa väga head peruu toitu. Pärast seda tegime lõket ja loomulikult õnnestus meil nii palju jorutada, et jäime maha viimasest bussist Cuscosse ja magasime restorani juures olevas elutoas.
Eelmisel nädalavahetusel autoga sõites sai meil bensiin otsa, seekord lagunesid rattad. Andreas leidis kokkuvõtlkult, et edasipidi peame reisima ainult bussi või lennukiga.
Esmaspäeval rääkisme rõõmsalt oma hispaania keele õpetajale, mis me nädalavahetusel tegime. Ta läks selle peale väga närvi ja teatas, et me ei tohi igasuguseid lolluseid ja hulluseid ette võtta. Ütles, et me ei tea, kui ohtlik siin ratastega liikuda on ja et ta ei taha meid haiglas külastada.
Kuigi me ei läinud sellele reisile täiesti läbimõtlemata, pean ma tunnistama, et see on meie senistest reisidest olnud kõige segasem.
Ja laupäeval käsime ceviche peol, nüüd oskame ise ka seda valmistada (enam-vähem).

... kõik hea

Laupäeva hommikul saabusid üllatuslikult meie uksetaha Andreas ja Raul, kes kõlistasid autovõtmetega ja teatasid, et plaanivad koos meiega linnast välja sõita. Kuhu me läheme, seda ei teadnud ka nemad. Aga mis seal ikka. toppisin kotti ujumisriided ja sõnaraamatu ning läksime. Enne Cuscost väljasõitu läksime läbi bensiinijaamast. Kellelgi polnud aimu, kui palju võiks bensiini kuluda ja kuna raha ka eriti ei olnud, siis kogusime kõigilt 10 soli (ehk siis 40 soli kokku), palusime selle eest kütust ja läksime.
Vahepeal oli langenud otsus, et läheme Laresisse, mis jääb Calcast põhjapoole ning asub mägede vahel. Seal asuvad Banos Termales ehk siis termaalbasseinid.
Kuna teekond Laresisse kulgeb 3 tundi üle mägede, siis otsustasime teha Calcas väikese söögipausi. Pildild Calca Plaza de Armas

Jäime peatuma ühe suhteliselt korraliku välimusega söögikoha ees ja nagu alati küsisime enne sisseastumist, kui palju maksab menüü (lõunaajal pakutakse siin kõigis kohvikutes menüüd, mis koosneb supist, praest ja joogist). Alguses krimpsutasime veidi nägu, kui ettekandja ütles, et tervelt 4 soli. Kuid kuna meile lubati lisaks eelroaks choclo con queso (maisitõlvik juustuga), siis otsustasime siiski seal lõunatada. Kuna mina olin just elanud üle järjekordse toidust tingitud kõhutrauma, otsustasin süüa seekord kanapuljongit. Läksime ja istusime lauda. Turistivälimusega külalisi nähes lähenes meie lauale restoraniomanik, kes lootis, et meil pole kohalikest hindadest aimugi ja ütles menüü hinnaks 7 soli. Raul teatas talle väga kurjalt, et hind on 4 soli ja me ei kavatsegi rohkem maksta. Vihaselt lahkus omanik meie juurest ja saime kenasti söönuks. Arvet tasudes selgus aga saatuslik viga, mis me teinud olime: kanapuljongi hinna olime jätnud küsimata. Sellest tingituna saime kviitungi, kus menüü hinnaks oli 4 soli ja kanapuljong 10 soli. Minu kurjadest avaldusest omaniku suunas ei olnud abi ja tasusime vihaselt hiigelarve. Siin on söömas käimiseks kolm kuldreeglit:
1) enne sisseastumist küsi hinda
2) hinda kuuldes tee ehmunud nägu ja tingi hind paar soli odavamaks
3) makstes kontrolli, et saad tagasi õige summa ja õige raha
Mõnikord kaotan oma valvsuse ja siis maksan selle eest, et mul on blondid juuksed.
Aga noh kõik said päris palju naerda , kuna reeglina saab sama hinna eest süüa päris mitu praadi.
Alustasime oma sõitu Larese poole. Tee sinna kulges üle mägede kitsastel serpentiinidel. Kuna tee on tohutult käänuline ja kitsas, siis pidi Andreas kogu aeg signaali laskma, et vältida kokkupõrget järgmise kurvi tagant tuleva auto, laama või lammastega. Õnneks jääb Lares välja suuremate turismiobjektide hulgast ja kogu tee jooksul kohtasime vaid mõnda üksikut kohlikele mõeldud kombit ja rohkelt rohkelt kohalikke, kes karjatasid mägiteedel oma loomi. Kaardilt vaadates tundub Lares Calcale lähemal kui Pisac, aga sinnasõit võtab mitu korda rohkem aega, kuna mäkke tõusmine ja langus aeglustavad sõitu, lisaks on maksimaalne kiirus 40 km/h (ka see tundus mulle kuristikku vaadates hullumeelne kihutamine). Samas olid vaated nii tohutult ilusad, et kõõlusin pidevalt aknast välja, et pildistada. Kuigi täiesti lootusetu on anda edasi seda massiivsust ja täiesti hullumeelseid vaateid.














Laresisse jõudes olime suurteks vaatamisväärsusteks oma heleda välimuse ja normaalse välimusega autoga. Väike stiilinäide Larese majast (sellised majad on kõikjal külakestes väga tüüpilised) ja keskväljak (kahjuks ei ole pildil näha, et selle keskel oli üüratu kaktus)

Kuid vahepeal oli meil tekkinud väike probleem, nimelt ei olnud meie väike bensiiniost olnud piisav selleks, et Laresest tagasi Calcasse jõuda. Tanklat seal loomulikult ei olnud, kuid uurisime välja, et ühest poest saab seda siiski osta. Kuid kuna kell oli juba 5, siis oli see juba kinni. Seetõttu otsustasime minna ujuma ja vaadata pärast, mis meist edasi saab.
Termaalbasseinideni jõudes tundus, et väljas on liiga jahe selleks, et ujuma minna. Kuid kuna olime nii pika tee panime kangelaslikut ujumisriided selga ja jooksime basseinide poole. Seal oli neli erinevat varianti- jahe, soe, väga soe ja madal (lastele). Alustasime jahedast, edasi veetsime enamuse ajast soojas, kuna kuum oli meie jaoks liiga kõrvetav. Eriti vägev on see, et väljas on jahe, kõrval kõrguvad mäed ja meie lihtsalt mõnuleme soojas vees. Suplesime seal kuni väljas läks kottpimedaks ja olime ainuksed inimesed basseinides. Kui otsustasime minema hakata oli liiga pime selleks, et isegi riietusruumideni jõuda ja vahetasime riided lihtsalt basseini ääres. Sealne vesi on värvuselt veidike pruunikas ja väljatulles avastasin, et mu ujumisriided on omandanud uue värvuse.
Tagasi linna minnes oli üpriski selge, et meie võimalused bensiini saamiseks ei ole just paranenud. Seetõttu õhtustasime ja hakkasime otsisima endale hostelit. Kuna meie finantsolukord oli väga kesine, valmistusime autos magama, kuid nagu öeldakse, on Peruus kõik võimalik ja me saime 20 soli eest kõik hostelisse magama. (pildil meie ööbimiskoha sisehoov)














Pärast söömist, joomist ja hosteli eest maksmist jäi meil järgmiseks päevaks neljapeale järgi 41.20 soli, millest 40 pidime kulutama kütuse jaoks.
Hommikul jooksin poodi, tõin meile soli eest 1o saia ja koos inkakoolaga olid need meie kuninglikuks hommikusöögiks. Pärast seda läksime bensiiniotsinguile. Lisan pildi ka "tanklast" (Ada, Raul ja Andreas murelikult selle uksel)
Selgus, et nad müüvad ainult ühte tüüpi bensiini ja selleks on 84, mis meie autole ei sobinud. Järgnevalt oli kaks võimalust, kas keegi sõidab bussiga 6 tundi edasi-tagsi Calcasse ja toob sealt bensiini või võtame seda. Kuna 1/4 meie järelejäänud rahast oleks kulunud bussisõidule, otsustasime võtta 30 soli eest 84 ja lootsime sellega jõuda Calcasse. Tankimine kujutas endast seda, et tuli lehtri ja kannu bensiiniga mees, kes (mitte just liiga osavalt) täitis sellega paagi.
Meie suureks lootuseks oli, et Calcast saame vajalikku 90 bensiini.
Pärast 3 tundi imekaunist sõitu saabusime Calcasse, kus oli bensiinijaam, mis müüs vaid 84 bensiini. Lootuses, et Urubambas asuv suurem bensiinijaam müüb siiski veidi rohkemat kui üht tüüpi kütust ja aktsepteerib Andrease Mastercardi, võtsime riski ja sõitsime Cuscost veel kaugemale Urubambasse (tagsiteel Cusco poole ei oleks tunud ühtegi suuremat tanklat). Urubambas meie Mastercard kedagi ei huvitanud ning otsime viimase 10 soli eesti bensiini ja hakkasime ühtlaselt, käike vahetamata ja pöidlad pihus tagasi tulema. Järel suurepärased 20 senti. Ja oi seda rõõmu kui Cusco paistma hakkas! Hoolimata sellest, et auto meile järjekindlalt teatas, et bensiin on otsas, jõudsime õnnelikult koju.
Kuna hommikune inkakoola ja saiad olid jäänud juba kaugesse minevikku, tegime süüa ja olime õnnelikud.

uuel aastal uue hooga

veidike meie uusaastapidustustest. kahjuks pilte lisada ei saa, kuna ma ei julgenud fotokat kaasa võtta (mis oli väga tark tegu)


31. jaanuaril kell 5 saabus meie juurde kari tüüpe, Juan tegi pastat ja mõtlesime, mida edasi teha. kuna keegi meist ei olnud nõus maksma 30 dollarit LINNA LAHEDAIMA PEO eest, siis otsustasime minna Plaza de Armasele(linna keskväljak), kus pidutse palju tahad ja maksma ei pea midagi.

Plaza de Armasel oli koos tohutult palju inimesi ja ning harjumuspärasest oluliselt rohkem müüjaid. uusaastaerina oli väga palju lapsukesi, kes pakkusid tavapäraste kommide ja näpunukkude asemel kollaseid prille aastaga 2007(noh nii et 00 on silmade kohal ja 2 ja 7 niisama töllerdavad kõrval), kollaseid mütse, vilesid, ilutulestikku jnejne. istusime kaderaali ees treppidel koos karja sakslaste, peruulaste, mehhiklaste ja ma ei tea veel kellega. kell 12 on siin komme joosta ring (või mitu) ümber plaza ja siis saab soovida. päris hull on joosta koos metsiku rahvamassiga, ise ellujäämise kindlustamiseks sõpradel käest kinni hoides. loomulikult läks koos uue aasta saabumisega lahti ka suurem kallistamine ja rõõmustamine. pärast ringi plaza ümber jooksime sujuvalt edasi katedraali, mis oli seest tohutult ilus. täiesti häbiväärsel kombel pole me enne sinna sisse jõudnud. igatahes tormasime sujuvalt ühe ringi ka kirikus.

mingit suurt ilutulestikku ei ole siin kombeks teha. kõik ostavad tänavalt natuke midagi ja siis loobivad ja paugutavad. vahetevahel tekkis küll hirm, et saan mõne osaga pihta, sest mõned tüübid läksid natuke liiga hoogu. samas on ju tore, et vaene linn ei lase lihtsalt raha õhku vaid iga inimene ostab sellise raha eest ilu nagu tahab.

pärast seda mõtlesime, et tore oleks midagi süüa ning läksime Ukukuse kõrvale söögikohta. kui ada hakkas võtma kotist raha välja, siis selgus kurb tõsiasi, et meie kaelakott on kadunud. läksime tagasi treppide juurde, kus loomulikult ei olnud meie kaelakotist jälgegi. hiljem avastasime, et kott oli noaga katki lõigatud ja sealtkaudu eemaldatud meie asjad. selline uusaastatervitus ajab väga närvi, aga kuivõrd meie sõpsid lubasid meile ülejäänud õhtul välja käristada, siis jätkasime rõõmsalt linnas ringi kolamist. kõndisime ringi san blazil ja püüdsime mõnele peole sisse trügida aye

mõne aja pärast naasesime plazale ja seal hakkasid järsku igast tüübid trumme mängima, teised laulma ja kolmandad capoeirat tantsima. nende ümber kogunes järjest rohkem rahvast, kõik elasid kaasa ja jätkus järjest uute sõprade õnnitlemine. ühel hetkel üks meie sõber, kes samuti tantsis, kukkus. et ta üksinda haiglasse ei peaks minema, siis kiiresti kogunes kahe taksotäie jagu rahvast ja kihutasime esimesse haiglasse. aga üllatus-üllatus! meile teatati, et hoolimata sellest, et tegemist oli traumaga, mis oleks vajanud kohest arstiabi, polnud lihtsalt võimalik seda saada, kuna haiglas ei olnud ühtegi arsti. täiesti iseenesestmõistetavalt öeldi, et täna on ometigi uusaastaöö ja seetõttu ei ole arste. khm loogika missugune. igatahes me ei loobunud, uuesti kõik taksosse ja edasi. kuna vaene kannatanu Johann lootis, et erakliinikust saab suurema tõenäosusega abi, siis läksime sinna. seal võttis meid vastu unine valvur, kes teatas, et ka neil tulevad kõik arstid kohale kell 7 või 8. vähemalt õnnetus meil apteegi uksetaga endast märku andes saada paar tabletti valuvaigisteid. nii edasi järgmisesse haiglasse, mis vähemalt väliselt tundus sama suur kui mustamäe haigla vms. see oli esimene koht, kus vastati, et arst on küll kohal. kuid kui saadi teada, et Johannil on õpilase tervisekindlustus, siis öeldi, et see siin ei kehti. kuid kuivõrd ta oli nõus kõige eest maksma, siis anti armulikult luba oodata. nii meie rõõmus seltskond(väljaarvatud üks traumeeritud liige) istus maha ja hakkas ootama. iga natukese aja tagant lubati, et veel tuleb oodata pool tundi, 20 min jne. vahepealt läksid osad poodi, ada ja mina jäime natukeseks magama, andreas sõitis ratastooliga mööda ooteruumi ringi jne. lõpuks olime me seal oodanud juba mitu tundi ja kõigi kannatus katkes kui meile teatati, et läheb veel "natuke" aega.
okei vihaselt haiglast välja ja jalutasime edasi järjekorras neljanda haigla poole. see oli kõige vaesem haigla mida mina näinud olen. kõik lagunes ning isegi uksi polnud ees. haigla ees pesi üks mees harjaga kiirabiautot ning mul ei õnnestunud näha ühtegi isikut, keda oleks võinud riietuse põhjal pidada arstiks. selline haigla on siin tavaliste inimeste jaoks.
kell oli juba 8 hommikul, minul juhe täiesti koos ja ainukeseks sooviks oli saanud jõuda oma voodisse. Johann läks ühe oma sõbraga haiglasse sisse, meil kahjuks ei lubatud haigete jaoks mõeldud raamidel magama jääda ja seetõttu läksime haigla ette parkimisplatsile, kus ma jäin ada sülle magama. varsti tuli Johann ja ütles, et ta jääb üksinda haiglasse ja ootab kuni ta vanemad kohale jõuavad.
mina ärkasin ka ülesse ja uue aasta esimese hommiku alustasin/lõpetasin turul cevichet süües.
selle väikese elamuse tulemusel tekkis hirm, et kui midagi peaks juhtuma, siis on küll väga tore, et mul on tervisekindlustus, aga sellest pole suuremat abi kui arste haiglates ei ole. käeluumurd? ole hea ja oota siin paar tundi veel.
selline oli meie väike uusaastatervitus. samas ma pean tunnistama, et oma jaburuses oli kogu see öö elamus omaette.

mercado san pedro

on turg meie kodu lähedal. põhiline koht, kust osta kõikvõimalikke ja väga häid puuvilju, liha, juua värsketpressitud mahla või käia söömas (see on küll võrdlemisi riskantne). minuarust väärib see koht eraldi sissekannet.

hoolimata mitmetest hoiatustest ja hirmutamisest otsustasin viimaks võtta sinna kaasa fotoka. nagu arvata oligi tõmbas pildistamine palju tähelepanu. me olime valinud muidugi väga kavala taktika ehk siis läksime alguses turu kõige tagumisse otsa ja hakkasime väga kiiresti sealt tagasi väljapääsu poole liikuma. loomulikult kogu aeg pildistades. ada pidi mind informeerima kohe, kui märkab kahtlaseid isikuid meid jälgimas.

Nüüd aga turust:

Kõige kaugemas otsas on söögikohad. tuleb istuda pikale pingile leti äärde ja nõuda meelepärast sööki. toit on tõeliselt hea ja väga-väga odav. seetõttu käivad seal söömas ka kõik meie vaesed sõbrad-tuttavad. korralik praad maksab alates kahest solist (ehk siis kaheksa krooni). minu lemmiktoit on ceviche, mis on sidruni, paprika ja vürtsidega maitsestatud toores kala. kalale lisaks on taldrikul praetud mais, sibul ja vetikad. reeglina antakse cevichega kaasa ka taldrikutäis suppi.


toidukohtadest edasi liikudes hakkavad tulema letid kõivõimaliku kaubaga. metsikutes kogustes puuvija, juustu, oliive, maisi, hunnikutes kartuleid jne.


ning veidike enne turult välja tulemist jõuame lihalettideni. mis oli tegelikult põhjus, mis ma turgu pildistada tahtsin. liha ostmine on väga-väga põnev. hehhee. ehk siis seal on suured seakorjused (noh muidugi ka kanasid ja kukki), mis vedelevad lettidel ja maas. ning kui sa tahad mingit tükki, siis tuleb asjalik tädi, haarab kirve ja raiub sulle soovitud tüki.
kui Andreas ja Juan tahtsid teha meile shnitsleid, siis oli meil selleks tarvis fileetükke. kuivõrd me ei osanud päris täpselt seletada, mida me tahame, siis näitasime näpuga ja saime lõpuks kätte täpselt selle, mida vajasime. tädi isegi fileeris kõik ära ja puha. väike sissejuhatus anatoomiasse.



mahlajoomine san pedrol on meie uus lemmik. seda tutvustas meile Shemu, kes väitis, et see on parim viis pohmellist üle saamiseks. kõige parem on segumahl piimaga. see koosneb mangost, ananassist, porgandist, peedist, õunast, piimast ja kindlasti on seal veel mõned tuvastamatud komponendid.
nagu ka kõike muud on mahlategijaid turul väga palju ning kui hakkad lähenema nende lettidele, siis hakkavad kõik karjuma ja ajalehtedega vehkima. et sa ikka kindlasti nende käest mahla ostaksid. neli tassi mahla on 2.50 soli.


kauplemine ei lõppe turult väljumisega. kõik turuhoone seina- ja ukseäärsed on samuti paksult kaetud inimestega, kes sulle midagi müüa tahavad. alustades tädikestest, kes müüvad vürtse ja lõpetades lastega, kes kauplevad kollaste aluspükstega. 31. jaanuaril oli kogu turu ümbrus kaetud viinamarjakärudega, mille juures seisid müüjad, kes täiesti lakkamatult lõugasid: uvas, uvas, dulces uvas, uuuu-vaaaaaaasss!!!