tänavad

kuivõrd siin saab tänavalt osta täiesti müstilisi asju, siis mõtlesin, et pean mõned nendest asajdest ka fotodele jäädvustama. kahjuks osutusid inimesed, keda ma heatahtlikult pildistada soovisin, selle suhtes mõnevõrra vaenulikeks. kui ma olin haaranud oma fotoka pöörasid nad mulle selja ja väljendasid oma viha ka verbaalselt. õnneks oli mul kaasas kaks suurepärast turvajat ja mõned pildid sain siiski tehtud, kuivõrd ma üritasin teha neid võimalikult salaja, on mõned küll päris kummaliste nurkade alt tehtud, aga mis seal ikka.

et mida siis saab tänavalt osta?
alustaksin ühe oma lemmikuga- tordiputka. meie tänaval on üks selline vahva putka, kus müükase ainult erinevaid torte. lähed näitad näpuga ja saad viilu torti. üldse mul on tunne, et kohalikud on tordihullud, sest lisaks todriputkale on olemas ka spetsiaalsed poed, kust saab osta neoonvärvides hiiglaslikke torte.

siis on veel tänaval hästi palju putkasid, kus sortiment on mõnevõrra laiem. ehk siis meie mõistes tavalised putkad. aga igal õhtul veeretatakse need tänavalt ära. kuhu? ma ei tea, igatahes ilmuvad ja kaovad nad igal päeval uuesti.







lisaks käivad tänavatel ringi tädid, kes müüvad enda küpsetatud pirukaid, mille nimeks siin on empanadas. neid on saadaval nii liha kui ka juustuga.


osad tädid müüvad tamale- väikesed maisikäkid, mis on mässitud kenasti lehe sisse ning need on saadaval magusatena ja soolastena. ning loomulikult on siin võimalik praktiliselt igalt poolt osta keedetud maisi juustuga.

igal õhtul ilmuvad tänavale ka lihagrillijad. nende käest saab osta grillitud südant või lihtsalt kanaliha koos kartuliga. alguses me ka sõime seda, kuna kogu tänav on täis head lõhna(ning meil oli kõht väga tühi) ning tegelikult maitseb ka liha hästi, kuid korduvate toidumürgituste tulemusena oleme me sellest siiski loobunud.

ning loomulikult saab tänavalt osta kõikvõimalikke vilju. tänaval liiguvad ringi aiakärudega inimesed, kelle käest saab osta apelsine, chirimoyat, tunat, ananassi jne


lisaks puuvilja täis ajakärudele on ka neid, mis on täidetud ahjus küptsetatud banaanide ja magusate kartulitega.


magusatest asjadest saab lisaks jäätisele osta tarretisi, mis on reeglina kaetud mingi vahuga.


lisaks esineb ka inimesi, kes müüvad munasid, teepakke vms, aga need millest kirjutasin, on siin kõige tüüpilisemad.











liigume edasi muude kaupade ja teenuste juurde.

üks müstilisemaid asju on see, et siin müüakse tänaval nööri ja see pole mitte üks hulluke, vaid ma olen seda mitmel korral seda näinud. 5 meetrit maksab üks sol. kuid miks ma peaksin tahtma tänavalt valget nööri osta jääb mulle suureks mõistatuseks.


lisaks on siin pastaka- ja kärbsepiitsamüüjaid. meie tänaval on kogu aeg ka lapsed, kes müüvad WC-paberit või laime.

kõik kohad on üldiselt täis lapsi, kes tahavad saapaid viksida. kui ma ületan plaza de armast teatatakse mulle iga päev, et mu saapad on nii räpased, et mind ei lasta klubisse sisse. ning nii ma vestlen nendega iga päev oma saabaste teemal. kuid viksida pole ma oma jalanõusid lasknud. kuigi kohalike jaoks on see normaalne, siis mul oleks liiga ebameeldiv lasta mõnel lapsel 1 soli eest mu kingi läikima lüüa.



ning lõpetuseks veel kaks suurepärast teenust. nimelt on võimalik end tänaval kaaluda, selle jaoks istuvad tänaval inimesed kaaludega


ja kõikjal tänavanurkadel on inimesed, kes lakkamatult karjuvad läbikõikava häälega: LLLLAAMAAAAADAAAAAAASSSSS!!!!!!! (eks siis kõned). nende külge on kettidega kinnitatud mobiilid ja kui soovid kellelegi helistada, siis lähed ja ütled oma numbri, tema valib selle ja siis saad enda käsutusse telefoni. põhimõtteliselt nagu telefoniputka, ainult et inimene peab selleks terve oma päeva raiskama, et karjuda llamadas.


alguses tunduvad paljud nendest teenustest naljakate või tobedatena. kuid järjest rohkem ajab mõte, et üks inimene peab terve päeva istuma kaaluga tänaval või müüma valget nööri, mind lihtsalt masendusse. tohutu hulk inimesi, kes tegelevad päevad läbi mõttetustega. lisaks on paljud nendest veel alles lapsed.

inkamehed

ma tunnen, et enne kui me siit linnast lahkume, ma lihtsalt pean tegeme sissekande siinsetest meestest. eriti kuna cuscos kohtab selliseid toredaid seltsimehi, kelle koondnimeks on bricherod. nii et kes on brichero?

brichero on mees, kes elatub sellest, et landib ära piisavalt rikka gringo. reeglina teevad nad enda äraelatamiseks käsitööd, mida tänaval müüvad. kuid see on siiski vaid n.-ö. põuaperioodiks.

kuidas tunda ära brichero?
meie kogenud silm juba ei peta :D ma loodan.
igatahes iseloomustab kõige paremini bricherode välimust see, et nad püüavad paista võimalikult eksootilistena, st mõjuda tõelise inkana vms. reeglina on nad kõhnad (käsitöö ei elata just liiga hästi ära), kannavad siinseid tüüpilisi triibulisi pükse ja kõikvõimalikke kohalikke ehteid. bricherod, kes üritavad mõjuda päris indiaanlastena on reeglina pikkade mustade juuste ja igasuguste sulgedega ehetega (ma ei pea siinkohal silmas indiaanipealiku sulgedest peakatet)

kui olla blond (või vähemalt heleda välimusega) ei ole bricherodega tutvumine just väga keeruline. tasub minna mõnele peole või lihtsalt vanalinnas ringi jalutada. kui tuleb juttu puhuma mõni eelnevalt kirjeldatud välimusega tüüp ning kutusub su näiteks salsat tantsima, siis võid kindel olla, et tegemist on bricheroga. mõned üritavad leida ühist jututeemat, küsivad huvide ja plaanide jne kohta.

meie kuulsime esimest korda bricherodest oma hispaania keele õpetaja käest, kes meid nende eest hoiatas ja andis ühte teksti lugeda. ning tõesti pole just harvad juhud, kus sellised tüübid meid tüütama tulevad. seega tegemist ei ole mingi linnalegendiga.

ja veel. bricherosid võib liigitada ka selle kaudu, et mida nad täpselt tahavad. mõned bricherod (kes on minu jaoks küll pigem lihtsalt vargad) sokutavad ööklubis või peol jooki mingit ainet, nende eesmärgiks on sind lihtsalt paljaks röövida. kuid hoopis stiilipuhtamad on need, kelle eesmärgiks on pikaajaline suhe. nimelt on nad veendunud, et oma ainulaadse sharmi ja vaba käitumisega nillivad nad ära ja teevad õnnelikuks iga naise. seega peavad nad õiglaseks tasuks oma töö (õnnetunde tekitamine vms) eest seda, et naine peab neid üleval. paljude lõppeesmärgiks on see, et gringo ta oma maale kaasa kutsuks. kuna siinsetel inimestel on ettekujutus, et euroopas ja USAs on kõik rikkad ja õnnelikud, oleks see just kui igavese õnne saavutamine.

nagu eelnevalt mainisin oleme ka meie kohtunud nende suurepäraste meestega. Kord pidin mina põgenema Panama seljataha maniakk-brichero eest, kes mulle salsat tahtis õpetada ja teinekord pidin mina päästma Ada, kellega taheti filosoofiast rääkida (kas pole selleks sobivamat kohta kui pidu?).


ja kas tekkib küsmus, et kuidas neid üldse õnnestub kedagi leida? ma täpselt ei oska seda fenomeni seletada, aga ma tean, et õnnestub. sest kui minna Ukukusesse tantsima, siis on üpris tavaline vaatepilt, et inkamees keerutab salsarütmides mõnda õnnejoovastuses turisti. ning tänaval kohtab selliseioid paarikesi väga palju. igatahes ma loodan, et kõik eestlased, kes peruusse tulevad juhtuvad seda lookest lugema ja ei lange nende ohvriks. hoidke Eesti lippu kõrgel.

me oleme adaga juba korduvalt mõelnud, et me oleme vist muutunud juba liiga kriitilisteks, sest iga kord kui me näeme mõnda kohalikku meest, kes on koos mõne heledama naisega, temebeldame me ta bricheroks. aga mis teha.

PS. me ei oska ikka veel salsat tantsida ja ilmselt ei kavatse ka õppida:D

Lihavõttekruiis

nii. kuna möödunud nädalavahetus on siin riigis suur püha ja saab palju vabasid päevi otsustasime meie seda targalt ära kasutada ja selvas ära käia. Sihtpunktiks valisime Puerto Maldonado, see linn asub üpris Boliivia piiri ääres ning seda peetakse heaks alguspunktiks, kui plaaniks on dzunglisse minna.

Ostsime endale bussipiletid (arvestades kelmikaid seikluseid Arequipa bussidega uurisime me seekord päris pikalt enne kui piletid ära ostsime) ja meile öeldi, et
bussisõit kestab 18 h ning ka õhtusöök on sisse arvestatud. Teisipäeva pärastlõunal kui me bussijaama jõudsime selgus, et bussi pole veel ees. Loomulikult öeldi meile, et buss kohe-kohe tuleb, arvatavasti jääb kuskil 10 minutit hiljaks. Nii me siis istusime ja ootasime, loomulikult läks buss välja 1,5 tundi hiljem. Vahetevahel on mul tunne, et suhtun sellistesse vahejuhtumitesse juba stoilise rahuga.

Igatahes hakkasime me lõpuks liikuma, mis oli juba iseenest väga positiivne. Olime umbes poolteist tundi sõitnud, kui buss jäi Urkoses pidama. Meile teatati, et nüüd ongi see koht, kus kõigil on võimalik minna kohvikusse õhtustama. Me olime parasjagu üllatunud, kuna arvasime, et cena incluido tähendab ikka seda, et piletihinna sees on ka õhtusöök, mis antakse kõigile sõitjatele bussis, mitte ei tehta lisapeatust. Aga mis seal ikka. Pärast pooletunnist pausi hakkasime liikuma.

Kahjuks läheb siin juba kuskil kell 6 nii pimedaks, et aknast väga palju välja ei näinud. Tee Cuscost Puero maldonadosse langeb ligi 3000 meetrit ning seega oleks pidanud olema näha väga selget kliima muutumist.

Igatahes kuskil hommikul ärkasin ma selle peale, et buss jäi seisma. Mu seljataga olevad tädikesed lõugasid, et nad on nälga suremas ja tormasid bussist välja. Loomulikult eeldasin, et tegemist on järjekordse söögipeatusega. Üritasin ignoreerida seda ebameeldivat fakti ja taaskord magama jääda, lootuses ärgata Puerto Maldonados ja seal hommikustada. Kahjuks märkasin mõne aja pärast, et oleme juba tunni paigal seisnud. Läksime bussist välja asja uurima. Selgus, et toimunud oli teevaring ja meie buss pole ainuke, mis seisab. Terve kamp mehi kaevas teed lahti. Ülejäänud einestasid.

Umbes pooleteise tunni pärast said bussid taas liikuma hakata, kuid kuna tee oli väga sopane ja halvasti läbitav, siis pidid reisijad sellest kohast ise läbi minema ja alles päras bussidesse ronima. Kuivõrd mul olid kaasas ainult ühed jalanõud ja oli selge, et kui ma nendega sinna sopaauku roniksin, oleksid mul vähemalt terve selle päeva jalad läbimärjad ja sopased, siis võtsin ma tennised jalast ja hakkasin palajajalu minema. Märkasin, et sellise tegumoega tekitasin ma kohalikele (olime ainukesed turistid kolme bussi peale) väga palju nalja, muudkui vaatasid mu jalgu ja itsitasid (kuigi ka neist olid paljud end paljajalu võtnud). Igatahes jõudsin ma õnnelikult bussi ja lootsin, et nüüd jätkub reis ilma suuremate takistusteta. See oli aga täiesti naiivne lootus! olime kuskil viis minutit sõitnud, kui buss peatus taas ja kõik välja läksid. Selgus, et ees on järjekordne teevaring. Aye. Seekord olid kohal ka kopad ja kiirabiauto. Vaikselt oli meile hakanud kohale jõudma, et tee on mõnevõrra ohtlik. Istusime siis mäenõlvale, koos kõigi teiste sõitjatega, tegime endale võileiba ja jälgisime põnevusega kopa tegevust. Iga kord kui mõni suurem kivi kaljult alla veeres hüüatasid kõik koos: ooohhhh!!!. Täis värk ma ütlen.

Ma ei hakka pikemalt peatuma muudel põnevatel bussisõidunüanssidel (et adal läksid kõrvad lukku jne). Igatahes jõudsime me 18 tunni asemel kohale 26ga. Ja me olime väga väsinud ja väga näljased, kui me Puerto Maldonadosse saabusime. Võtsime mototakso ja kihutasime kesklinna, sealt edasi hosteli ja sealt kiiresti reisibüroose lennupileteid tagasitulekuks ostma. Alles pärast seda olulist toimingut läksime sööma.

Järgmisel päeval hakkasime otsima võimalusi, kuidas dzunglisse minna. Olukord muutus pinevaks, kui saime aru, et kuna on vaba päev, siis tõepoolest on kõik kohad kinni. Kuna tegemist on looduspargiga, siis peab sissepääsuks ostma endame mingi loa (20 dollarit päeva kohta). Lõpuks leidsime ühe giidi, kes oli rõõmsalt valmis koos meiega dzunglisse tulema, kuid küsis selle eest soolast hinda. Me teatasime talle, et tore küll, kuid nii palju raha meil ei ole. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta üritab leida veel turiste, et saaks kokku suurma grupi. Pidime uuesti kohtuma kell 2 Plaza de Armasel.

Meie aga otsustasime, et kasutame vahepealset aega kasulikult ära ja läheme tsekime olukorda ka sadamas. Seal tuli meiega rääkima paadimees, kes ei teadnud suurt mitte millestki. Õnnekombel oli seal ka üks paar Limast, kes samamoodi otsis võimalust ilma giidita ringi vaatamiseks. Otsustasime neljapeale paadi üürida ja sõita kohalike külla, mis pidi olema 2 tunni kaugusel. Rääkisime paadimehele ka, et sooviksime kuskile ööseks jääda.

Nii umbes pooleteise tunni pärast randusime ja paadimees väitis, et tegemist on turistidele mõeldud ööbimiskohaga. Läksime olukorda uurima. Kuid oohoo üllatust. Tegemist oli hoopis metsloomade hooldamiseks mõeldud keskusega, kus töötasid vabatahtlikud. Tutvusime keskuse peamehe Fernandoga, kes uuris, et mis plaanid meil siis ka edasiseks on. Teatasime, et plaane eriti ei ole, lihtsalt hullult tahaks dzunglit näha, aga giidi palgata ka ei saa, sest raha ei ole. See talle vist päris meeldis, igatahes pakkus ta välja võimaluse, et võime seal ööbida (kuigi muidu ei lubata kunagi kellelgi peale vabatahtlikute sinna ööseks jääda). Leppisime kokku, et käime ära selles kohalike külas (Palma Realis), kuhu teel olime ja tagasitulles läheme keskusesse.

Väga õnnelikult jätkasime oma paadisõitu Plama Reali poole. Nagu kõik liiklusvahendid oli ka paat, millega sõitsime kergelt katki ning seeõttu liikusime väga aeglaselt.

Palma Real on äärmiselt vaene kohalike külake. Ma ei oska midagi väga asjalikku siinkohal küll öelda, kuid kokkuvõttes jättis see nukra mulje. Sealsed inimesed on hüljanud (või vähemalt üritavad seda kõigest hingest teha) oma kultuuri ning ilmselt sotsiaalabi toel on nad jäänud nö rippuma tänapäevase lääneliku kultuuri ja traditsioonilise vahele. Kindlasti utoopiline oodata, et näen banaanilehtedesse riietatud ja maalingutega hõimukest (seda ma ei oodanud), kuid midagi natuke positiivsemat oleks sellegipoolest lootnud näha. Oma kultuuri väärtustamist ning püüdu seda hoida.



Kuna hakkas juba hämarduma hakkasime liikuma tagasi Puerto Maldonado suunas. tavaliselt võtaks teekond vastuvoolu umbes 4 tundi, katkise paadiga võttis see märkimisväärselt rohkem. Ning kui me jõudsime tagasi keskusesse, kus ööbima pidime, oli kell juba pool kümme ning oli kottpime. Saime magama ühte majja, mille ehitamine oli ilmselt alles pooleli. Kuid kuna meil olid madratsid ja sääskede eest kaistsvad seinad ümber olime superõnnelikud.

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa, kuulsime kuidas papagoid karjusid hola. Sõime hommikust ning Fernando teatas meile, et ta tütar näitab meile veidike keskust ja räägib täpsemalt, millega nad tegelevad ning õhtupoole viiakse meid lindude vaatlemiseks ehitatud platvormile.

Nagu selgus Fernando tütre jutust oli keskus loodud metsloomade hooldamiseks, kes on inimtegevuse tõttu kannatada saanud. Kas siis olnud kellegi koduloomaks ja saanud väärkohtlemise osaliseks või kui jahtides tapetakse kutsikate ema, siis hooldatakse keskuses kutsikaid kuni nad on valmis taas looduses iseseisvat elu alustama.
Hetkel on seal väga palju erinevaid linde, tapiir, erinevaid ahve, kaks jaaguari jne.
Lisaks on keskusel ka n-ö aiamaa, mille eesmärgiks on näidata kohalikele, et ainsaks põlluharimisvormiks sealses piirkonnas ei ole uute alade põldudeks põletamine, mis kahjuks praegu on väga tavaline. Kokkuvõttes on see ettevõtmine lihtsalt fantastiline. Me olime Fernandost ja ta ettevõtmisest täiesti vaimustuses.


Hetkel kasvatatakse seal ka lilli, mida igal nädalal Puerto Maldonados müüakse. Kuid kui mõni kohalik peaks hakkama ise tegelema lillede kasvatamise ja müügiga on nad kohe valmis turu vabastama , et kohalikel õnnestuks oma kaup maha müüa. Idee ei ole raha teenida, vaid näidata erinevaid võimalusi toimetulekuks.

Õhtul läksime kolama sõna otseses mõttes puude latvadesse, kuna vaateplatvotmile viib ripsild, mis asub ligi 50 m kõrgusel.


Tagasitulles läksime jõkke ujuma ja olime taaskord lihtsalt õnnelikud.

Õhtul lamasime võrkkiikedes ja rääkisime pikemalt Fernandoga tema tööst ja üldisest olukorrast selvas.

Järgmisel hommikul sõitsime juba kell 7 koos teiste vabatahtlikutega tagasi Puerto Maldonadeosse. Käisime seal turul ja veetsime kohutavalt laisa päeva, kuna sellises palavuses on raske midagi teha. Õhtupoole läksime ujuma ja tagasitulles hääletasime ühe toredale kohalike noorte autole. Puerto Maldonado ise on võrdlemisi uus linn ja erilisi vaatamisväärsuseid seal kahjuks ei ole.

Pühapäeval oligi juba aeg tagasi tulla. meile polnud ikka veel kohale jõudnud see tohutut õnn, et seekord ei peagi me 26 tundi bussis loksuma, vaid saame poole tunniga Cuscosse.

Lennukist maastiku kiiret muutumist vaadata oli samuti eriti tuus. Tegelikult on mul väga hea meel, et me sõitisme sinna bussiga, kuna nii reisivad siin kohalikud ja see aitab palju paremini mõsta, kui kaguel me tegelikult käisime. Lennukis jõudsime vaevalt maha istuda, kui juba pidime väljuma.

Sellised olid meie lihavõtted.

Señor de los Temblores

Eile läksin täiesti pahaaimamatult tööle, Plaza de Armasele jõudes märkasin, et sinna on kogunenud märkimisväärselt palju rahvast. Tööl teatati mulle, et Cuscos on traditsioonikohaselt püha nädala esimene päev Señor de los Tembloresile pühendatud ja selle puhul toimub protsessioon.

Keskus pandi poolteist tundi varem kinni ja kõik pidid minema väljakule toimuvat jälgima. Kuigi tegemist on suure väljakuga, oli inimesi seal nii palju, et raske oli liikuda. Paljudel inimestel olid käes ristid, mis olid enamasti erinevatest taimedest punutud. Trügisin ja sain endale suhteliselt soodsa positsiooni katedraali lähedal.
Aegajalt löödi kiriku kellasid ning varsti hakkasin kuulma, et läheneb muusika. Varsti nägin juba, kuidas kanti suurt Kristuse kuju risti. Kirikukellad hakkasid järjest tihedamini lööma.

Olin veidike hirmul, kuna väljakul oli tohutult palju politseinikke ja mitu tuletõrjeautot.

Aga varsti hakkas kuju liikuma kiriku ees olevatest treppidest ülesse, kirikukellad lõid ja millegipärast hakkasid ka tuletõrjeautode signaalid tööle. Kuju jõudis katedraali ukseni ja praktiliselt kõik inimesed, kes väljakul olid, langesid põlvili. Seejärel avanesid katedraali uksed ning uste kõrval olevad inimesed hakkasid kuju poole loopima punaseid õielehti (lille nimi el ñucchu), kuju kanti uksest sisse ning seejärel suleti taas katedraali uksed.

Kuna olin sinna sattunud endalegi üllatuslikult, siis kahjuks ühtegi pilti ma teha ei saanud.

Nimetus Señor de los Temblores (Señor-isand, isa; temblores-värinad) tuleb sellest, et legendikohaselt olevat 1650. aastal maavärin lakanud, kuid tema kuju kirikust välja toodi. Tegelikkuses on tegu Kristuse kujuga, mille Hispaania kuningas Cuscole kinkis (kahjuks originaalkuju varastati 1980ndatel ja nüüd on tegemist koopiaga).

meeleavaldus

Sel nädalavahetusel käisime koos oma keskuse inimestega laste ekspluateerimise ja väärkohtlemise vastasel meeleavaldusel.

Kuna meie keskus sa lisatoetust ja lastele pakutakse nüüd laupäeviti hommikusööki,siis pidid kõik kogunema kell 8, et süüa ning seejärel kell 9 minna Plaza San Franciscole. Aga loomulikult -hora peruano (peruu aeg, siin kasutavad kõik seda väljendit ja jäävad rahumeelselt vähemalt poolt tundi hiljaks). Plaza San Franciscole jõuti kell 10. Seal läks veel natuke aega, kuid siis algas marss.

Tegemist oli korraliku meeleavaldusega- kohale oli tulnud päris palju lapsi, lisaks väike muusikute seltskond (trummid, pasunad jne), kes suutsid tekitada päris kõva muusikat. Ning lisaks olid kohal veel 5 karkudel käivat ja kostümeeritud tüüpi, kes jagasid teeääres olijatele(inimesi oli päris palju) flaiereid. Kogu meeleavaldust turvas politsei. Kokku võttis Plaza San Franciscolt Plaza Tupac Amarule minemine ligi poolteist tundi.