esimene postitus kodust

Niisis oli meil Adaga vahepeal neli päeva, kus me ei pidanud tööl käima. Ning lõpuks õnnestus mul isegi välja uurida, et tegemist ei olnudki mingi müstilise valitsuse päevaga, vaid tähistati hispaanlaste väljalöömist 1824. aastal. Ainult natuke kannatust ning selle asemel, et kohalikelt pärida, tuli kätte haarata ainult Lonely Planeti ülevaatlik raamat Peruust ja kõik oli selge!
Mida me siis nende nelja päevaga tegime? Põhiliselt magasime (põhiliselt magas Ada:D ma loodan, et ta ei löö mind selle väikese lüürilise kõrvalepõike eest) aga jah.
Neljapäeval shoppasime me veidike raamatuid. Lõpuks. Veidike hispaaniakeelset lugemist tuleb kindlasti kasuks. Nagu me juba pikalt oleme plaaninud ostsime ka Peruu traditsiooniliste toitudega kokaraamatu. Kunas me neid teha jõuame, seda ei kujuta ma ette.
Reedel leppisime Edyckxoniga kokku, et lähme laupäeval sööma.
Laupäeval polnud mul loomulikult meeles, kus me kohtuma pidime ja siis me istusime lootusrikkalt Plaza de Armasel. Vahepeal tutvusime ühe tüübiga Limast, kellest ma olin vaimustunud ainult selle pärast, et ta rääkis nii selget hispaania keelt, et ma sain kõigest aru. Nii vähe ongi vaja, et minuga hästi läbi saada. Heh. Ok tegelt peab oleme ilus, tark ja osav. Vabandust jätkan. Et siis kell kaks ilmuski kohale rõõmus Edyckxon, võtsime takso ja läksime söögikohaotsingule. Taksosõidu lõpus selgus saatuslik viga, et me polnud leppinud sõidu alguses kokku hinnas ja taksojuht teatas, et sõit läks maksma 20 soli. Ma olin alguses veendunud, et kuulsin valesti. Andisme talle 7 soli (mida on niigi üüratult palju) ja põgenesime.
Kuna meil oli probleeme menüü mõistmisega, siis otsustasime toidu kasuks, mis lubas traditsioonilist Andide toitu. Ja me ei pidanud pettuma. Kõige põnevamad olid minu jaoks täidetud kartulid ja paprikad. Siin olevat 2000 erinevat sorti kartuleid. Kõht täis, tuju hea hakkasime tagasi koju liikuma. Otsustasime kollektiivselt marsalaadse bussi kasuks. See oli väga õige otsus, sest bussisõit oli hoopis lahedam. Mulle väga meeldib süsteem, et igast bussist kõigub välja mees, kes kisab, kus buss peatub. Ei ole numbreid ega midagi. Bussis hakkasime me rääkima ühe ketshua naisega, kellest kohati oli küll veidike raske aru saada. Igatahes üritas ta meid veenda, et hakkaksime ketshua keelt õppima. Ta väitis, et see sarnaneb inglise keelele. Kahjuks on sarnasust vaid nii palju, et mõnede sõnade hääldus on sarnane, kuid tähendus on erinev. Seega ega eriti ikka ei ole. Lisaks vaatas mind kogu aeg mu kõrval istuv tüdruk ja naeris. Edyckxon muudkui nõudis, et me räägiksime kõigiga, aga loodetavasti oli kõigi bussisõit palju lõbusam.
Õhtusest salsatunnist tuli välja nii palju, et magasime st ei tulnud midagi.
Pühapäeval läksime minu tungival nõudimisel otsima mulle trenza-tegijat. Me polnud jõudnud eriti kõndidagi kui meile tuli vastu Panama. Tore ja sooda tüüp Panamalt, kes lihtsalt kolab ringi Ladina-Ameerikas ja on viimased 1,5 kuud elanud Cuscos. Raha reisimiseks teenib ta särkidele joonistuste tegemise ja ehete valmistamisega. Teavitasin teda oma murest ja etskae Panama teatas, et võib mulle ise trenza teha. Kuna vihmahoog algas, siis põgenesime hostel Felixisse. Ja mis kõige olulisem, Panama kinnitas mu trensasse ka ühe väikse öökulli. Suht napakas ja nimeks sai ta Brichero. Õhtul läksime Mama Africasse ja vaatasime filmi. Nimelt korraldatakse siinsetes kohvikutes filmiõhtuid, mis minu arust on hästi lahe idee ja “Jumalate linn” on igati nauditav film.
Nii kulges meie eelmine nädalavahetus. Ning tänu õnnistatud Interneti saabumisele, saan lõpuks oma kirjatüki ülesse panna.

Üha rohkem ja rohkem jõuab mulle kohale, mida tähendab eurooplase/ameeriklase st välismaalase välimusega inimene kohalikele- raha ja pääsemisvõimalust. See viimane kõlab koledalt ja see ei kehti kindlasti kõigi kohalike kohta, aga eelmainitud bricherode kohta kindlasti. Panama väitis, et iga keskameeriklase jaoks on unistus pääseda USA-sse ja iga lõunaameeriklase jaoks pääs Euroopasse. Rääkisin just Dantega bricherodest ja ta ei väsi meid nende eest hoiatamast. Nad elavadki sellest, et hängivad koos välismaalastega, kes neile välja teevad ning loodavad hiljem, et saavad uute suhete abil mõnda teise riiki kolida. Bricherode välimus on väga kindel ja kergest äratuntav, vähemalt nii väitis Dante. Nimelt kasutavad nad riietuses väga palju kõikvõimalikke rahvariidemotiive, sest need lähevad turistidele hästi peale.
Raha tähendavad turistid loomulikult ka kõigile asutustele. Ka siinsetes ööklubides käib pidev kohalike ahistamine. Mina kui välismaalane pääsen tasuta sisse ja aeg-ajalt saan ka tasuta joogi. Taaskord kinnistunud idee, et valge nahk= hullult raha. Kohalikud peavad sissepääsu eest maksma. Minu arust on se täiesti napakas süsteem ja ma lihtsalt ei saa loogikast aru. Pigem tuleks ju turiste koorida? Kas iga turist tõepoolest tarvitab nende süsteemikohaselt kordades rohkem alkoholi kui kohalik?
Teisest küljest peame me olema väga ettevaatlikud tänavalt ja kõikjalt sellistest kohtadest ostes, kus ei ole kirjas kindlat hinda. Sest meie hele välmus lisab hinnale kohe paar soli. Näiteks jõin ma meie kooli vastas kohvikus kogu aeg kohvi 2 soliga, nüüd aga avastasin, et tegelikult maksab see 1 sol. Kuivõrd menüüd ei ole, siis ettekandja küsib suvalise hinna.
Samas ma ei kavatsegi loobuda kohalikega suhtlemast. Lihtsalt peab olema ettevaatlik ja hoidma end kurjade meeste eest. Kuid lootus, et ma siia ühiskonda piisavalt sulandun, et mind püüdlikult ei teenindataks ja samas ei tüssataks, jääb ilmselt teatavatse väliste puudujääkide tõttu saavutamata.