Monday, April 09, 2007

Lihavõttekruiis

nii. kuna möödunud nädalavahetus on siin riigis suur püha ja saab palju vabasid päevi otsustasime meie seda targalt ära kasutada ja selvas ära käia. Sihtpunktiks valisime Puerto Maldonado, see linn asub üpris Boliivia piiri ääres ning seda peetakse heaks alguspunktiks, kui plaaniks on dzunglisse minna.

Ostsime endale bussipiletid (arvestades kelmikaid seikluseid Arequipa bussidega uurisime me seekord päris pikalt enne kui piletid ära ostsime) ja meile öeldi, et
bussisõit kestab 18 h ning ka õhtusöök on sisse arvestatud. Teisipäeva pärastlõunal kui me bussijaama jõudsime selgus, et bussi pole veel ees. Loomulikult öeldi meile, et buss kohe-kohe tuleb, arvatavasti jääb kuskil 10 minutit hiljaks. Nii me siis istusime ja ootasime, loomulikult läks buss välja 1,5 tundi hiljem. Vahetevahel on mul tunne, et suhtun sellistesse vahejuhtumitesse juba stoilise rahuga.

Igatahes hakkasime me lõpuks liikuma, mis oli juba iseenest väga positiivne. Olime umbes poolteist tundi sõitnud, kui buss jäi Urkoses pidama. Meile teatati, et nüüd ongi see koht, kus kõigil on võimalik minna kohvikusse õhtustama. Me olime parasjagu üllatunud, kuna arvasime, et cena incluido tähendab ikka seda, et piletihinna sees on ka õhtusöök, mis antakse kõigile sõitjatele bussis, mitte ei tehta lisapeatust. Aga mis seal ikka. Pärast pooletunnist pausi hakkasime liikuma.

Kahjuks läheb siin juba kuskil kell 6 nii pimedaks, et aknast väga palju välja ei näinud. Tee Cuscost Puero maldonadosse langeb ligi 3000 meetrit ning seega oleks pidanud olema näha väga selget kliima muutumist.

Igatahes kuskil hommikul ärkasin ma selle peale, et buss jäi seisma. Mu seljataga olevad tädikesed lõugasid, et nad on nälga suremas ja tormasid bussist välja. Loomulikult eeldasin, et tegemist on järjekordse söögipeatusega. Üritasin ignoreerida seda ebameeldivat fakti ja taaskord magama jääda, lootuses ärgata Puerto Maldonados ja seal hommikustada. Kahjuks märkasin mõne aja pärast, et oleme juba tunni paigal seisnud. Läksime bussist välja asja uurima. Selgus, et toimunud oli teevaring ja meie buss pole ainuke, mis seisab. Terve kamp mehi kaevas teed lahti. Ülejäänud einestasid.

Umbes pooleteise tunni pärast said bussid taas liikuma hakata, kuid kuna tee oli väga sopane ja halvasti läbitav, siis pidid reisijad sellest kohast ise läbi minema ja alles päras bussidesse ronima. Kuivõrd mul olid kaasas ainult ühed jalanõud ja oli selge, et kui ma nendega sinna sopaauku roniksin, oleksid mul vähemalt terve selle päeva jalad läbimärjad ja sopased, siis võtsin ma tennised jalast ja hakkasin palajajalu minema. Märkasin, et sellise tegumoega tekitasin ma kohalikele (olime ainukesed turistid kolme bussi peale) väga palju nalja, muudkui vaatasid mu jalgu ja itsitasid (kuigi ka neist olid paljud end paljajalu võtnud). Igatahes jõudsin ma õnnelikult bussi ja lootsin, et nüüd jätkub reis ilma suuremate takistusteta. See oli aga täiesti naiivne lootus! olime kuskil viis minutit sõitnud, kui buss peatus taas ja kõik välja läksid. Selgus, et ees on järjekordne teevaring. Aye. Seekord olid kohal ka kopad ja kiirabiauto. Vaikselt oli meile hakanud kohale jõudma, et tee on mõnevõrra ohtlik. Istusime siis mäenõlvale, koos kõigi teiste sõitjatega, tegime endale võileiba ja jälgisime põnevusega kopa tegevust. Iga kord kui mõni suurem kivi kaljult alla veeres hüüatasid kõik koos: ooohhhh!!!. Täis värk ma ütlen.

Ma ei hakka pikemalt peatuma muudel põnevatel bussisõidunüanssidel (et adal läksid kõrvad lukku jne). Igatahes jõudsime me 18 tunni asemel kohale 26ga. Ja me olime väga väsinud ja väga näljased, kui me Puerto Maldonadosse saabusime. Võtsime mototakso ja kihutasime kesklinna, sealt edasi hosteli ja sealt kiiresti reisibüroose lennupileteid tagasitulekuks ostma. Alles pärast seda olulist toimingut läksime sööma.

Järgmisel päeval hakkasime otsima võimalusi, kuidas dzunglisse minna. Olukord muutus pinevaks, kui saime aru, et kuna on vaba päev, siis tõepoolest on kõik kohad kinni. Kuna tegemist on looduspargiga, siis peab sissepääsuks ostma endame mingi loa (20 dollarit päeva kohta). Lõpuks leidsime ühe giidi, kes oli rõõmsalt valmis koos meiega dzunglisse tulema, kuid küsis selle eest soolast hinda. Me teatasime talle, et tore küll, kuid nii palju raha meil ei ole. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta üritab leida veel turiste, et saaks kokku suurma grupi. Pidime uuesti kohtuma kell 2 Plaza de Armasel.

Meie aga otsustasime, et kasutame vahepealset aega kasulikult ära ja läheme tsekime olukorda ka sadamas. Seal tuli meiega rääkima paadimees, kes ei teadnud suurt mitte millestki. Õnnekombel oli seal ka üks paar Limast, kes samamoodi otsis võimalust ilma giidita ringi vaatamiseks. Otsustasime neljapeale paadi üürida ja sõita kohalike külla, mis pidi olema 2 tunni kaugusel. Rääkisime paadimehele ka, et sooviksime kuskile ööseks jääda.

Nii umbes pooleteise tunni pärast randusime ja paadimees väitis, et tegemist on turistidele mõeldud ööbimiskohaga. Läksime olukorda uurima. Kuid oohoo üllatust. Tegemist oli hoopis metsloomade hooldamiseks mõeldud keskusega, kus töötasid vabatahtlikud. Tutvusime keskuse peamehe Fernandoga, kes uuris, et mis plaanid meil siis ka edasiseks on. Teatasime, et plaane eriti ei ole, lihtsalt hullult tahaks dzunglit näha, aga giidi palgata ka ei saa, sest raha ei ole. See talle vist päris meeldis, igatahes pakkus ta välja võimaluse, et võime seal ööbida (kuigi muidu ei lubata kunagi kellelgi peale vabatahtlikute sinna ööseks jääda). Leppisime kokku, et käime ära selles kohalike külas (Palma Realis), kuhu teel olime ja tagasitulles läheme keskusesse.

Väga õnnelikult jätkasime oma paadisõitu Plama Reali poole. Nagu kõik liiklusvahendid oli ka paat, millega sõitsime kergelt katki ning seeõttu liikusime väga aeglaselt.

Palma Real on äärmiselt vaene kohalike külake. Ma ei oska midagi väga asjalikku siinkohal küll öelda, kuid kokkuvõttes jättis see nukra mulje. Sealsed inimesed on hüljanud (või vähemalt üritavad seda kõigest hingest teha) oma kultuuri ning ilmselt sotsiaalabi toel on nad jäänud nö rippuma tänapäevase lääneliku kultuuri ja traditsioonilise vahele. Kindlasti utoopiline oodata, et näen banaanilehtedesse riietatud ja maalingutega hõimukest (seda ma ei oodanud), kuid midagi natuke positiivsemat oleks sellegipoolest lootnud näha. Oma kultuuri väärtustamist ning püüdu seda hoida.



Kuna hakkas juba hämarduma hakkasime liikuma tagasi Puerto Maldonado suunas. tavaliselt võtaks teekond vastuvoolu umbes 4 tundi, katkise paadiga võttis see märkimisväärselt rohkem. Ning kui me jõudsime tagasi keskusesse, kus ööbima pidime, oli kell juba pool kümme ning oli kottpime. Saime magama ühte majja, mille ehitamine oli ilmselt alles pooleli. Kuid kuna meil olid madratsid ja sääskede eest kaistsvad seinad ümber olime superõnnelikud.

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa, kuulsime kuidas papagoid karjusid hola. Sõime hommikust ning Fernando teatas meile, et ta tütar näitab meile veidike keskust ja räägib täpsemalt, millega nad tegelevad ning õhtupoole viiakse meid lindude vaatlemiseks ehitatud platvormile.

Nagu selgus Fernando tütre jutust oli keskus loodud metsloomade hooldamiseks, kes on inimtegevuse tõttu kannatada saanud. Kas siis olnud kellegi koduloomaks ja saanud väärkohtlemise osaliseks või kui jahtides tapetakse kutsikate ema, siis hooldatakse keskuses kutsikaid kuni nad on valmis taas looduses iseseisvat elu alustama.
Hetkel on seal väga palju erinevaid linde, tapiir, erinevaid ahve, kaks jaaguari jne.
Lisaks on keskusel ka n-ö aiamaa, mille eesmärgiks on näidata kohalikele, et ainsaks põlluharimisvormiks sealses piirkonnas ei ole uute alade põldudeks põletamine, mis kahjuks praegu on väga tavaline. Kokkuvõttes on see ettevõtmine lihtsalt fantastiline. Me olime Fernandost ja ta ettevõtmisest täiesti vaimustuses.


Hetkel kasvatatakse seal ka lilli, mida igal nädalal Puerto Maldonados müüakse. Kuid kui mõni kohalik peaks hakkama ise tegelema lillede kasvatamise ja müügiga on nad kohe valmis turu vabastama , et kohalikel õnnestuks oma kaup maha müüa. Idee ei ole raha teenida, vaid näidata erinevaid võimalusi toimetulekuks.

Õhtul läksime kolama sõna otseses mõttes puude latvadesse, kuna vaateplatvotmile viib ripsild, mis asub ligi 50 m kõrgusel.


Tagasitulles läksime jõkke ujuma ja olime taaskord lihtsalt õnnelikud.

Õhtul lamasime võrkkiikedes ja rääkisime pikemalt Fernandoga tema tööst ja üldisest olukorrast selvas.

Järgmisel hommikul sõitsime juba kell 7 koos teiste vabatahtlikutega tagasi Puerto Maldonadeosse. Käisime seal turul ja veetsime kohutavalt laisa päeva, kuna sellises palavuses on raske midagi teha. Õhtupoole läksime ujuma ja tagasitulles hääletasime ühe toredale kohalike noorte autole. Puerto Maldonado ise on võrdlemisi uus linn ja erilisi vaatamisväärsuseid seal kahjuks ei ole.

Pühapäeval oligi juba aeg tagasi tulla. meile polnud ikka veel kohale jõudnud see tohutut õnn, et seekord ei peagi me 26 tundi bussis loksuma, vaid saame poole tunniga Cuscosse.

Lennukist maastiku kiiret muutumist vaadata oli samuti eriti tuus. Tegelikult on mul väga hea meel, et me sõitisme sinna bussiga, kuna nii reisivad siin kohalikud ja see aitab palju paremini mõsta, kui kaguel me tegelikult käisime. Lennukis jõudsime vaevalt maha istuda, kui juba pidime väljuma.

Sellised olid meie lihavõtted.

3 comments:

Anonymous said...

aa need rippsillad puulatvade vahel on eestlase leiutis.
prantsuse lütseumis õppisin 8)

Kljutsh said...

mmm. kuulsin täna kõlakat, et eestlasi sõidab aina rohkem ja rohkem viimasel ajal teie poole, mismis?:) mina samal ajal siin valvan ühiskonda ja avastan, et teie mõlemad nooremad õed-vennad on vinged tegelinskid. niiet, kui te otsustate sinna jääda, siis PÕHIMÕTTELISELT on mul asendusmaterjal olemas.

muide, kas piknikut ka teeme, kui tagasi olete? et ma kohe pakuks, et teeks!:)

Anonymous said...

Loe kogu blogi, paris hea