Aga ma alustan hommiku kirjeldamisega, mis oli erakordselt kaunis ja soe. Nii kuuma ilma pole meil kaua olnud. Üritasin natuke rõdul lugeda, aga seal läks nii metsikult palavaks, et pidin tuppa põgenema. Seejärel läksime Adaga jäätist sööma (mille muu järgi sa ikka kuumal ilmal isu tunned). Koolis küsisime veel oma õpetaja käest, et kas nii kuumad ilmad on siin normaalsed.
Pärast tunde jõudsime napilt koju kui hakkas rahet sadama. Ma ei julgenud minna meie klaasist kööki isegi sööki võtma, sest kartsin, et suured rahetükid (kuskil kirsisuurused) peksavad lae lihtsalt puruks. Kogu rõdu kattus kiiresti suurte jääpallidega (ma tõesti ei saa neid nimetada raheteradeks). Sellega kaasnev hääl oli metsikult valju. Ada pidi kõne õega lõpetama, sest ta lihtsalt ei kuulnud enam eriti palju.
Lisaboonusena hakkas meie kööki vett sisse voolama. Selle tulemusena tekkis meile kööki imekena järvekene, mida me hiljem kühvliga likvideerisime.
Pildil üritan ma mingilgi määral takistada vee edasist sissevoolu meie koju. Üldiselt mind paneb ikka uuest ja uuesti imestama siinne ehituskvaliteet. Mis mõttes on kraan paigutatud seina nii, et see võimaldab vihmaveel katuselt otse meie kööki voolata?
Ning kuna me lihtsalt ei saanud kodust välja (tänavatel oli täiesti võimatu liikuda), jäime me tööle üle poole tunni hiljaks.
Kui me lõpuks minema saime, siis nägime, et mahasadanud lumi oli tekitanud täieliku liikluskaose ja inimesed tegid rahehunnikuist vaimustunult pilte.
Tööle jõudes nägime, et ka seal on metsikult sisse sadanud. Kogu elektrisüsteem oli välja lülitatud, sest lagi oli veest läbi imbunud ning sealt sõna otseses mõttes voolas vesi läbi. Vett lükati harjadega välja ja lapsed jooksid kruusid käes ringi ja kogusid vett, mis laest tuli.
Muidugi oli neil väga lõbus tormata keskuse ees treppidel ja mängida lumesõda. Aeg-ajalt pidime nõudma väikeseid pause, et vaesed turistid (kes olid niigi ehmunud) ei saaks mõne lumepalliga vastu pead.
Täna hommikul tuli murelik korteriomanik meie uksetaha ja oli väga üllatunud, kui sai teada, et meil ei läinudki ükski klaas katki. Paljudes kohtades olevat rahe klaasid puruks peksnud. Seega hoolimata oma väikesest järvekesest läks meil väga õnnelikult.
Aga muidu on meie elus toimunud suur muudatus. Nimelt vahetasime töökohta. Nüüd tegeleme 10-18aastaste tänavalastega. Kuna räägime juba oluliselt paremini hispaania keelt, on meil kergem töötada ka vanemate lastega. Tegemist on projektiga, mille abil üritatakse ennetada kuritegevust, iga päev kohal ka kaks inimest politseist.
Selles keskuses võivad käia kõik lapsed, nad saavad seal õppida inglise keelt (selleks on eraldi õpetaja), teha käsitööd, mängida malet ja jalgpalli, vaadata telekat ja lihtsalt juttu rääkida. Laste hulk, kes seal käivad on väga varieeruv. Mõnikord ainult 15, teistel päevadel 30 ja rohkem.
Töö on eelnevast väga erinev, kuna nüüd peame hakkama saama oluliselt vanemate ja tänavaeluga karastunud tüüpidega. Päris paljud neist on meile juba eelnevalt tuttavad, kuna töötavd iga päev Plaza de Armasel või selle ümbruses. Nad müüvad postkaarte, nätsu, komme, näpunukke või puhastavad saapaid. Pahatihti kipuvad nad töötama ka öösel ja kui me juhtume neid siis kohtama, käsime neil kiiresti magama minna.
Väga lahe on minu jaoks see, et nende jaoks on male väga huvitav mäng. Kui nad muidu on hüperenergilised ja rahmeldavad lakkamatult ringi, siis male võtab järsku kogu selle hoo maha. Istusin ja mängisin reedel ühe posiga malet, teised kogunesid meie ümber ja elasid kaasa. Kui ma jalgpallis sain häbistatud (ma olin nii vilets väravavaht, et mind vahetati välja), siis malega teenisin ma veidike reskepti.
Täna käisime kokkusaamisel teise vabatahtlikuga, et panna paika plaanid, mida me sel nädalal nendega tegema hakkame.
Hetkel tundub töö väga põnev ja minu jaoks midagi täiesti uut.
1 comment:
vähemalt ei lase pisiasjadel oma tuju rikkuda. väga lahe.
Post a Comment