uuel aastal uue hooga

veidike meie uusaastapidustustest. kahjuks pilte lisada ei saa, kuna ma ei julgenud fotokat kaasa võtta (mis oli väga tark tegu)


31. jaanuaril kell 5 saabus meie juurde kari tüüpe, Juan tegi pastat ja mõtlesime, mida edasi teha. kuna keegi meist ei olnud nõus maksma 30 dollarit LINNA LAHEDAIMA PEO eest, siis otsustasime minna Plaza de Armasele(linna keskväljak), kus pidutse palju tahad ja maksma ei pea midagi.

Plaza de Armasel oli koos tohutult palju inimesi ja ning harjumuspärasest oluliselt rohkem müüjaid. uusaastaerina oli väga palju lapsukesi, kes pakkusid tavapäraste kommide ja näpunukkude asemel kollaseid prille aastaga 2007(noh nii et 00 on silmade kohal ja 2 ja 7 niisama töllerdavad kõrval), kollaseid mütse, vilesid, ilutulestikku jnejne. istusime kaderaali ees treppidel koos karja sakslaste, peruulaste, mehhiklaste ja ma ei tea veel kellega. kell 12 on siin komme joosta ring (või mitu) ümber plaza ja siis saab soovida. päris hull on joosta koos metsiku rahvamassiga, ise ellujäämise kindlustamiseks sõpradel käest kinni hoides. loomulikult läks koos uue aasta saabumisega lahti ka suurem kallistamine ja rõõmustamine. pärast ringi plaza ümber jooksime sujuvalt edasi katedraali, mis oli seest tohutult ilus. täiesti häbiväärsel kombel pole me enne sinna sisse jõudnud. igatahes tormasime sujuvalt ühe ringi ka kirikus.

mingit suurt ilutulestikku ei ole siin kombeks teha. kõik ostavad tänavalt natuke midagi ja siis loobivad ja paugutavad. vahetevahel tekkis küll hirm, et saan mõne osaga pihta, sest mõned tüübid läksid natuke liiga hoogu. samas on ju tore, et vaene linn ei lase lihtsalt raha õhku vaid iga inimene ostab sellise raha eest ilu nagu tahab.

pärast seda mõtlesime, et tore oleks midagi süüa ning läksime Ukukuse kõrvale söögikohta. kui ada hakkas võtma kotist raha välja, siis selgus kurb tõsiasi, et meie kaelakott on kadunud. läksime tagasi treppide juurde, kus loomulikult ei olnud meie kaelakotist jälgegi. hiljem avastasime, et kott oli noaga katki lõigatud ja sealtkaudu eemaldatud meie asjad. selline uusaastatervitus ajab väga närvi, aga kuivõrd meie sõpsid lubasid meile ülejäänud õhtul välja käristada, siis jätkasime rõõmsalt linnas ringi kolamist. kõndisime ringi san blazil ja püüdsime mõnele peole sisse trügida aye

mõne aja pärast naasesime plazale ja seal hakkasid järsku igast tüübid trumme mängima, teised laulma ja kolmandad capoeirat tantsima. nende ümber kogunes järjest rohkem rahvast, kõik elasid kaasa ja jätkus järjest uute sõprade õnnitlemine. ühel hetkel üks meie sõber, kes samuti tantsis, kukkus. et ta üksinda haiglasse ei peaks minema, siis kiiresti kogunes kahe taksotäie jagu rahvast ja kihutasime esimesse haiglasse. aga üllatus-üllatus! meile teatati, et hoolimata sellest, et tegemist oli traumaga, mis oleks vajanud kohest arstiabi, polnud lihtsalt võimalik seda saada, kuna haiglas ei olnud ühtegi arsti. täiesti iseenesestmõistetavalt öeldi, et täna on ometigi uusaastaöö ja seetõttu ei ole arste. khm loogika missugune. igatahes me ei loobunud, uuesti kõik taksosse ja edasi. kuna vaene kannatanu Johann lootis, et erakliinikust saab suurema tõenäosusega abi, siis läksime sinna. seal võttis meid vastu unine valvur, kes teatas, et ka neil tulevad kõik arstid kohale kell 7 või 8. vähemalt õnnetus meil apteegi uksetaga endast märku andes saada paar tabletti valuvaigisteid. nii edasi järgmisesse haiglasse, mis vähemalt väliselt tundus sama suur kui mustamäe haigla vms. see oli esimene koht, kus vastati, et arst on küll kohal. kuid kui saadi teada, et Johannil on õpilase tervisekindlustus, siis öeldi, et see siin ei kehti. kuid kuivõrd ta oli nõus kõige eest maksma, siis anti armulikult luba oodata. nii meie rõõmus seltskond(väljaarvatud üks traumeeritud liige) istus maha ja hakkas ootama. iga natukese aja tagant lubati, et veel tuleb oodata pool tundi, 20 min jne. vahepealt läksid osad poodi, ada ja mina jäime natukeseks magama, andreas sõitis ratastooliga mööda ooteruumi ringi jne. lõpuks olime me seal oodanud juba mitu tundi ja kõigi kannatus katkes kui meile teatati, et läheb veel "natuke" aega.
okei vihaselt haiglast välja ja jalutasime edasi järjekorras neljanda haigla poole. see oli kõige vaesem haigla mida mina näinud olen. kõik lagunes ning isegi uksi polnud ees. haigla ees pesi üks mees harjaga kiirabiautot ning mul ei õnnestunud näha ühtegi isikut, keda oleks võinud riietuse põhjal pidada arstiks. selline haigla on siin tavaliste inimeste jaoks.
kell oli juba 8 hommikul, minul juhe täiesti koos ja ainukeseks sooviks oli saanud jõuda oma voodisse. Johann läks ühe oma sõbraga haiglasse sisse, meil kahjuks ei lubatud haigete jaoks mõeldud raamidel magama jääda ja seetõttu läksime haigla ette parkimisplatsile, kus ma jäin ada sülle magama. varsti tuli Johann ja ütles, et ta jääb üksinda haiglasse ja ootab kuni ta vanemad kohale jõuavad.
mina ärkasin ka ülesse ja uue aasta esimese hommiku alustasin/lõpetasin turul cevichet süües.
selle väikese elamuse tulemusel tekkis hirm, et kui midagi peaks juhtuma, siis on küll väga tore, et mul on tervisekindlustus, aga sellest pole suuremat abi kui arste haiglates ei ole. käeluumurd? ole hea ja oota siin paar tundi veel.
selline oli meie väike uusaastatervitus. samas ma pean tunnistama, et oma jaburuses oli kogu see öö elamus omaette.