... kõik hea

Laupäeva hommikul saabusid üllatuslikult meie uksetaha Andreas ja Raul, kes kõlistasid autovõtmetega ja teatasid, et plaanivad koos meiega linnast välja sõita. Kuhu me läheme, seda ei teadnud ka nemad. Aga mis seal ikka. toppisin kotti ujumisriided ja sõnaraamatu ning läksime. Enne Cuscost väljasõitu läksime läbi bensiinijaamast. Kellelgi polnud aimu, kui palju võiks bensiini kuluda ja kuna raha ka eriti ei olnud, siis kogusime kõigilt 10 soli (ehk siis 40 soli kokku), palusime selle eest kütust ja läksime.
Vahepeal oli langenud otsus, et läheme Laresisse, mis jääb Calcast põhjapoole ning asub mägede vahel. Seal asuvad Banos Termales ehk siis termaalbasseinid.
Kuna teekond Laresisse kulgeb 3 tundi üle mägede, siis otsustasime teha Calcas väikese söögipausi. Pildild Calca Plaza de Armas

Jäime peatuma ühe suhteliselt korraliku välimusega söögikoha ees ja nagu alati küsisime enne sisseastumist, kui palju maksab menüü (lõunaajal pakutakse siin kõigis kohvikutes menüüd, mis koosneb supist, praest ja joogist). Alguses krimpsutasime veidi nägu, kui ettekandja ütles, et tervelt 4 soli. Kuid kuna meile lubati lisaks eelroaks choclo con queso (maisitõlvik juustuga), siis otsustasime siiski seal lõunatada. Kuna mina olin just elanud üle järjekordse toidust tingitud kõhutrauma, otsustasin süüa seekord kanapuljongit. Läksime ja istusime lauda. Turistivälimusega külalisi nähes lähenes meie lauale restoraniomanik, kes lootis, et meil pole kohalikest hindadest aimugi ja ütles menüü hinnaks 7 soli. Raul teatas talle väga kurjalt, et hind on 4 soli ja me ei kavatsegi rohkem maksta. Vihaselt lahkus omanik meie juurest ja saime kenasti söönuks. Arvet tasudes selgus aga saatuslik viga, mis me teinud olime: kanapuljongi hinna olime jätnud küsimata. Sellest tingituna saime kviitungi, kus menüü hinnaks oli 4 soli ja kanapuljong 10 soli. Minu kurjadest avaldusest omaniku suunas ei olnud abi ja tasusime vihaselt hiigelarve. Siin on söömas käimiseks kolm kuldreeglit:
1) enne sisseastumist küsi hinda
2) hinda kuuldes tee ehmunud nägu ja tingi hind paar soli odavamaks
3) makstes kontrolli, et saad tagasi õige summa ja õige raha
Mõnikord kaotan oma valvsuse ja siis maksan selle eest, et mul on blondid juuksed.
Aga noh kõik said päris palju naerda , kuna reeglina saab sama hinna eest süüa päris mitu praadi.
Alustasime oma sõitu Larese poole. Tee sinna kulges üle mägede kitsastel serpentiinidel. Kuna tee on tohutult käänuline ja kitsas, siis pidi Andreas kogu aeg signaali laskma, et vältida kokkupõrget järgmise kurvi tagant tuleva auto, laama või lammastega. Õnneks jääb Lares välja suuremate turismiobjektide hulgast ja kogu tee jooksul kohtasime vaid mõnda üksikut kohlikele mõeldud kombit ja rohkelt rohkelt kohalikke, kes karjatasid mägiteedel oma loomi. Kaardilt vaadates tundub Lares Calcale lähemal kui Pisac, aga sinnasõit võtab mitu korda rohkem aega, kuna mäkke tõusmine ja langus aeglustavad sõitu, lisaks on maksimaalne kiirus 40 km/h (ka see tundus mulle kuristikku vaadates hullumeelne kihutamine). Samas olid vaated nii tohutult ilusad, et kõõlusin pidevalt aknast välja, et pildistada. Kuigi täiesti lootusetu on anda edasi seda massiivsust ja täiesti hullumeelseid vaateid.














Laresisse jõudes olime suurteks vaatamisväärsusteks oma heleda välimuse ja normaalse välimusega autoga. Väike stiilinäide Larese majast (sellised majad on kõikjal külakestes väga tüüpilised) ja keskväljak (kahjuks ei ole pildil näha, et selle keskel oli üüratu kaktus)

Kuid vahepeal oli meil tekkinud väike probleem, nimelt ei olnud meie väike bensiiniost olnud piisav selleks, et Laresest tagasi Calcasse jõuda. Tanklat seal loomulikult ei olnud, kuid uurisime välja, et ühest poest saab seda siiski osta. Kuid kuna kell oli juba 5, siis oli see juba kinni. Seetõttu otsustasime minna ujuma ja vaadata pärast, mis meist edasi saab.
Termaalbasseinideni jõudes tundus, et väljas on liiga jahe selleks, et ujuma minna. Kuid kuna olime nii pika tee panime kangelaslikut ujumisriided selga ja jooksime basseinide poole. Seal oli neli erinevat varianti- jahe, soe, väga soe ja madal (lastele). Alustasime jahedast, edasi veetsime enamuse ajast soojas, kuna kuum oli meie jaoks liiga kõrvetav. Eriti vägev on see, et väljas on jahe, kõrval kõrguvad mäed ja meie lihtsalt mõnuleme soojas vees. Suplesime seal kuni väljas läks kottpimedaks ja olime ainuksed inimesed basseinides. Kui otsustasime minema hakata oli liiga pime selleks, et isegi riietusruumideni jõuda ja vahetasime riided lihtsalt basseini ääres. Sealne vesi on värvuselt veidike pruunikas ja väljatulles avastasin, et mu ujumisriided on omandanud uue värvuse.
Tagasi linna minnes oli üpriski selge, et meie võimalused bensiini saamiseks ei ole just paranenud. Seetõttu õhtustasime ja hakkasime otsisima endale hostelit. Kuna meie finantsolukord oli väga kesine, valmistusime autos magama, kuid nagu öeldakse, on Peruus kõik võimalik ja me saime 20 soli eest kõik hostelisse magama. (pildil meie ööbimiskoha sisehoov)














Pärast söömist, joomist ja hosteli eest maksmist jäi meil järgmiseks päevaks neljapeale järgi 41.20 soli, millest 40 pidime kulutama kütuse jaoks.
Hommikul jooksin poodi, tõin meile soli eest 1o saia ja koos inkakoolaga olid need meie kuninglikuks hommikusöögiks. Pärast seda läksime bensiiniotsinguile. Lisan pildi ka "tanklast" (Ada, Raul ja Andreas murelikult selle uksel)
Selgus, et nad müüvad ainult ühte tüüpi bensiini ja selleks on 84, mis meie autole ei sobinud. Järgnevalt oli kaks võimalust, kas keegi sõidab bussiga 6 tundi edasi-tagsi Calcasse ja toob sealt bensiini või võtame seda. Kuna 1/4 meie järelejäänud rahast oleks kulunud bussisõidule, otsustasime võtta 30 soli eest 84 ja lootsime sellega jõuda Calcasse. Tankimine kujutas endast seda, et tuli lehtri ja kannu bensiiniga mees, kes (mitte just liiga osavalt) täitis sellega paagi.
Meie suureks lootuseks oli, et Calcast saame vajalikku 90 bensiini.
Pärast 3 tundi imekaunist sõitu saabusime Calcasse, kus oli bensiinijaam, mis müüs vaid 84 bensiini. Lootuses, et Urubambas asuv suurem bensiinijaam müüb siiski veidi rohkemat kui üht tüüpi kütust ja aktsepteerib Andrease Mastercardi, võtsime riski ja sõitsime Cuscost veel kaugemale Urubambasse (tagsiteel Cusco poole ei oleks tunud ühtegi suuremat tanklat). Urubambas meie Mastercard kedagi ei huvitanud ning otsime viimase 10 soli eesti bensiini ja hakkasime ühtlaselt, käike vahetamata ja pöidlad pihus tagasi tulema. Järel suurepärased 20 senti. Ja oi seda rõõmu kui Cusco paistma hakkas! Hoolimata sellest, et auto meile järjekindlalt teatas, et bensiin on otsas, jõudsime õnnelikult koju.
Kuna hommikune inkakoola ja saiad olid jäänud juba kaugesse minevikku, tegime süüa ja olime õnnelikud.