girls gone wild

Meie hulluksminemine piirdub õnneks vaid segase jalgrattamatkaga.
Ehk siis sellel nädalavahetusel otsustasime minna viiekesi (Ada, Andreas, Imar, Raul ja mina) jalgratastega Pisacusse. Laenasime ja laenutasime endale rattad ja plaanisime lahkuda Cuscost kell 10. Nagu alati läksid ka seekorda asjad teisiti. Seekord seetõttu, et rattad, mis pidid olema täiesti korras, ei olnud seda mitte. Pidime neid kella poole üheni remontima. Vahepeal tekkis juba reaalne kahtlus, kas me üldse kuhugi nende ratasetega läheme. Aga lõpuks siiski otsustasime minna.
Alguses tuleb tõusta välja orust, kus Cusco asub ja see on päris raske ülesanne. Tegemist on korraliku treeninguga kõrgmäestikus. Inimesed, kes sõitsid busside ja autodega mööda vaatasid meid üpris üllatunult, aga samas lehvitasid meile heatahtlikult. Sellised jalgrattasõitjaid siinkandis just palju pole. Ja pärast tundi aega tõusmist sain ma juba päris hästi aru, miks eelistatakse siin bussiga liikuda. Vahepeal tegime Sacsayhuamanal väikese peatuse ja meie juurde jooksid kohe kolm väikest tüüpi, kes näppisid meie jalgrattaid ja uurisid meid suure huviga. Igatahes pole mina (ega ka Ada) kunagi pidanud nii palju järjest rattaga tõusma. Reeglina on ikka natuke tõusu ja natuke lauget maad, aga siin oli tõepoolest järjest tõus-tõus-tõus.

Kuid tõusmise juures on väga tore see, et sellele järgneb eriti lahe langus. Kuna tahtisme minna mööda huvitavamat teed, siis sõitsime maanteelt ära kõrvalasuvale mägiteele. Kuna laskusime väga kiiresti ja tee oli väga mudane, siis toimusid meie välimusega väikesed muudatused. Esimese pausi ajal, kui me nägime üksteise välimust, oli see kõigi jaoks nii naljaks, et kukkusime teineteist pildistama. Kõik oli värvunud kaunilt pruunikaks.



Varsti tabas meid aga veel üks imetore üllatus. Nimelt Andrease ratas, mida olime pikalt remontinud, oli taaskord katki. Kumm oli kolmest kohast puruks ja õhk tuli mühinal välja. Kuna mööda mägiteed sõitmine tühja kummiga on veel võimatum kui mööda maanteed, siis tegime kiirlaskumise maanteele, läbides vahepeale jääva väikse külakese. Siinsed inimesed on üldiselt harjunud, et gringod ja eurooplased liiguvad kenasti ja korralikult turmismibissidega, seetõttu saime me ka külakeses imekspanevate pilkude osaliseks, kui ilmusime külla lihtsalt kusagilt mägedest.
Lootsime, et äkki saame bensiinijaamast kummidesse õhku, kuid see osutus alusetuks, kuna õhku lihtsalt ei olnud. Kui meil on vaja bensiinijaamast bensiini, ei saa me seda, kui on vaja õhku, pole sedagi. Meil oli veel vähemalt 40 minuti kiire laskumisega sõitu Pisacuni. Selleks, et tagarattale oleks väiksem surve, vahetasime Andreasega rattad ära ja hakkasime kiiresti sõitma. Aga oh seda üllatust, kui ma suurel kiirusel laskudes avastasin, et mu uuel rattal pidurid ei tööta. aye. Aga mis seal ikka, vahepeal tuli hirm peale, aga siis jälle leidsin, et nii lahedat kogemust polegi olnud. Raske on kirjeldada tunnet, mis tuleb laskudes mööda käänulist mägiteed, suure kiirusega ja kõikjal su ümber on lihtsalt fantastilised vaated.
Enne Pisacusse jõudmist vahetasime veel paar korda rattaid, et üks loll ei peaks tühja kummi ja ilma piduriteta sõitma.
Pisacus läksime Rauli vanemate restorani, kus saime süüa väga head peruu toitu. Pärast seda tegime lõket ja loomulikult õnnestus meil nii palju jorutada, et jäime maha viimasest bussist Cuscosse ja magasime restorani juures olevas elutoas.
Eelmisel nädalavahetusel autoga sõites sai meil bensiin otsa, seekord lagunesid rattad. Andreas leidis kokkuvõtlkult, et edasipidi peame reisima ainult bussi või lennukiga.
Esmaspäeval rääkisme rõõmsalt oma hispaania keele õpetajale, mis me nädalavahetusel tegime. Ta läks selle peale väga närvi ja teatas, et me ei tohi igasuguseid lolluseid ja hulluseid ette võtta. Ütles, et me ei tea, kui ohtlik siin ratastega liikuda on ja et ta ei taha meid haiglas külastada.
Kuigi me ei läinud sellele reisile täiesti läbimõtlemata, pean ma tunnistama, et see on meie senistest reisidest olnud kõige segasem.
Ja laupäeval käsime ceviche peol, nüüd oskame ise ka seda valmistada (enam-vähem).