Sünnipäev

Ärge arvake, et me siin unustasime ära oma armsa vabariigi sünnipäeva! Et see saaks ikka vääriliselt tähistatud, otsustasime oma tööl korraldada Eesti päeva.

Joonistasime Euroopa kaardi, kus loomulikult domineeris kaunilt lipuvärvides Eesti. Lisaks koostasime väikese infoplakati, kus olid kirjas põhilised andmed ning lisaks mõned eestikeelsed sõnad.

Koos lastega otsustasime teha Eesti lippe, ülesanne osutus äärmiselt populaarseks ja kõik tegid tohutuses kogustes Eesti ning hiljem ka Peruu lippe.














Tegime eelnevalt kodus valmis kaks kooki, nagu sünnipäevale kohane. Ja kui lippude tegemisega lõpetasime, siis asusime kõigile kooki ja mahla jagama. Kook ostutus täiesti erakondselt populaarseks, kuid samas tõi see minule ja Adale kaasa väikese ehmatuse. Nimelt osutus kook nii eriliseks, et väga paljud lapsed ei söönud seda ära, vaid palusid luba, et see viia koju ja jagada kogu perekonnaga. Ma ju tean, et need lapsed on pärit vaesetest perekondadest, kuid ikka tuleb see mõnikord ehmatusena. Mõned palusid lisaks veel kilekotti, et mahl sinna valada ja ka koju viia.






Plaanisme neile veel Eestist kaasa toodud multikaid näidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kõik andisid meile tänulikult põsemusi ja tormasid rõõmsalt oma koogitükiga koju.

See pani meid mõtlema, et tegelikult peaksime sagedamini neile keskuses sööki valmistama.

Vähemalt oli Eesti Vabariigi aastapäev nende jaoks üks rõõmus päev.

supercool

Eelmisel pühapäeval tõusime me varahommikul, et asuda oma seni kõige pikemale reisile- Boliiviasse. Esialgu olid meil piletid ostetud Punoni (mis on veel Peruus) ja otsustasime, et vaatame seal, mis edasi saab. Sõit sinna kestab ligi seitse tundi.

Kohalejõudes võtsime tasko ja palusime end viia Plaza de Armasele, kuid selgus, et see on võimatu, kuna kogu keskväljak on haaratud karnevalimöllust. Seega sõitsime nii kesklinna kui vähegi võimalik ja asusime otsima odavat ööbimiskohta, et panna ära oma suured seljakotid ning minna karnevali vaatama.

Kui me parasjagu kopsisime ühe hosteli uksetaga, siis tuli meie juurde üks velotaksojuht, kes ütles, et karnevali tõttu on arvatavasti kõik kohad kesklinnas täis ning seega tasuks meil veidike kaugemalt endale elukohta vaadata. Järsku haaras ta taskust ka flaieri ühe hosteliga ning teatas, et võib meid sinna pooleteise soli eest kohale viia. Kuid kuna see ei tundunud enam sõbraliku nõuandmisena, vaid pigem äraosted reklaamimehe jutuna, siis ütlesime, et kõnnime ise ja vaatame, kas leiame midagi. Seejärel hakkas see tüüp meid mööda tänavat jälitama ja karjus, et kõik kohad on täis, et ainuke tühi hostel on see, mida tema meile soovitab. Kuid üllatus-üllatus järgmine koht kuhu sisse astusime oli tühi, odav ja kesklinnas. Seega jälle väike tarkus, ei tasu siin usaldada kõiki "heatahtlikke" nõuandjaid.

Panime oma pakid ära ja tormasime linna, mis paistis olevat täiesti segane. Tänavatel oli praktiliselt võimatu liikuda, sest need olid nii tihedalt ääristatud inimestega, kes olid tulnud karnevalirongkäiku jälgima. Politsei hoiatas meid vahepeal, et oleksime väga ettevaatlikud, kuna seoses pidustustega on ka väga palju kuritegevust. Haarasime oma kotid tugevamalt kätte ja võitlesime endale kätte positsioonid kogu tralli jälgimiseks. Igatahes tõmbasime me seal esimeses reas istudes liigagi palju tähelepanu ja kõigile pakkus väga palju nalja, kui mulle üritas üks tantsija sujuvalt musi anda ning meid kahte veeti tantisma.


Igatahes karneval kujutas endast seda, et kostümeeritud grupid liikusid mööda tänavaid ja tantsisid ning neid saatis reeglina grupp pillimängijaid (puhkpillid, trummid). Erinevate kostüümidega gruppidel oli erinev tants. Kohati tundus, et vaesed tantisjad on omadega täiesti läbi, sest osad kostüümid olid kindlasti väga rasked kanda.

Järgmisel hommikul otustasime käia ära Titicaca ääres. Kõndisime keskusest välja ning jalutasime mööda pikka alleed järve poole. See tänav oli väga veider, kuna keset seda oli väga ilus ja korrastatud puude rida, kuid majad oli praktiliselt eranditult räämas ja koledad.
Aga järve juurde jõudes oli õnn seda suurem. Pärast kolme kuud nägime taas vett. Asi, millest ei oska puudust tunda, kuid Titicacani jõudes saime mõlemad aru kui väga olime igatsenud vaadet silmapiirini, millel ei seisa ees ükski mägi.








'





Järve juurest tagasi tulime velotaksoga. Otsustasime, et on aeg edasi liikuda, võtsime seljakotid ning läksime bussijaama, kust hankisime piletid Copacabanasse.

Üldmulje Punost jäi meil üpris kesine. Enamus majadest olid koledad ja linnas justkui puudus ilus keskus. Üks asi majade puhul, mida Eestis naljalt ei näe, on see et paljud neist on täiesti poolikud. Kuna kliima pole nii külm nagu meil talviti, on ilmselt võimalik ära elada ka majades, millel on vaevu saadud seinad püsti ja katus peale. Sellised linnaosad jätavad endast äärmiselt armetu mulje. Ning just sellised majad domineerisid Punos.

Bussijaamas saime loomulikult korralikult oodata, sest nagu siin tavaks väljus buss lubatust ligi tund hiljem. Aga rõõmustama peab selle üle, et vähemalt ei pidanud me hiljem tegeme ühtegi pausi tehniliste rikete tõttu.

Igatahes enne piiripunktini jõudmist hoiatati meid veelkord Boliivia piiriametnike eest. Kindlasti peab saama templi passi ja passi tagasi ning kui nad küsivad selle eest raha, siis peab sellest kohe ja karmilt keelduma. Õnneks meil mingeid probleeme ei tulnud. Onu vaatas targast raamatust järgi, kus asub Eesti (mis tema jaoks üllatuslikult ei olnudki sama mis Leedu) ja lõi templi passi.

Ning jõudsimegi õnnelikult Copacabanasse. Buss viis meid ühe hotelli ette ja soovitas seal ööbida. Mina olin parasjagu väsinud ja tüdinud ning oleks nõus olnud seal ööbima, kuid Ada teatas, et tema arust näeb see nii rõve välja, et me peame edasi otsima (hostel oli liiga euro ja turistika välimusega st liiga korralik meie jaoks). Käsime ja otsisime mõnda parmumat kohta ning tutvusime selle käigus kahe tsikiga rootsist- Cecilia ja Hannaga. Koos nendega õnnetus meil leida normaalne ja väga odav hostel (üks boonuspunkt Boliivia puhul on see, et see on oluliselt odavam kui Peruu- hostelite hinnad on ligi poole väiksemad) ning läksime ühiselt sööma. Väga tore oli rääkida vahelduseks inimestega, kes teavad kus asub meie kodumaa.

Järgmise päeva pühendasime Copacabanaga tutvumisele. Copacabanas on väga ilus keskväljak, mille puudest ma täiesti hullusin, ning selle kõrval kirik(Basilica de Nuestra Senora de Copacabana), mille väline osa (ees asuv plats jne) on väga uhked, seest kahjuks mitte nii muljetavaldav. Lisaks lamas seal trepil väike ja lahe koer, kellest ma koheselt vaimustusin. See on see kui enda armsad koerad eestisse jäid.














Jalutasime veidi ka mööda imekaunist randa Titicaca ääes ja sõime paadisillal mangot.


Järgmise päeval läksime koos oma uute sõbrantsidega Isla del Solile, mis on Titicaca suurim saar. Sinna saab sõita väikese paadiga ning minek võtab aega ligi pooltesit tundi. Sõitsime alguses saare lõunaosasse ning seejärel edasi teise paadiga põhjaossa.

Kohalejõudes otustasime, et peame minema ujuma Titicacasse. Kuid ega see vesi seal eriti soe ei ole (järv asub ikkagi 3800 m kõrgusel). Ning olime ainukesed hullukesed, kes ujuma läksid. Pärast käidi meilt veel küsimas, et mispuhul me seda tegime. Aga kõigile tekkisid kohe pähe väga mõistvad näod, kui ütlesime, et oleme ikkagi pärit külmalt põhjamaalt.

Enne ujumaminekut olime rannale pannud püsti oma telgi. Telkijaid oli rannas väga palju, enamik neist loomulikult argentiinlased. Õhtul ostime veini, pugesime Hanna ja Cecilia hostelist varastatud tekkidesse ja vedelesime neljakesi rannas. Kuskil poole õhtu peal tuli meelde, et ohoo on ju valentinipäev ning leidsime, et romantiline õhtu veiniga on igati asjakohane. Vahepeal käisid meid tüütamas kohalikud lapsed, kellele on väga hästi selgeks õpetatud, et turistide käest tuleb kõike nuruda. Nii nad siis said kõigepealt meilt shokolaadi, seejärel tahtsid nad meie veini ning kuna me seda neile ei andnud, siis hakkasid nad raha küsima. Arvatavasti on nende vanemad nad välja koolitanud seda üpris tasuvat ametit pidama. Cecilia ütles, et keskameerikas on selline laste n-ö tööle saatmine päris tavaline.














Öö telgis oli põrgulikult külm ja ärkasin unise ning pahurana. Aga mis seal ikka.
Pärast hommikusööki asusime väikesele matkale, et enne äraminekut saada rohkem aimu saare põhjaosast. Jõudsime ruinasteni, kuid otsustasime, et ei hakka raha sissepääsu eest maksma, vaid läheme hoopis vaatama lõunas asuvat Templo del Soli. Kuna saar ise on looduslikult niivõrd kaunis, siis pakub ka lihtsalt jalutamine seal piisavalt võimsa elamuse.


Otsustasime, et järgmise öö veedame saare lõunaosas, mis on kuulus oma imekauni päkesetõusu ja -loojangu poolest.
Sõitsime paadiga sinna ning leidsime ühe väikese tüdruku, kes juhatas meid mäetipus asuvasse hostelisse.

Ning õhtul, kui päike loojus istusime kõik suu ammuli ja lihtsalt vaatasime kui ilus kõik on.

















Niisis järgmisel hommikul planeerisime minna Templo del Soli külastama. Et jõuda kella 11 paadile pidime tõusma vara, sest mina ja Ada jätsime oma kotid hostelisse ja seetõttu pidime jõudma veel ühe korra mäkke tõusta ja seejärel sadamasse.



Lõpuks läks meil siiski nii kiireks, et pidime oma seljakottidega tegema kiirlaskumise. Jõudsime napilt paadile, mis oli ainult meie järgi oodanud, kuna Cecilia ja Hanna olid palunud, et meid ära oodataks. Ning oh seda üllatust kui paat tegi väikese peatuse Templo del Soli juures et kõik, kes ei olnud viitsinud ruinasteni ronida, saaksid need ikka ära näha.

Igatahes tagasi Copacabanasse jõudes võtsime bussi La Pazi, kuhu jõudsime kohale päris hilja õhtul. Cecilia oli välja vaadanud odava ja hea hosteli- Carretera, kuhu suundusid ka teised tüübid meie bussist. Sinna jõudes pakuti meile voodeid 7kohalises toas, kus olevat juba kaks inimest. Mudugi rõhutati meile korduvalt, et jagama tuba ainult teiste tüdrukutega. Seetõttu oli päris üllatav tuppa jõudes kohtuda kahe argentiinlasest poisiga, kes selles toas elasid. Aga mis seal ikka. Hosteli kõik seinad olid kaunistatud kirjade ja joonistustega selle eelmistelt elanikelt.


Järgmisel hommikul läksime rõõmsalt linna ja lootsime, et saame põhjalikult linnaga tutvuda. Kuid olime teinud väikese valearvestuse. Nimelt käis linnas täie hooga karneval. Ning see kujutas endast armutut veesõda. Kesklinna jõudes hakkasime saama veepommidega vastu päid ja jalgu ning kui üritasime põgeneda teisele tänavale möödus meist kaubik, kust valati meile ämbriga vett kaela. Cecilia oli meist vist kõige vihasem ja kostitas kõiki lausega: PUTA MAADREEEEE!!!! Tilkusime veest ja põgenesime ühele trepile, mis tundus veidike ohutum. Kuid ka see oli meist liiga naiivne tegu. Varsti lendasid meie poole veepommid vastasolevatest akendest ning ka ühest autost. Lootuse kaotanuna jooksime ühe takso poole ning palusime end hostelisse tagasi viia.

Kuna olime veidike traumeeritud, siis otsustasime, et rohkem me selle päeva jooksul linna tagasi ei lähe. Vähemalt mitte seni, kuni valge on (sõda lõppeb koos päikese loojumisega).

Õhtul läksime väikse seltskonnaga hostelist linnapeale, kus tutvusime ühe kohaliku tüübiga, kes oli lahkelt valmis meile järgmisel päeval linnas tuuri tegema. Nii saigi kokku lepitud, et ta tuleb järgmisel päeval meid hostelist otsima.

Väga tore oli järgmisel päeval liikuda ringi koos inimesega, kes linna tunneb. La Paz on piisavalt suur linn, et omal käel on seal päris keeruline ekselda. Lisaks on seal päris palju linnaosasid, kuhu minna ei tasu. Varusime kõik endale vihmakeebid ja alustasime ringkäiku. Cristian juhtis meid osavalt mööda tänavatest, kus toimus kõige karmim veesõda, kuid sellest hoolimata saime me paar korda veepommidega pihta või kaunistati meid lihtsalt veidike kunstlumega.


La Paz on väga kummaline linn, kuna seal on üksteise kõrval majad täesti erinevatest ajastustest. Ei ole eraldi uued majad ja vanad. Otse Plaza Marillol asuva kiriku taga asub kõrge paneelmaja. Keegi avaldas arvamust, et piisab La Pazis ühes piirkonnas ringi jalutamisest, et saada aimu kogu linnast. Kuid kogu oma segasuses oli see väga uhke linn. Eriti öösel, kui saab alllinnast vaadata kõikjal ümber kõrguvat ja tuledes säravat altot.

Et miks mul nii vähe pilte La Pazist on? Sest lihtsalt liiga ohtlik oleks olnud pilte teha. Lisaks sellele, et fotokas võib lihtsalt läbi vettida on karnevali ajal linnas veel rohkem kuritegevust. Kuulisme väga levinud meetodist- lastakse kogu nägu kunstlumega kokku ja seni kuni oled ehmunu võetakse kott koos kõigi asjadega ära. Seda oli juhtnud mitmel inimesel meie hostelist.

Ning teispäeval otustasime hakata tagasi Cuscosse tulema. Kui me hostelis teatasime, et kavatseme täna ära minna, siis arvasid päris mitu inimest, et arvatavasti ei välju täna ühtegi bussi, kuna kõik on liiga purjus. Meile tundus see loomulikult liiga uskumatuna ning läksime bussijaama pileteid ostma. Seal käis aga totaalne pidu. Kohutavalt vali muusika, kõik tantsisid, põrand oli kaetud lilleõitega, kõik jõid (kell oli üks) ning kui me küsisime busside kohta, siis teatati enesestmõistetavalt, et alles homme lähevad bussid. Lõpuks õnnestus meil saada vist ainukesest sel päeval mingeidki pileteid pakkuvast firmast endale piletid Punosse. Jätsime hüvasti oma esimeste sõbrannadega siin kontinendil ja asusime minekule.

Punos otsime piletid Cuscosse. Loomulikult hakkas ka see buss tund aega hiljem minema ning peatus iga natukese aja tagant tehniliste rikete tõttu. Seetõttu jõudsime kohale lubatust kaks tundi hiljem, aga mis seal ikka. Vähemalt olime tagasi Cuscos. Meel natuke nukker, et meie tore reis läbi oli saanud.

kadunud hinged

vahepeal on toimunud jälle terve posu asju.
lühidalt nendest:
käisime külas oma sõbral Juanil, kes töötab Caicays vabatahtlikuna. Meie rõõmus kollektiiv veets seal ühe täiesti ebaproduktiivse(kuid lõbusa) päeva. Caicay on väga väike külakene (500 elanikku). Linnas on üks pood, kus ei ole müügil isegi vorsti ja me ostsime sealt ära viimase sibula. See-eest on üleval mäenõlval väga ilus basseinike. Tänavatel on hästi palju notsusid.

mis veel? suurepärane kohvik(pildil), kus saab chichat (maisijook vähese alkoholiga) juua. sealt naastes ostsime panthenoli oma päiksepõletuste raviks.

eelmisel nädalavahetusel leidis aset põgenemine Cuscost. Jõudsime ära käia Urubambas, Ollantaytambos, Santa-Marias ja Quillabambas. Viimasesse kahte jõudsime seetõttu, et ma kohutavalt tahtsin süüa sealseid mangosid, sest Juan rääkis, et Santa-Maria on linn, kus kõikjal on mangod, mangod ja veelkord mangod. Poodides on ainult mangod, turul on ainult mangod jne. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaugel see mangolinn asub, istusime bussi ja oh seda üllatust, kui saime kuus tundi sõita. Kogu tee bussi põrandal, kuna istekohti ei jätkunud.

Santa-Mariasse jõudes ootas meid väga kuum ilm, kuna see asub juba peaaegu selvas st et kliima on täiesti teistsugune, õhk on väga soe ja niiske, hästi palju sääski ja taimestik on hoopis lopsakam. vaatad ringi ja näed banaane puu ostsas kasvamas, mööda sõidab veoauto, mille kast on täis mangosid jne (ja kui küsisime, kas saaks ühe mango sellest hunnikust tasuta, siis saadeti meid pikalt:( ) aga igatahes suurest rõõmust mangoparadiisi jõudmise üle sõin ma mangojäätist, lihtsalt mangot ja saia mangoga.

Edasi Quillabambasse. See on linn, mis asub looduslikult imekaunis kohas, kuid inimene on omalt poolt teinud kõik, et see oleks ääretult kole. Kõik majad oleks just kui klopsitud kokku juhuslikest asjadest, mis kätte sattunud. Kuid üks tore asi, mis selles linnas väärib äramainimist, on seal ringiliikuvad mototaksod.
Ja veel sain käia ujumas! (Pärast paari päeva telkimist on see eriti nauditav, kuna omab ka puhastavat efekti).



Ning teispäeval leidis aset veel üks tähtis sündmus, mille puhul sain korduvalt kanda ette kanapere sünnipäevalaulu. ning saime süüa torti, mille kohta ada korduvalt kinnitas, et eestis on see oluliselt parem.

oh seda rõõmu!

raju

Meil oli eile siin torm. Õigem oleks seda vist nimetada metsikuks rahesajuks.
Aga ma alustan hommiku kirjeldamisega, mis oli erakordselt kaunis ja soe. Nii kuuma ilma pole meil kaua olnud. Üritasin natuke rõdul lugeda, aga seal läks nii metsikult palavaks, et pidin tuppa põgenema. Seejärel läksime Adaga jäätist sööma (mille muu järgi sa ikka kuumal ilmal isu tunned). Koolis küsisime veel oma õpetaja käest, et kas nii kuumad ilmad on siin normaalsed.
Pärast tunde jõudsime napilt koju kui hakkas rahet sadama. Ma ei julgenud minna meie klaasist kööki isegi sööki võtma, sest kartsin, et suured rahetükid (kuskil kirsisuurused) peksavad lae lihtsalt puruks. Kogu rõdu kattus kiiresti suurte jääpallidega (ma tõesti ei saa neid nimetada raheteradeks). Sellega kaasnev hääl oli metsikult valju. Ada pidi kõne õega lõpetama, sest ta lihtsalt ei kuulnud enam eriti palju.


Lisaboonusena hakkas meie kööki vett sisse voolama. Selle tulemusena tekkis meile kööki imekena järvekene, mida me hiljem kühvliga likvideerisime.
Pildil üritan ma mingilgi määral takistada vee edasist sissevoolu meie koju. Üldiselt mind paneb ikka uuest ja uuesti imestama siinne ehituskvaliteet. Mis mõttes on kraan paigutatud seina nii, et see võimaldab vihmaveel katuselt otse meie kööki voolata?




Ning kuna me lihtsalt ei saanud kodust välja (tänavatel oli täiesti võimatu liikuda), jäime me tööle üle poole tunni hiljaks.
Kui me lõpuks minema saime, siis nägime, et mahasadanud lumi oli tekitanud täieliku liikluskaose ja inimesed tegid rahehunnikuist vaimustunult pilte.
Tööle jõudes nägime, et ka seal on metsikult sisse sadanud. Kogu elektrisüsteem oli välja lülitatud, sest lagi oli veest läbi imbunud ning sealt sõna otseses mõttes voolas vesi läbi. Vett lükati harjadega välja ja lapsed jooksid kruusid käes ringi ja kogusid vett, mis laest tuli.
Muidugi oli neil väga lõbus tormata keskuse ees treppidel ja mängida lumesõda. Aeg-ajalt pidime nõudma väikeseid pause, et vaesed turistid (kes olid niigi ehmunud) ei saaks mõne lumepalliga vastu pead.
Täna hommikul tuli murelik korteriomanik meie uksetaha ja oli väga üllatunud, kui sai teada, et meil ei läinudki ükski klaas katki. Paljudes kohtades olevat rahe klaasid puruks peksnud. Seega hoolimata oma väikesest järvekesest läks meil väga õnnelikult.

Aga muidu on meie elus toimunud suur muudatus. Nimelt vahetasime töökohta. Nüüd tegeleme 10-18aastaste tänavalastega. Kuna räägime juba oluliselt paremini hispaania keelt, on meil kergem töötada ka vanemate lastega. Tegemist on projektiga, mille abil üritatakse ennetada kuritegevust, iga päev kohal ka kaks inimest politseist.
Selles keskuses võivad käia kõik lapsed, nad saavad seal õppida inglise keelt (selleks on eraldi õpetaja), teha käsitööd, mängida malet ja jalgpalli, vaadata telekat ja lihtsalt juttu rääkida. Laste hulk, kes seal käivad on väga varieeruv. Mõnikord ainult 15, teistel päevadel 30 ja rohkem.
Töö on eelnevast väga erinev, kuna nüüd peame hakkama saama oluliselt vanemate ja tänavaeluga karastunud tüüpidega. Päris paljud neist on meile juba eelnevalt tuttavad, kuna töötavd iga päev Plaza de Armasel või selle ümbruses. Nad müüvad postkaarte, nätsu, komme, näpunukke või puhastavad saapaid. Pahatihti kipuvad nad töötama ka öösel ja kui me juhtume neid siis kohtama, käsime neil kiiresti magama minna.
Väga lahe on minu jaoks see, et nende jaoks on male väga huvitav mäng. Kui nad muidu on hüperenergilised ja rahmeldavad lakkamatult ringi, siis male võtab järsku kogu selle hoo maha. Istusin ja mängisin reedel ühe posiga malet, teised kogunesid meie ümber ja elasid kaasa. Kui ma jalgpallis sain häbistatud (ma olin nii vilets väravavaht, et mind vahetati välja), siis malega teenisin ma veidike reskepti.
Täna käisime kokkusaamisel teise vabatahtlikuga, et panna paika plaanid, mida me sel nädalal nendega tegema hakkame.
Hetkel tundub töö väga põnev ja minu jaoks midagi täiesti uut.

girls gone wild

Meie hulluksminemine piirdub õnneks vaid segase jalgrattamatkaga.
Ehk siis sellel nädalavahetusel otsustasime minna viiekesi (Ada, Andreas, Imar, Raul ja mina) jalgratastega Pisacusse. Laenasime ja laenutasime endale rattad ja plaanisime lahkuda Cuscost kell 10. Nagu alati läksid ka seekorda asjad teisiti. Seekord seetõttu, et rattad, mis pidid olema täiesti korras, ei olnud seda mitte. Pidime neid kella poole üheni remontima. Vahepeal tekkis juba reaalne kahtlus, kas me üldse kuhugi nende ratasetega läheme. Aga lõpuks siiski otsustasime minna.
Alguses tuleb tõusta välja orust, kus Cusco asub ja see on päris raske ülesanne. Tegemist on korraliku treeninguga kõrgmäestikus. Inimesed, kes sõitsid busside ja autodega mööda vaatasid meid üpris üllatunult, aga samas lehvitasid meile heatahtlikult. Sellised jalgrattasõitjaid siinkandis just palju pole. Ja pärast tundi aega tõusmist sain ma juba päris hästi aru, miks eelistatakse siin bussiga liikuda. Vahepeal tegime Sacsayhuamanal väikese peatuse ja meie juurde jooksid kohe kolm väikest tüüpi, kes näppisid meie jalgrattaid ja uurisid meid suure huviga. Igatahes pole mina (ega ka Ada) kunagi pidanud nii palju järjest rattaga tõusma. Reeglina on ikka natuke tõusu ja natuke lauget maad, aga siin oli tõepoolest järjest tõus-tõus-tõus.

Kuid tõusmise juures on väga tore see, et sellele järgneb eriti lahe langus. Kuna tahtisme minna mööda huvitavamat teed, siis sõitsime maanteelt ära kõrvalasuvale mägiteele. Kuna laskusime väga kiiresti ja tee oli väga mudane, siis toimusid meie välimusega väikesed muudatused. Esimese pausi ajal, kui me nägime üksteise välimust, oli see kõigi jaoks nii naljaks, et kukkusime teineteist pildistama. Kõik oli värvunud kaunilt pruunikaks.



Varsti tabas meid aga veel üks imetore üllatus. Nimelt Andrease ratas, mida olime pikalt remontinud, oli taaskord katki. Kumm oli kolmest kohast puruks ja õhk tuli mühinal välja. Kuna mööda mägiteed sõitmine tühja kummiga on veel võimatum kui mööda maanteed, siis tegime kiirlaskumise maanteele, läbides vahepeale jääva väikse külakese. Siinsed inimesed on üldiselt harjunud, et gringod ja eurooplased liiguvad kenasti ja korralikult turmismibissidega, seetõttu saime me ka külakeses imekspanevate pilkude osaliseks, kui ilmusime külla lihtsalt kusagilt mägedest.
Lootsime, et äkki saame bensiinijaamast kummidesse õhku, kuid see osutus alusetuks, kuna õhku lihtsalt ei olnud. Kui meil on vaja bensiinijaamast bensiini, ei saa me seda, kui on vaja õhku, pole sedagi. Meil oli veel vähemalt 40 minuti kiire laskumisega sõitu Pisacuni. Selleks, et tagarattale oleks väiksem surve, vahetasime Andreasega rattad ära ja hakkasime kiiresti sõitma. Aga oh seda üllatust, kui ma suurel kiirusel laskudes avastasin, et mu uuel rattal pidurid ei tööta. aye. Aga mis seal ikka, vahepeal tuli hirm peale, aga siis jälle leidsin, et nii lahedat kogemust polegi olnud. Raske on kirjeldada tunnet, mis tuleb laskudes mööda käänulist mägiteed, suure kiirusega ja kõikjal su ümber on lihtsalt fantastilised vaated.
Enne Pisacusse jõudmist vahetasime veel paar korda rattaid, et üks loll ei peaks tühja kummi ja ilma piduriteta sõitma.
Pisacus läksime Rauli vanemate restorani, kus saime süüa väga head peruu toitu. Pärast seda tegime lõket ja loomulikult õnnestus meil nii palju jorutada, et jäime maha viimasest bussist Cuscosse ja magasime restorani juures olevas elutoas.
Eelmisel nädalavahetusel autoga sõites sai meil bensiin otsa, seekord lagunesid rattad. Andreas leidis kokkuvõtlkult, et edasipidi peame reisima ainult bussi või lennukiga.
Esmaspäeval rääkisme rõõmsalt oma hispaania keele õpetajale, mis me nädalavahetusel tegime. Ta läks selle peale väga närvi ja teatas, et me ei tohi igasuguseid lolluseid ja hulluseid ette võtta. Ütles, et me ei tea, kui ohtlik siin ratastega liikuda on ja et ta ei taha meid haiglas külastada.
Kuigi me ei läinud sellele reisile täiesti läbimõtlemata, pean ma tunnistama, et see on meie senistest reisidest olnud kõige segasem.
Ja laupäeval käsime ceviche peol, nüüd oskame ise ka seda valmistada (enam-vähem).

... kõik hea

Laupäeva hommikul saabusid üllatuslikult meie uksetaha Andreas ja Raul, kes kõlistasid autovõtmetega ja teatasid, et plaanivad koos meiega linnast välja sõita. Kuhu me läheme, seda ei teadnud ka nemad. Aga mis seal ikka. toppisin kotti ujumisriided ja sõnaraamatu ning läksime. Enne Cuscost väljasõitu läksime läbi bensiinijaamast. Kellelgi polnud aimu, kui palju võiks bensiini kuluda ja kuna raha ka eriti ei olnud, siis kogusime kõigilt 10 soli (ehk siis 40 soli kokku), palusime selle eest kütust ja läksime.
Vahepeal oli langenud otsus, et läheme Laresisse, mis jääb Calcast põhjapoole ning asub mägede vahel. Seal asuvad Banos Termales ehk siis termaalbasseinid.
Kuna teekond Laresisse kulgeb 3 tundi üle mägede, siis otsustasime teha Calcas väikese söögipausi. Pildild Calca Plaza de Armas

Jäime peatuma ühe suhteliselt korraliku välimusega söögikoha ees ja nagu alati küsisime enne sisseastumist, kui palju maksab menüü (lõunaajal pakutakse siin kõigis kohvikutes menüüd, mis koosneb supist, praest ja joogist). Alguses krimpsutasime veidi nägu, kui ettekandja ütles, et tervelt 4 soli. Kuid kuna meile lubati lisaks eelroaks choclo con queso (maisitõlvik juustuga), siis otsustasime siiski seal lõunatada. Kuna mina olin just elanud üle järjekordse toidust tingitud kõhutrauma, otsustasin süüa seekord kanapuljongit. Läksime ja istusime lauda. Turistivälimusega külalisi nähes lähenes meie lauale restoraniomanik, kes lootis, et meil pole kohalikest hindadest aimugi ja ütles menüü hinnaks 7 soli. Raul teatas talle väga kurjalt, et hind on 4 soli ja me ei kavatsegi rohkem maksta. Vihaselt lahkus omanik meie juurest ja saime kenasti söönuks. Arvet tasudes selgus aga saatuslik viga, mis me teinud olime: kanapuljongi hinna olime jätnud küsimata. Sellest tingituna saime kviitungi, kus menüü hinnaks oli 4 soli ja kanapuljong 10 soli. Minu kurjadest avaldusest omaniku suunas ei olnud abi ja tasusime vihaselt hiigelarve. Siin on söömas käimiseks kolm kuldreeglit:
1) enne sisseastumist küsi hinda
2) hinda kuuldes tee ehmunud nägu ja tingi hind paar soli odavamaks
3) makstes kontrolli, et saad tagasi õige summa ja õige raha
Mõnikord kaotan oma valvsuse ja siis maksan selle eest, et mul on blondid juuksed.
Aga noh kõik said päris palju naerda , kuna reeglina saab sama hinna eest süüa päris mitu praadi.
Alustasime oma sõitu Larese poole. Tee sinna kulges üle mägede kitsastel serpentiinidel. Kuna tee on tohutult käänuline ja kitsas, siis pidi Andreas kogu aeg signaali laskma, et vältida kokkupõrget järgmise kurvi tagant tuleva auto, laama või lammastega. Õnneks jääb Lares välja suuremate turismiobjektide hulgast ja kogu tee jooksul kohtasime vaid mõnda üksikut kohlikele mõeldud kombit ja rohkelt rohkelt kohalikke, kes karjatasid mägiteedel oma loomi. Kaardilt vaadates tundub Lares Calcale lähemal kui Pisac, aga sinnasõit võtab mitu korda rohkem aega, kuna mäkke tõusmine ja langus aeglustavad sõitu, lisaks on maksimaalne kiirus 40 km/h (ka see tundus mulle kuristikku vaadates hullumeelne kihutamine). Samas olid vaated nii tohutult ilusad, et kõõlusin pidevalt aknast välja, et pildistada. Kuigi täiesti lootusetu on anda edasi seda massiivsust ja täiesti hullumeelseid vaateid.














Laresisse jõudes olime suurteks vaatamisväärsusteks oma heleda välimuse ja normaalse välimusega autoga. Väike stiilinäide Larese majast (sellised majad on kõikjal külakestes väga tüüpilised) ja keskväljak (kahjuks ei ole pildil näha, et selle keskel oli üüratu kaktus)

Kuid vahepeal oli meil tekkinud väike probleem, nimelt ei olnud meie väike bensiiniost olnud piisav selleks, et Laresest tagasi Calcasse jõuda. Tanklat seal loomulikult ei olnud, kuid uurisime välja, et ühest poest saab seda siiski osta. Kuid kuna kell oli juba 5, siis oli see juba kinni. Seetõttu otsustasime minna ujuma ja vaadata pärast, mis meist edasi saab.
Termaalbasseinideni jõudes tundus, et väljas on liiga jahe selleks, et ujuma minna. Kuid kuna olime nii pika tee panime kangelaslikut ujumisriided selga ja jooksime basseinide poole. Seal oli neli erinevat varianti- jahe, soe, väga soe ja madal (lastele). Alustasime jahedast, edasi veetsime enamuse ajast soojas, kuna kuum oli meie jaoks liiga kõrvetav. Eriti vägev on see, et väljas on jahe, kõrval kõrguvad mäed ja meie lihtsalt mõnuleme soojas vees. Suplesime seal kuni väljas läks kottpimedaks ja olime ainuksed inimesed basseinides. Kui otsustasime minema hakata oli liiga pime selleks, et isegi riietusruumideni jõuda ja vahetasime riided lihtsalt basseini ääres. Sealne vesi on värvuselt veidike pruunikas ja väljatulles avastasin, et mu ujumisriided on omandanud uue värvuse.
Tagasi linna minnes oli üpriski selge, et meie võimalused bensiini saamiseks ei ole just paranenud. Seetõttu õhtustasime ja hakkasime otsisima endale hostelit. Kuna meie finantsolukord oli väga kesine, valmistusime autos magama, kuid nagu öeldakse, on Peruus kõik võimalik ja me saime 20 soli eest kõik hostelisse magama. (pildil meie ööbimiskoha sisehoov)














Pärast söömist, joomist ja hosteli eest maksmist jäi meil järgmiseks päevaks neljapeale järgi 41.20 soli, millest 40 pidime kulutama kütuse jaoks.
Hommikul jooksin poodi, tõin meile soli eest 1o saia ja koos inkakoolaga olid need meie kuninglikuks hommikusöögiks. Pärast seda läksime bensiiniotsinguile. Lisan pildi ka "tanklast" (Ada, Raul ja Andreas murelikult selle uksel)
Selgus, et nad müüvad ainult ühte tüüpi bensiini ja selleks on 84, mis meie autole ei sobinud. Järgnevalt oli kaks võimalust, kas keegi sõidab bussiga 6 tundi edasi-tagsi Calcasse ja toob sealt bensiini või võtame seda. Kuna 1/4 meie järelejäänud rahast oleks kulunud bussisõidule, otsustasime võtta 30 soli eest 84 ja lootsime sellega jõuda Calcasse. Tankimine kujutas endast seda, et tuli lehtri ja kannu bensiiniga mees, kes (mitte just liiga osavalt) täitis sellega paagi.
Meie suureks lootuseks oli, et Calcast saame vajalikku 90 bensiini.
Pärast 3 tundi imekaunist sõitu saabusime Calcasse, kus oli bensiinijaam, mis müüs vaid 84 bensiini. Lootuses, et Urubambas asuv suurem bensiinijaam müüb siiski veidi rohkemat kui üht tüüpi kütust ja aktsepteerib Andrease Mastercardi, võtsime riski ja sõitsime Cuscost veel kaugemale Urubambasse (tagsiteel Cusco poole ei oleks tunud ühtegi suuremat tanklat). Urubambas meie Mastercard kedagi ei huvitanud ning otsime viimase 10 soli eesti bensiini ja hakkasime ühtlaselt, käike vahetamata ja pöidlad pihus tagasi tulema. Järel suurepärased 20 senti. Ja oi seda rõõmu kui Cusco paistma hakkas! Hoolimata sellest, et auto meile järjekindlalt teatas, et bensiin on otsas, jõudsime õnnelikult koju.
Kuna hommikune inkakoola ja saiad olid jäänud juba kaugesse minevikku, tegime süüa ja olime õnnelikud.

uuel aastal uue hooga

veidike meie uusaastapidustustest. kahjuks pilte lisada ei saa, kuna ma ei julgenud fotokat kaasa võtta (mis oli väga tark tegu)


31. jaanuaril kell 5 saabus meie juurde kari tüüpe, Juan tegi pastat ja mõtlesime, mida edasi teha. kuna keegi meist ei olnud nõus maksma 30 dollarit LINNA LAHEDAIMA PEO eest, siis otsustasime minna Plaza de Armasele(linna keskväljak), kus pidutse palju tahad ja maksma ei pea midagi.

Plaza de Armasel oli koos tohutult palju inimesi ja ning harjumuspärasest oluliselt rohkem müüjaid. uusaastaerina oli väga palju lapsukesi, kes pakkusid tavapäraste kommide ja näpunukkude asemel kollaseid prille aastaga 2007(noh nii et 00 on silmade kohal ja 2 ja 7 niisama töllerdavad kõrval), kollaseid mütse, vilesid, ilutulestikku jnejne. istusime kaderaali ees treppidel koos karja sakslaste, peruulaste, mehhiklaste ja ma ei tea veel kellega. kell 12 on siin komme joosta ring (või mitu) ümber plaza ja siis saab soovida. päris hull on joosta koos metsiku rahvamassiga, ise ellujäämise kindlustamiseks sõpradel käest kinni hoides. loomulikult läks koos uue aasta saabumisega lahti ka suurem kallistamine ja rõõmustamine. pärast ringi plaza ümber jooksime sujuvalt edasi katedraali, mis oli seest tohutult ilus. täiesti häbiväärsel kombel pole me enne sinna sisse jõudnud. igatahes tormasime sujuvalt ühe ringi ka kirikus.

mingit suurt ilutulestikku ei ole siin kombeks teha. kõik ostavad tänavalt natuke midagi ja siis loobivad ja paugutavad. vahetevahel tekkis küll hirm, et saan mõne osaga pihta, sest mõned tüübid läksid natuke liiga hoogu. samas on ju tore, et vaene linn ei lase lihtsalt raha õhku vaid iga inimene ostab sellise raha eest ilu nagu tahab.

pärast seda mõtlesime, et tore oleks midagi süüa ning läksime Ukukuse kõrvale söögikohta. kui ada hakkas võtma kotist raha välja, siis selgus kurb tõsiasi, et meie kaelakott on kadunud. läksime tagasi treppide juurde, kus loomulikult ei olnud meie kaelakotist jälgegi. hiljem avastasime, et kott oli noaga katki lõigatud ja sealtkaudu eemaldatud meie asjad. selline uusaastatervitus ajab väga närvi, aga kuivõrd meie sõpsid lubasid meile ülejäänud õhtul välja käristada, siis jätkasime rõõmsalt linnas ringi kolamist. kõndisime ringi san blazil ja püüdsime mõnele peole sisse trügida aye

mõne aja pärast naasesime plazale ja seal hakkasid järsku igast tüübid trumme mängima, teised laulma ja kolmandad capoeirat tantsima. nende ümber kogunes järjest rohkem rahvast, kõik elasid kaasa ja jätkus järjest uute sõprade õnnitlemine. ühel hetkel üks meie sõber, kes samuti tantsis, kukkus. et ta üksinda haiglasse ei peaks minema, siis kiiresti kogunes kahe taksotäie jagu rahvast ja kihutasime esimesse haiglasse. aga üllatus-üllatus! meile teatati, et hoolimata sellest, et tegemist oli traumaga, mis oleks vajanud kohest arstiabi, polnud lihtsalt võimalik seda saada, kuna haiglas ei olnud ühtegi arsti. täiesti iseenesestmõistetavalt öeldi, et täna on ometigi uusaastaöö ja seetõttu ei ole arste. khm loogika missugune. igatahes me ei loobunud, uuesti kõik taksosse ja edasi. kuna vaene kannatanu Johann lootis, et erakliinikust saab suurema tõenäosusega abi, siis läksime sinna. seal võttis meid vastu unine valvur, kes teatas, et ka neil tulevad kõik arstid kohale kell 7 või 8. vähemalt õnnetus meil apteegi uksetaga endast märku andes saada paar tabletti valuvaigisteid. nii edasi järgmisesse haiglasse, mis vähemalt väliselt tundus sama suur kui mustamäe haigla vms. see oli esimene koht, kus vastati, et arst on küll kohal. kuid kui saadi teada, et Johannil on õpilase tervisekindlustus, siis öeldi, et see siin ei kehti. kuid kuivõrd ta oli nõus kõige eest maksma, siis anti armulikult luba oodata. nii meie rõõmus seltskond(väljaarvatud üks traumeeritud liige) istus maha ja hakkas ootama. iga natukese aja tagant lubati, et veel tuleb oodata pool tundi, 20 min jne. vahepealt läksid osad poodi, ada ja mina jäime natukeseks magama, andreas sõitis ratastooliga mööda ooteruumi ringi jne. lõpuks olime me seal oodanud juba mitu tundi ja kõigi kannatus katkes kui meile teatati, et läheb veel "natuke" aega.
okei vihaselt haiglast välja ja jalutasime edasi järjekorras neljanda haigla poole. see oli kõige vaesem haigla mida mina näinud olen. kõik lagunes ning isegi uksi polnud ees. haigla ees pesi üks mees harjaga kiirabiautot ning mul ei õnnestunud näha ühtegi isikut, keda oleks võinud riietuse põhjal pidada arstiks. selline haigla on siin tavaliste inimeste jaoks.
kell oli juba 8 hommikul, minul juhe täiesti koos ja ainukeseks sooviks oli saanud jõuda oma voodisse. Johann läks ühe oma sõbraga haiglasse sisse, meil kahjuks ei lubatud haigete jaoks mõeldud raamidel magama jääda ja seetõttu läksime haigla ette parkimisplatsile, kus ma jäin ada sülle magama. varsti tuli Johann ja ütles, et ta jääb üksinda haiglasse ja ootab kuni ta vanemad kohale jõuavad.
mina ärkasin ka ülesse ja uue aasta esimese hommiku alustasin/lõpetasin turul cevichet süües.
selle väikese elamuse tulemusel tekkis hirm, et kui midagi peaks juhtuma, siis on küll väga tore, et mul on tervisekindlustus, aga sellest pole suuremat abi kui arste haiglates ei ole. käeluumurd? ole hea ja oota siin paar tundi veel.
selline oli meie väike uusaastatervitus. samas ma pean tunnistama, et oma jaburuses oli kogu see öö elamus omaette.

mercado san pedro

on turg meie kodu lähedal. põhiline koht, kust osta kõikvõimalikke ja väga häid puuvilju, liha, juua värsketpressitud mahla või käia söömas (see on küll võrdlemisi riskantne). minuarust väärib see koht eraldi sissekannet.

hoolimata mitmetest hoiatustest ja hirmutamisest otsustasin viimaks võtta sinna kaasa fotoka. nagu arvata oligi tõmbas pildistamine palju tähelepanu. me olime valinud muidugi väga kavala taktika ehk siis läksime alguses turu kõige tagumisse otsa ja hakkasime väga kiiresti sealt tagasi väljapääsu poole liikuma. loomulikult kogu aeg pildistades. ada pidi mind informeerima kohe, kui märkab kahtlaseid isikuid meid jälgimas.

Nüüd aga turust:

Kõige kaugemas otsas on söögikohad. tuleb istuda pikale pingile leti äärde ja nõuda meelepärast sööki. toit on tõeliselt hea ja väga-väga odav. seetõttu käivad seal söömas ka kõik meie vaesed sõbrad-tuttavad. korralik praad maksab alates kahest solist (ehk siis kaheksa krooni). minu lemmiktoit on ceviche, mis on sidruni, paprika ja vürtsidega maitsestatud toores kala. kalale lisaks on taldrikul praetud mais, sibul ja vetikad. reeglina antakse cevichega kaasa ka taldrikutäis suppi.


toidukohtadest edasi liikudes hakkavad tulema letid kõivõimaliku kaubaga. metsikutes kogustes puuvija, juustu, oliive, maisi, hunnikutes kartuleid jne.


ning veidike enne turult välja tulemist jõuame lihalettideni. mis oli tegelikult põhjus, mis ma turgu pildistada tahtsin. liha ostmine on väga-väga põnev. hehhee. ehk siis seal on suured seakorjused (noh muidugi ka kanasid ja kukki), mis vedelevad lettidel ja maas. ning kui sa tahad mingit tükki, siis tuleb asjalik tädi, haarab kirve ja raiub sulle soovitud tüki.
kui Andreas ja Juan tahtsid teha meile shnitsleid, siis oli meil selleks tarvis fileetükke. kuivõrd me ei osanud päris täpselt seletada, mida me tahame, siis näitasime näpuga ja saime lõpuks kätte täpselt selle, mida vajasime. tädi isegi fileeris kõik ära ja puha. väike sissejuhatus anatoomiasse.



mahlajoomine san pedrol on meie uus lemmik. seda tutvustas meile Shemu, kes väitis, et see on parim viis pohmellist üle saamiseks. kõige parem on segumahl piimaga. see koosneb mangost, ananassist, porgandist, peedist, õunast, piimast ja kindlasti on seal veel mõned tuvastamatud komponendid.
nagu ka kõike muud on mahlategijaid turul väga palju ning kui hakkad lähenema nende lettidele, siis hakkavad kõik karjuma ja ajalehtedega vehkima. et sa ikka kindlasti nende käest mahla ostaksid. neli tassi mahla on 2.50 soli.


kauplemine ei lõppe turult väljumisega. kõik turuhoone seina- ja ukseäärsed on samuti paksult kaetud inimestega, kes sulle midagi müüa tahavad. alustades tädikestest, kes müüvad vürtse ja lõpetades lastega, kes kauplevad kollaste aluspükstega. 31. jaanuaril oli kogu turu ümbrus kaetud viinamarjakärudega, mille juures seisid müüjad, kes täiesti lakkamatult lõugasid: uvas, uvas, dulces uvas, uuuu-vaaaaaaasss!!!

jõulukruiis

nagu eelnevalt mõeldud, ei jäänud me jõule veetma cuscosse. algne plaan minna selvasse langes küll ära, kuna kuulsime, et teed sinna on hetkel ikka päris ohtlikud. kuid kuna cusco ümber on palju huvitavaid külasid ja vaatamisväärsuseid, siis otsustasime hoopis neid külastada.

Algne plaan oli minna cuscost Tiponi, edasi Andahuaylillasesse, sealt Raqchisse, pärast seda Sicuanisse, La Rayasse ning lõpetada reis Pukaras. Need on kõik külad, mis jäävad teele Cuscost Punoni (ehk siis Cuscost kagusse).

Rääkisme oma plaanist ka Panamale ning tema teatas, et läheb ka ühte külasse, kus tehakse jõulude puhul lastele väike üritus- jagatakse panetoni, kuuma shokolaadi ning kingitusi. See küla on veidike Pisacust edasi (Pisac asub Causcost kirdes). Kuna Panama kutsus meid kaasa ja ka me mõtlesime, et oleks ju tore reisi koos alustada, siis otsustasimegi alustuseks hoopis sinna minna. Veidike teine suund, aga mis seal ikka.

niisis 23. detsembri hommikul ärkasime ja selgus, et mina olin suutnud oma hääle ära kaotada. Panamal ja Adal oli väga naljakas, kui ma kriuksuvaid häälitsusi kuuldavale tõin:D meie juurest hakkasime minema bussipeatuse poole, mille asukohta Panama õnneks teadis. siin nimelt ei ole sellist loogilist süsteemi, et on üks bussiterminal, kust kõik bussid väljuvad. on väga palju erinevaid kohti. Panama juhtimisel jõudsime me ühe mudase hoovini, mis oligi bussipeatus. ma kahjuks ei julgenud seal oma fotokat välja võtta, aga minul ja adal võttis aega enne kui aru saime, et see mudane hoov ühe bussiga ongi otsitud peatus. ronisime bussi, kus meie välimus pakkus palju huvi väikestele ja suurtele, kiigati meie poole ja itsitati.
niipalju siis heledatest juustest peruus.

sõit pisacusse kestis umbes 2 tundi ja pilet maksis 2.40 soli ehk siis veidi üle 10 krooni. see on vaid üks eelistest, kui sa sõidad kohaliku bussiga, mitte ei mängi turisti. sest bussiga sõitmine on siin omaette kogemus. lisaks unustamatule bussiterminalile on unustamatu ka sõit ise. siin ei ole oluline, et kõigile sõitjatele ka istekohti jätkuks. kui keegi tahab bussi tulla, siis tuleb ta sinna mahutada. seega on ka kogu vahekäik paksult inimesi täis. kui sattuda seisma bussi tagumisse otsa, siis on välja pääsemine suurem tegemine. boonusena saadab su trügimist uksemehe närviline karjumine. mina õppisin igatahes hindama väga kõrgelt seda, kui ma saan bussis istuda, mitte ei pea kaks tundi vahekäigus kõlkuma. ruumi säästmiseks kinnitatakse suurem pagas bussi katusele. kõik on väga praktiline.

Jõudsime siis kohale kohale Coyasse, kus tomimus jõuluüritus

panama pidi seal algselt küll tegema lastele näomaalinguid, kuid kuna värve polnud ostetud, siis tegi ta lihtsalt trikke ja lõbustas lapsi.

natukese aja pärast otsustasime liikuda tagasi Pisacusse ja uurida, kas kuidagi on võimalik jõuda ka Andahuaylilasesse. Selgus, et otse mingit bussi ei lähe ning parim viis on minna takosoga San Salvadori, sealt Huacarpaysse ning edasi bussiga Urcosesse, mis läheb läbi ka Andahuaylilasest. Jätsime hüvasti Panamaga ja jätkasime oma reisi.
Takso, mis läks San Salvadori oli kollektiivtakso st et me jagasime ühte tavalist autot 12 inimesega (pluss juht). tegemist oli kohalike töölistega, kellest osad paigutati ruumi puudumise tõttu pagasinikusse.
san salvadorist edasi kuges bussidega liiklemine kenasti ning jõudsime Andahuaylilasesse.

Andahuaylilases hakkasime otsima endale peavarju ning kuna me ei tahtnud hostelites magada, siis otsustasime, et peame kohalikelt abi küsima. istusime ühte kohvikusse ja teavitasime sealset müüjatädi oma murest. ta teatas, et teab küll ühte inimest, palus meil oodata ja kadus kohvikust pooleks tunniks. samal ajal tuli kohvikusse üks noormees, hiljem selgus, et tema nimi on Cesar. Kui kohvikutädi teatas, et kahjuks ta meile ikkagi mingit kohta ei leidnud, siis Cesar ütles, et teab kohta kus saaksime magada. kohaks oli endine hostel, mille omanik oli Vladislav. Vladislaviga kohtudes pidi kõigest rääkima ada, sest mina olin juba tumm. aga näe selgus, et vladislav teab väga palju kõiksugustest ravimtaimedest ja tema suurepäraste ravisessioonide abil sain ma kahe päevaga praktiliselt terveks. tema ravi hõlmas ka seda, et jõuluõhtul määris ta mu kokku kanarasvaga, pani sinna peale ajalehed ning käskis mul selga tõmmata sooja kampsuni. Nii ma siis jõuluõhtul ja -ööl krabisesingi.

aga nüüd tagasi 24. hommik. käsime vaatamas ka Andahuaylillase kuulsat kirikut, mis tõepoolest on väga ilus. Seda peetakse Ladina-Ameerika Sixtuse kabeliks.



Koos Cesariga käisime me 24. hommikul Pikillactas

Cesar väga tahtis teha pilti, kus me mõlemad adaga peal oleksime.
Pikillacta oli meie mõlema jakoks tõeline elamus. see on tohutu preinkade linn, kus olevat elanud 5000 inimest. suurem osa linnast on välja kaevatud alles viimaste aastate jooksul ja väljakaevamised jätkuvad ka praegu. Kogu linn on ümritsetud müüriga ning pildil oleme me kahe kaitsemüüri vahel.
Kogu linn oli jagatud sektsioonideks: sõjaväeline, religioosne, käsitöö, toiduladude jne osa. muljetavaldav on ka see, et majad selles linnas olid kolmekorruselised. oh aga see koht vääriks tervet eraldi sissekannet (kui ma rohkem teaksin ka selle kohta muidugi).
lisaks oli tore see, et kuna me olime seal jõululaupäeval, siis olime me ainukesed külastajad.

Edasi läks Cesar Cuscosse ja meie suudusime Urcosesse sööma ja sealt edasi juba Raqchisse


Jõuluõhtuks naasesime Andahuaylillasesse, kus saime Vladislavi käest panetoni ja kuuma shokolaadi. õhtu jätkus juba eelnevalt kirjeldatud ravimisega. Kell 11-12 pidi kirikus olema missa, millele me plaanisime minna. kuid loomulikult jäime me magama ja ärkasime kell 12. tormasime kiiresti kiriku poole, kuna pärast missat kogunevad kõik inimesed plaza de armasele, kus süüakse ühiselt panetoni ja juuakse kuuma shokolaadi. kui me olime oma osa kätte saanud, siis kobisime rõõmsalt magama.

olime teinud ka väikesed muutused oma järgmise päeva kavasse. kuna me olime Raqcist juba sõitnud tagasi Andahuaylilasesse (2,5 h sõitu) siis ei tahtnud me järgmisel päeval hakata sama teed mööda tagsi sõitma Sicuanisse, vaid otsustasime minna tagasi Pisacusse.

25. detsemri hommikul käisime Vladislavi ja tema perekonnaga esimese jõulupüha missal, pärast seda jätsime nendega hüvasti ja hakkasime seiklema Pisacu poole tagasi.

Pisac on üks osa Pühast Orust. Teadsime, et linnast paaritunnise matka kaugusel asuvad varemed. Kuna kell oli juba 3 ning kell 6 on juba päris pime, siis ei olnud me kindlad, kas me läheme varemeteni või mitte. hakkasime lihtsalt minema ja ei saanudki enne pidama kui olime jõudnud Päikesetemplini. Kuna meil oli rahaga kogu reisi ajal suhteliselt kitsas käes, siis sai meie matk teoks ainult tänu sellele, et 25. detsembril oli valvuritel ka vist vaba päev ja keegi ei tulnud meilt piletit nõudma.

lisaks nägime ka vana Pisacut


Sellele matkale andis minu jaoks palju juurde see, et kõik tuli kuidagi väga etteplaneerimata. hakkasime lihtsalt minema ja jõudsime eriti vägevate kohtadeni.

Tagasi alllinna jõudes pidime otsustama, kas minna tagasi Cuscosse või üritada leida endale mõni odav ööbimiskoht. Läksime ühte hosteli ja küsisime kui palju neil öö maksab, pärast väikest tingimist olime saanud öö 30lt 20 solini ja saime endale seda lubada.
Meil läks väga õnneks, et jäime Pisacusse, kuna nägime ühte eriti huvitavat traditsiooni, millest ma polnud varem isegi kuulnud. Nimelt riputatakse tänavatele ühest aknast teiseni ulatuvad vanikud, mille külge on kinnitatud panetone jt väikeseid kingitusi. Siis hakkab tänava ühest otsast liikuma rahvamass, keda saadavad trummid, pasunad jne ning kui rahvamass jõuab vanikuni, siis hakkavad akende juures olevad inimesed seda kõigutama ja keerutama. kingituste kättesaamiseks peavad tänaval olevad inimesed üksteise peale ronima, hüplema ja turnima. Väga raske on seda kirjeldada, aga igatahes on kõik eriti rõõmsalt koos, loobivad panetone ja peavad tõelist jõulupidu.

Järmiseks päevaks olime me otsustanud, et liigume tagsi Cusco poole, kuid külastame teepeale jäävaid mälestisi (ruinaseid nagu me neid kutsuma oleme hakanud)- Tambo Machayd, Puca Pucarat, Sacsayhuamanat ja Quenkot.

Pärast hommikusööki võtsime bussi Tambo Machayni, kuid sinna kohale jõudes sadas kohutavalt vihma. Ning oma järelejäänud 5 soli eest ei saanud me lunastada ka sissepääsu ruinastele. Tõmbasime selga oma vihmakeebid ja liikusime Puca Pucarani. Kuna seal polnud kontrolli, siis vaatasime seal veidike ringi. Kuid kuna vihma sadas endiselt kohutavalt ja me olime mõlemad märjad ja haiged, siis otsustasime teha kiire kojumineku. Läksime teeäärde, peatasime ühe bussi ning naasesime Cuscosse. Oma koju. Varsti, kui oleme tervemad ja tundub, et ilm on ilusam, siis läheme ja teeme selle tee Tambo Machayst Cusconi korralikult ära.