raju

Meil oli eile siin torm. Õigem oleks seda vist nimetada metsikuks rahesajuks.
Aga ma alustan hommiku kirjeldamisega, mis oli erakordselt kaunis ja soe. Nii kuuma ilma pole meil kaua olnud. Üritasin natuke rõdul lugeda, aga seal läks nii metsikult palavaks, et pidin tuppa põgenema. Seejärel läksime Adaga jäätist sööma (mille muu järgi sa ikka kuumal ilmal isu tunned). Koolis küsisime veel oma õpetaja käest, et kas nii kuumad ilmad on siin normaalsed.
Pärast tunde jõudsime napilt koju kui hakkas rahet sadama. Ma ei julgenud minna meie klaasist kööki isegi sööki võtma, sest kartsin, et suured rahetükid (kuskil kirsisuurused) peksavad lae lihtsalt puruks. Kogu rõdu kattus kiiresti suurte jääpallidega (ma tõesti ei saa neid nimetada raheteradeks). Sellega kaasnev hääl oli metsikult valju. Ada pidi kõne õega lõpetama, sest ta lihtsalt ei kuulnud enam eriti palju.


Lisaboonusena hakkas meie kööki vett sisse voolama. Selle tulemusena tekkis meile kööki imekena järvekene, mida me hiljem kühvliga likvideerisime.
Pildil üritan ma mingilgi määral takistada vee edasist sissevoolu meie koju. Üldiselt mind paneb ikka uuest ja uuesti imestama siinne ehituskvaliteet. Mis mõttes on kraan paigutatud seina nii, et see võimaldab vihmaveel katuselt otse meie kööki voolata?




Ning kuna me lihtsalt ei saanud kodust välja (tänavatel oli täiesti võimatu liikuda), jäime me tööle üle poole tunni hiljaks.
Kui me lõpuks minema saime, siis nägime, et mahasadanud lumi oli tekitanud täieliku liikluskaose ja inimesed tegid rahehunnikuist vaimustunult pilte.
Tööle jõudes nägime, et ka seal on metsikult sisse sadanud. Kogu elektrisüsteem oli välja lülitatud, sest lagi oli veest läbi imbunud ning sealt sõna otseses mõttes voolas vesi läbi. Vett lükati harjadega välja ja lapsed jooksid kruusid käes ringi ja kogusid vett, mis laest tuli.
Muidugi oli neil väga lõbus tormata keskuse ees treppidel ja mängida lumesõda. Aeg-ajalt pidime nõudma väikeseid pause, et vaesed turistid (kes olid niigi ehmunud) ei saaks mõne lumepalliga vastu pead.
Täna hommikul tuli murelik korteriomanik meie uksetaha ja oli väga üllatunud, kui sai teada, et meil ei läinudki ükski klaas katki. Paljudes kohtades olevat rahe klaasid puruks peksnud. Seega hoolimata oma väikesest järvekesest läks meil väga õnnelikult.

Aga muidu on meie elus toimunud suur muudatus. Nimelt vahetasime töökohta. Nüüd tegeleme 10-18aastaste tänavalastega. Kuna räägime juba oluliselt paremini hispaania keelt, on meil kergem töötada ka vanemate lastega. Tegemist on projektiga, mille abil üritatakse ennetada kuritegevust, iga päev kohal ka kaks inimest politseist.
Selles keskuses võivad käia kõik lapsed, nad saavad seal õppida inglise keelt (selleks on eraldi õpetaja), teha käsitööd, mängida malet ja jalgpalli, vaadata telekat ja lihtsalt juttu rääkida. Laste hulk, kes seal käivad on väga varieeruv. Mõnikord ainult 15, teistel päevadel 30 ja rohkem.
Töö on eelnevast väga erinev, kuna nüüd peame hakkama saama oluliselt vanemate ja tänavaeluga karastunud tüüpidega. Päris paljud neist on meile juba eelnevalt tuttavad, kuna töötavd iga päev Plaza de Armasel või selle ümbruses. Nad müüvad postkaarte, nätsu, komme, näpunukke või puhastavad saapaid. Pahatihti kipuvad nad töötama ka öösel ja kui me juhtume neid siis kohtama, käsime neil kiiresti magama minna.
Väga lahe on minu jaoks see, et nende jaoks on male väga huvitav mäng. Kui nad muidu on hüperenergilised ja rahmeldavad lakkamatult ringi, siis male võtab järsku kogu selle hoo maha. Istusin ja mängisin reedel ühe posiga malet, teised kogunesid meie ümber ja elasid kaasa. Kui ma jalgpallis sain häbistatud (ma olin nii vilets väravavaht, et mind vahetati välja), siis malega teenisin ma veidike reskepti.
Täna käisime kokkusaamisel teise vabatahtlikuga, et panna paika plaanid, mida me sel nädalal nendega tegema hakkame.
Hetkel tundub töö väga põnev ja minu jaoks midagi täiesti uut.

girls gone wild

Meie hulluksminemine piirdub õnneks vaid segase jalgrattamatkaga.
Ehk siis sellel nädalavahetusel otsustasime minna viiekesi (Ada, Andreas, Imar, Raul ja mina) jalgratastega Pisacusse. Laenasime ja laenutasime endale rattad ja plaanisime lahkuda Cuscost kell 10. Nagu alati läksid ka seekorda asjad teisiti. Seekord seetõttu, et rattad, mis pidid olema täiesti korras, ei olnud seda mitte. Pidime neid kella poole üheni remontima. Vahepeal tekkis juba reaalne kahtlus, kas me üldse kuhugi nende ratasetega läheme. Aga lõpuks siiski otsustasime minna.
Alguses tuleb tõusta välja orust, kus Cusco asub ja see on päris raske ülesanne. Tegemist on korraliku treeninguga kõrgmäestikus. Inimesed, kes sõitsid busside ja autodega mööda vaatasid meid üpris üllatunult, aga samas lehvitasid meile heatahtlikult. Sellised jalgrattasõitjaid siinkandis just palju pole. Ja pärast tundi aega tõusmist sain ma juba päris hästi aru, miks eelistatakse siin bussiga liikuda. Vahepeal tegime Sacsayhuamanal väikese peatuse ja meie juurde jooksid kohe kolm väikest tüüpi, kes näppisid meie jalgrattaid ja uurisid meid suure huviga. Igatahes pole mina (ega ka Ada) kunagi pidanud nii palju järjest rattaga tõusma. Reeglina on ikka natuke tõusu ja natuke lauget maad, aga siin oli tõepoolest järjest tõus-tõus-tõus.

Kuid tõusmise juures on väga tore see, et sellele järgneb eriti lahe langus. Kuna tahtisme minna mööda huvitavamat teed, siis sõitsime maanteelt ära kõrvalasuvale mägiteele. Kuna laskusime väga kiiresti ja tee oli väga mudane, siis toimusid meie välimusega väikesed muudatused. Esimese pausi ajal, kui me nägime üksteise välimust, oli see kõigi jaoks nii naljaks, et kukkusime teineteist pildistama. Kõik oli värvunud kaunilt pruunikaks.



Varsti tabas meid aga veel üks imetore üllatus. Nimelt Andrease ratas, mida olime pikalt remontinud, oli taaskord katki. Kumm oli kolmest kohast puruks ja õhk tuli mühinal välja. Kuna mööda mägiteed sõitmine tühja kummiga on veel võimatum kui mööda maanteed, siis tegime kiirlaskumise maanteele, läbides vahepeale jääva väikse külakese. Siinsed inimesed on üldiselt harjunud, et gringod ja eurooplased liiguvad kenasti ja korralikult turmismibissidega, seetõttu saime me ka külakeses imekspanevate pilkude osaliseks, kui ilmusime külla lihtsalt kusagilt mägedest.
Lootsime, et äkki saame bensiinijaamast kummidesse õhku, kuid see osutus alusetuks, kuna õhku lihtsalt ei olnud. Kui meil on vaja bensiinijaamast bensiini, ei saa me seda, kui on vaja õhku, pole sedagi. Meil oli veel vähemalt 40 minuti kiire laskumisega sõitu Pisacuni. Selleks, et tagarattale oleks väiksem surve, vahetasime Andreasega rattad ära ja hakkasime kiiresti sõitma. Aga oh seda üllatust, kui ma suurel kiirusel laskudes avastasin, et mu uuel rattal pidurid ei tööta. aye. Aga mis seal ikka, vahepeal tuli hirm peale, aga siis jälle leidsin, et nii lahedat kogemust polegi olnud. Raske on kirjeldada tunnet, mis tuleb laskudes mööda käänulist mägiteed, suure kiirusega ja kõikjal su ümber on lihtsalt fantastilised vaated.
Enne Pisacusse jõudmist vahetasime veel paar korda rattaid, et üks loll ei peaks tühja kummi ja ilma piduriteta sõitma.
Pisacus läksime Rauli vanemate restorani, kus saime süüa väga head peruu toitu. Pärast seda tegime lõket ja loomulikult õnnestus meil nii palju jorutada, et jäime maha viimasest bussist Cuscosse ja magasime restorani juures olevas elutoas.
Eelmisel nädalavahetusel autoga sõites sai meil bensiin otsa, seekord lagunesid rattad. Andreas leidis kokkuvõtlkult, et edasipidi peame reisima ainult bussi või lennukiga.
Esmaspäeval rääkisme rõõmsalt oma hispaania keele õpetajale, mis me nädalavahetusel tegime. Ta läks selle peale väga närvi ja teatas, et me ei tohi igasuguseid lolluseid ja hulluseid ette võtta. Ütles, et me ei tea, kui ohtlik siin ratastega liikuda on ja et ta ei taha meid haiglas külastada.
Kuigi me ei läinud sellele reisile täiesti läbimõtlemata, pean ma tunnistama, et see on meie senistest reisidest olnud kõige segasem.
Ja laupäeval käsime ceviche peol, nüüd oskame ise ka seda valmistada (enam-vähem).

... kõik hea

Laupäeva hommikul saabusid üllatuslikult meie uksetaha Andreas ja Raul, kes kõlistasid autovõtmetega ja teatasid, et plaanivad koos meiega linnast välja sõita. Kuhu me läheme, seda ei teadnud ka nemad. Aga mis seal ikka. toppisin kotti ujumisriided ja sõnaraamatu ning läksime. Enne Cuscost väljasõitu läksime läbi bensiinijaamast. Kellelgi polnud aimu, kui palju võiks bensiini kuluda ja kuna raha ka eriti ei olnud, siis kogusime kõigilt 10 soli (ehk siis 40 soli kokku), palusime selle eest kütust ja läksime.
Vahepeal oli langenud otsus, et läheme Laresisse, mis jääb Calcast põhjapoole ning asub mägede vahel. Seal asuvad Banos Termales ehk siis termaalbasseinid.
Kuna teekond Laresisse kulgeb 3 tundi üle mägede, siis otsustasime teha Calcas väikese söögipausi. Pildild Calca Plaza de Armas

Jäime peatuma ühe suhteliselt korraliku välimusega söögikoha ees ja nagu alati küsisime enne sisseastumist, kui palju maksab menüü (lõunaajal pakutakse siin kõigis kohvikutes menüüd, mis koosneb supist, praest ja joogist). Alguses krimpsutasime veidi nägu, kui ettekandja ütles, et tervelt 4 soli. Kuid kuna meile lubati lisaks eelroaks choclo con queso (maisitõlvik juustuga), siis otsustasime siiski seal lõunatada. Kuna mina olin just elanud üle järjekordse toidust tingitud kõhutrauma, otsustasin süüa seekord kanapuljongit. Läksime ja istusime lauda. Turistivälimusega külalisi nähes lähenes meie lauale restoraniomanik, kes lootis, et meil pole kohalikest hindadest aimugi ja ütles menüü hinnaks 7 soli. Raul teatas talle väga kurjalt, et hind on 4 soli ja me ei kavatsegi rohkem maksta. Vihaselt lahkus omanik meie juurest ja saime kenasti söönuks. Arvet tasudes selgus aga saatuslik viga, mis me teinud olime: kanapuljongi hinna olime jätnud küsimata. Sellest tingituna saime kviitungi, kus menüü hinnaks oli 4 soli ja kanapuljong 10 soli. Minu kurjadest avaldusest omaniku suunas ei olnud abi ja tasusime vihaselt hiigelarve. Siin on söömas käimiseks kolm kuldreeglit:
1) enne sisseastumist küsi hinda
2) hinda kuuldes tee ehmunud nägu ja tingi hind paar soli odavamaks
3) makstes kontrolli, et saad tagasi õige summa ja õige raha
Mõnikord kaotan oma valvsuse ja siis maksan selle eest, et mul on blondid juuksed.
Aga noh kõik said päris palju naerda , kuna reeglina saab sama hinna eest süüa päris mitu praadi.
Alustasime oma sõitu Larese poole. Tee sinna kulges üle mägede kitsastel serpentiinidel. Kuna tee on tohutult käänuline ja kitsas, siis pidi Andreas kogu aeg signaali laskma, et vältida kokkupõrget järgmise kurvi tagant tuleva auto, laama või lammastega. Õnneks jääb Lares välja suuremate turismiobjektide hulgast ja kogu tee jooksul kohtasime vaid mõnda üksikut kohlikele mõeldud kombit ja rohkelt rohkelt kohalikke, kes karjatasid mägiteedel oma loomi. Kaardilt vaadates tundub Lares Calcale lähemal kui Pisac, aga sinnasõit võtab mitu korda rohkem aega, kuna mäkke tõusmine ja langus aeglustavad sõitu, lisaks on maksimaalne kiirus 40 km/h (ka see tundus mulle kuristikku vaadates hullumeelne kihutamine). Samas olid vaated nii tohutult ilusad, et kõõlusin pidevalt aknast välja, et pildistada. Kuigi täiesti lootusetu on anda edasi seda massiivsust ja täiesti hullumeelseid vaateid.














Laresisse jõudes olime suurteks vaatamisväärsusteks oma heleda välimuse ja normaalse välimusega autoga. Väike stiilinäide Larese majast (sellised majad on kõikjal külakestes väga tüüpilised) ja keskväljak (kahjuks ei ole pildil näha, et selle keskel oli üüratu kaktus)

Kuid vahepeal oli meil tekkinud väike probleem, nimelt ei olnud meie väike bensiiniost olnud piisav selleks, et Laresest tagasi Calcasse jõuda. Tanklat seal loomulikult ei olnud, kuid uurisime välja, et ühest poest saab seda siiski osta. Kuid kuna kell oli juba 5, siis oli see juba kinni. Seetõttu otsustasime minna ujuma ja vaadata pärast, mis meist edasi saab.
Termaalbasseinideni jõudes tundus, et väljas on liiga jahe selleks, et ujuma minna. Kuid kuna olime nii pika tee panime kangelaslikut ujumisriided selga ja jooksime basseinide poole. Seal oli neli erinevat varianti- jahe, soe, väga soe ja madal (lastele). Alustasime jahedast, edasi veetsime enamuse ajast soojas, kuna kuum oli meie jaoks liiga kõrvetav. Eriti vägev on see, et väljas on jahe, kõrval kõrguvad mäed ja meie lihtsalt mõnuleme soojas vees. Suplesime seal kuni väljas läks kottpimedaks ja olime ainuksed inimesed basseinides. Kui otsustasime minema hakata oli liiga pime selleks, et isegi riietusruumideni jõuda ja vahetasime riided lihtsalt basseini ääres. Sealne vesi on värvuselt veidike pruunikas ja väljatulles avastasin, et mu ujumisriided on omandanud uue värvuse.
Tagasi linna minnes oli üpriski selge, et meie võimalused bensiini saamiseks ei ole just paranenud. Seetõttu õhtustasime ja hakkasime otsisima endale hostelit. Kuna meie finantsolukord oli väga kesine, valmistusime autos magama, kuid nagu öeldakse, on Peruus kõik võimalik ja me saime 20 soli eest kõik hostelisse magama. (pildil meie ööbimiskoha sisehoov)














Pärast söömist, joomist ja hosteli eest maksmist jäi meil järgmiseks päevaks neljapeale järgi 41.20 soli, millest 40 pidime kulutama kütuse jaoks.
Hommikul jooksin poodi, tõin meile soli eest 1o saia ja koos inkakoolaga olid need meie kuninglikuks hommikusöögiks. Pärast seda läksime bensiiniotsinguile. Lisan pildi ka "tanklast" (Ada, Raul ja Andreas murelikult selle uksel)
Selgus, et nad müüvad ainult ühte tüüpi bensiini ja selleks on 84, mis meie autole ei sobinud. Järgnevalt oli kaks võimalust, kas keegi sõidab bussiga 6 tundi edasi-tagsi Calcasse ja toob sealt bensiini või võtame seda. Kuna 1/4 meie järelejäänud rahast oleks kulunud bussisõidule, otsustasime võtta 30 soli eest 84 ja lootsime sellega jõuda Calcasse. Tankimine kujutas endast seda, et tuli lehtri ja kannu bensiiniga mees, kes (mitte just liiga osavalt) täitis sellega paagi.
Meie suureks lootuseks oli, et Calcast saame vajalikku 90 bensiini.
Pärast 3 tundi imekaunist sõitu saabusime Calcasse, kus oli bensiinijaam, mis müüs vaid 84 bensiini. Lootuses, et Urubambas asuv suurem bensiinijaam müüb siiski veidi rohkemat kui üht tüüpi kütust ja aktsepteerib Andrease Mastercardi, võtsime riski ja sõitsime Cuscost veel kaugemale Urubambasse (tagsiteel Cusco poole ei oleks tunud ühtegi suuremat tanklat). Urubambas meie Mastercard kedagi ei huvitanud ning otsime viimase 10 soli eesti bensiini ja hakkasime ühtlaselt, käike vahetamata ja pöidlad pihus tagasi tulema. Järel suurepärased 20 senti. Ja oi seda rõõmu kui Cusco paistma hakkas! Hoolimata sellest, et auto meile järjekindlalt teatas, et bensiin on otsas, jõudsime õnnelikult koju.
Kuna hommikune inkakoola ja saiad olid jäänud juba kaugesse minevikku, tegime süüa ja olime õnnelikud.

uuel aastal uue hooga

veidike meie uusaastapidustustest. kahjuks pilte lisada ei saa, kuna ma ei julgenud fotokat kaasa võtta (mis oli väga tark tegu)


31. jaanuaril kell 5 saabus meie juurde kari tüüpe, Juan tegi pastat ja mõtlesime, mida edasi teha. kuna keegi meist ei olnud nõus maksma 30 dollarit LINNA LAHEDAIMA PEO eest, siis otsustasime minna Plaza de Armasele(linna keskväljak), kus pidutse palju tahad ja maksma ei pea midagi.

Plaza de Armasel oli koos tohutult palju inimesi ja ning harjumuspärasest oluliselt rohkem müüjaid. uusaastaerina oli väga palju lapsukesi, kes pakkusid tavapäraste kommide ja näpunukkude asemel kollaseid prille aastaga 2007(noh nii et 00 on silmade kohal ja 2 ja 7 niisama töllerdavad kõrval), kollaseid mütse, vilesid, ilutulestikku jnejne. istusime kaderaali ees treppidel koos karja sakslaste, peruulaste, mehhiklaste ja ma ei tea veel kellega. kell 12 on siin komme joosta ring (või mitu) ümber plaza ja siis saab soovida. päris hull on joosta koos metsiku rahvamassiga, ise ellujäämise kindlustamiseks sõpradel käest kinni hoides. loomulikult läks koos uue aasta saabumisega lahti ka suurem kallistamine ja rõõmustamine. pärast ringi plaza ümber jooksime sujuvalt edasi katedraali, mis oli seest tohutult ilus. täiesti häbiväärsel kombel pole me enne sinna sisse jõudnud. igatahes tormasime sujuvalt ühe ringi ka kirikus.

mingit suurt ilutulestikku ei ole siin kombeks teha. kõik ostavad tänavalt natuke midagi ja siis loobivad ja paugutavad. vahetevahel tekkis küll hirm, et saan mõne osaga pihta, sest mõned tüübid läksid natuke liiga hoogu. samas on ju tore, et vaene linn ei lase lihtsalt raha õhku vaid iga inimene ostab sellise raha eest ilu nagu tahab.

pärast seda mõtlesime, et tore oleks midagi süüa ning läksime Ukukuse kõrvale söögikohta. kui ada hakkas võtma kotist raha välja, siis selgus kurb tõsiasi, et meie kaelakott on kadunud. läksime tagasi treppide juurde, kus loomulikult ei olnud meie kaelakotist jälgegi. hiljem avastasime, et kott oli noaga katki lõigatud ja sealtkaudu eemaldatud meie asjad. selline uusaastatervitus ajab väga närvi, aga kuivõrd meie sõpsid lubasid meile ülejäänud õhtul välja käristada, siis jätkasime rõõmsalt linnas ringi kolamist. kõndisime ringi san blazil ja püüdsime mõnele peole sisse trügida aye

mõne aja pärast naasesime plazale ja seal hakkasid järsku igast tüübid trumme mängima, teised laulma ja kolmandad capoeirat tantsima. nende ümber kogunes järjest rohkem rahvast, kõik elasid kaasa ja jätkus järjest uute sõprade õnnitlemine. ühel hetkel üks meie sõber, kes samuti tantsis, kukkus. et ta üksinda haiglasse ei peaks minema, siis kiiresti kogunes kahe taksotäie jagu rahvast ja kihutasime esimesse haiglasse. aga üllatus-üllatus! meile teatati, et hoolimata sellest, et tegemist oli traumaga, mis oleks vajanud kohest arstiabi, polnud lihtsalt võimalik seda saada, kuna haiglas ei olnud ühtegi arsti. täiesti iseenesestmõistetavalt öeldi, et täna on ometigi uusaastaöö ja seetõttu ei ole arste. khm loogika missugune. igatahes me ei loobunud, uuesti kõik taksosse ja edasi. kuna vaene kannatanu Johann lootis, et erakliinikust saab suurema tõenäosusega abi, siis läksime sinna. seal võttis meid vastu unine valvur, kes teatas, et ka neil tulevad kõik arstid kohale kell 7 või 8. vähemalt õnnetus meil apteegi uksetaga endast märku andes saada paar tabletti valuvaigisteid. nii edasi järgmisesse haiglasse, mis vähemalt väliselt tundus sama suur kui mustamäe haigla vms. see oli esimene koht, kus vastati, et arst on küll kohal. kuid kui saadi teada, et Johannil on õpilase tervisekindlustus, siis öeldi, et see siin ei kehti. kuid kuivõrd ta oli nõus kõige eest maksma, siis anti armulikult luba oodata. nii meie rõõmus seltskond(väljaarvatud üks traumeeritud liige) istus maha ja hakkas ootama. iga natukese aja tagant lubati, et veel tuleb oodata pool tundi, 20 min jne. vahepealt läksid osad poodi, ada ja mina jäime natukeseks magama, andreas sõitis ratastooliga mööda ooteruumi ringi jne. lõpuks olime me seal oodanud juba mitu tundi ja kõigi kannatus katkes kui meile teatati, et läheb veel "natuke" aega.
okei vihaselt haiglast välja ja jalutasime edasi järjekorras neljanda haigla poole. see oli kõige vaesem haigla mida mina näinud olen. kõik lagunes ning isegi uksi polnud ees. haigla ees pesi üks mees harjaga kiirabiautot ning mul ei õnnestunud näha ühtegi isikut, keda oleks võinud riietuse põhjal pidada arstiks. selline haigla on siin tavaliste inimeste jaoks.
kell oli juba 8 hommikul, minul juhe täiesti koos ja ainukeseks sooviks oli saanud jõuda oma voodisse. Johann läks ühe oma sõbraga haiglasse sisse, meil kahjuks ei lubatud haigete jaoks mõeldud raamidel magama jääda ja seetõttu läksime haigla ette parkimisplatsile, kus ma jäin ada sülle magama. varsti tuli Johann ja ütles, et ta jääb üksinda haiglasse ja ootab kuni ta vanemad kohale jõuavad.
mina ärkasin ka ülesse ja uue aasta esimese hommiku alustasin/lõpetasin turul cevichet süües.
selle väikese elamuse tulemusel tekkis hirm, et kui midagi peaks juhtuma, siis on küll väga tore, et mul on tervisekindlustus, aga sellest pole suuremat abi kui arste haiglates ei ole. käeluumurd? ole hea ja oota siin paar tundi veel.
selline oli meie väike uusaastatervitus. samas ma pean tunnistama, et oma jaburuses oli kogu see öö elamus omaette.

mercado san pedro

on turg meie kodu lähedal. põhiline koht, kust osta kõikvõimalikke ja väga häid puuvilju, liha, juua värsketpressitud mahla või käia söömas (see on küll võrdlemisi riskantne). minuarust väärib see koht eraldi sissekannet.

hoolimata mitmetest hoiatustest ja hirmutamisest otsustasin viimaks võtta sinna kaasa fotoka. nagu arvata oligi tõmbas pildistamine palju tähelepanu. me olime valinud muidugi väga kavala taktika ehk siis läksime alguses turu kõige tagumisse otsa ja hakkasime väga kiiresti sealt tagasi väljapääsu poole liikuma. loomulikult kogu aeg pildistades. ada pidi mind informeerima kohe, kui märkab kahtlaseid isikuid meid jälgimas.

Nüüd aga turust:

Kõige kaugemas otsas on söögikohad. tuleb istuda pikale pingile leti äärde ja nõuda meelepärast sööki. toit on tõeliselt hea ja väga-väga odav. seetõttu käivad seal söömas ka kõik meie vaesed sõbrad-tuttavad. korralik praad maksab alates kahest solist (ehk siis kaheksa krooni). minu lemmiktoit on ceviche, mis on sidruni, paprika ja vürtsidega maitsestatud toores kala. kalale lisaks on taldrikul praetud mais, sibul ja vetikad. reeglina antakse cevichega kaasa ka taldrikutäis suppi.


toidukohtadest edasi liikudes hakkavad tulema letid kõivõimaliku kaubaga. metsikutes kogustes puuvija, juustu, oliive, maisi, hunnikutes kartuleid jne.


ning veidike enne turult välja tulemist jõuame lihalettideni. mis oli tegelikult põhjus, mis ma turgu pildistada tahtsin. liha ostmine on väga-väga põnev. hehhee. ehk siis seal on suured seakorjused (noh muidugi ka kanasid ja kukki), mis vedelevad lettidel ja maas. ning kui sa tahad mingit tükki, siis tuleb asjalik tädi, haarab kirve ja raiub sulle soovitud tüki.
kui Andreas ja Juan tahtsid teha meile shnitsleid, siis oli meil selleks tarvis fileetükke. kuivõrd me ei osanud päris täpselt seletada, mida me tahame, siis näitasime näpuga ja saime lõpuks kätte täpselt selle, mida vajasime. tädi isegi fileeris kõik ära ja puha. väike sissejuhatus anatoomiasse.



mahlajoomine san pedrol on meie uus lemmik. seda tutvustas meile Shemu, kes väitis, et see on parim viis pohmellist üle saamiseks. kõige parem on segumahl piimaga. see koosneb mangost, ananassist, porgandist, peedist, õunast, piimast ja kindlasti on seal veel mõned tuvastamatud komponendid.
nagu ka kõike muud on mahlategijaid turul väga palju ning kui hakkad lähenema nende lettidele, siis hakkavad kõik karjuma ja ajalehtedega vehkima. et sa ikka kindlasti nende käest mahla ostaksid. neli tassi mahla on 2.50 soli.


kauplemine ei lõppe turult väljumisega. kõik turuhoone seina- ja ukseäärsed on samuti paksult kaetud inimestega, kes sulle midagi müüa tahavad. alustades tädikestest, kes müüvad vürtse ja lõpetades lastega, kes kauplevad kollaste aluspükstega. 31. jaanuaril oli kogu turu ümbrus kaetud viinamarjakärudega, mille juures seisid müüjad, kes täiesti lakkamatult lõugasid: uvas, uvas, dulces uvas, uuuu-vaaaaaaasss!!!

jõulukruiis

nagu eelnevalt mõeldud, ei jäänud me jõule veetma cuscosse. algne plaan minna selvasse langes küll ära, kuna kuulsime, et teed sinna on hetkel ikka päris ohtlikud. kuid kuna cusco ümber on palju huvitavaid külasid ja vaatamisväärsuseid, siis otsustasime hoopis neid külastada.

Algne plaan oli minna cuscost Tiponi, edasi Andahuaylillasesse, sealt Raqchisse, pärast seda Sicuanisse, La Rayasse ning lõpetada reis Pukaras. Need on kõik külad, mis jäävad teele Cuscost Punoni (ehk siis Cuscost kagusse).

Rääkisme oma plaanist ka Panamale ning tema teatas, et läheb ka ühte külasse, kus tehakse jõulude puhul lastele väike üritus- jagatakse panetoni, kuuma shokolaadi ning kingitusi. See küla on veidike Pisacust edasi (Pisac asub Causcost kirdes). Kuna Panama kutsus meid kaasa ja ka me mõtlesime, et oleks ju tore reisi koos alustada, siis otsustasimegi alustuseks hoopis sinna minna. Veidike teine suund, aga mis seal ikka.

niisis 23. detsembri hommikul ärkasime ja selgus, et mina olin suutnud oma hääle ära kaotada. Panamal ja Adal oli väga naljakas, kui ma kriuksuvaid häälitsusi kuuldavale tõin:D meie juurest hakkasime minema bussipeatuse poole, mille asukohta Panama õnneks teadis. siin nimelt ei ole sellist loogilist süsteemi, et on üks bussiterminal, kust kõik bussid väljuvad. on väga palju erinevaid kohti. Panama juhtimisel jõudsime me ühe mudase hoovini, mis oligi bussipeatus. ma kahjuks ei julgenud seal oma fotokat välja võtta, aga minul ja adal võttis aega enne kui aru saime, et see mudane hoov ühe bussiga ongi otsitud peatus. ronisime bussi, kus meie välimus pakkus palju huvi väikestele ja suurtele, kiigati meie poole ja itsitati.
niipalju siis heledatest juustest peruus.

sõit pisacusse kestis umbes 2 tundi ja pilet maksis 2.40 soli ehk siis veidi üle 10 krooni. see on vaid üks eelistest, kui sa sõidad kohaliku bussiga, mitte ei mängi turisti. sest bussiga sõitmine on siin omaette kogemus. lisaks unustamatule bussiterminalile on unustamatu ka sõit ise. siin ei ole oluline, et kõigile sõitjatele ka istekohti jätkuks. kui keegi tahab bussi tulla, siis tuleb ta sinna mahutada. seega on ka kogu vahekäik paksult inimesi täis. kui sattuda seisma bussi tagumisse otsa, siis on välja pääsemine suurem tegemine. boonusena saadab su trügimist uksemehe närviline karjumine. mina õppisin igatahes hindama väga kõrgelt seda, kui ma saan bussis istuda, mitte ei pea kaks tundi vahekäigus kõlkuma. ruumi säästmiseks kinnitatakse suurem pagas bussi katusele. kõik on väga praktiline.

Jõudsime siis kohale kohale Coyasse, kus tomimus jõuluüritus

panama pidi seal algselt küll tegema lastele näomaalinguid, kuid kuna värve polnud ostetud, siis tegi ta lihtsalt trikke ja lõbustas lapsi.

natukese aja pärast otsustasime liikuda tagasi Pisacusse ja uurida, kas kuidagi on võimalik jõuda ka Andahuaylilasesse. Selgus, et otse mingit bussi ei lähe ning parim viis on minna takosoga San Salvadori, sealt Huacarpaysse ning edasi bussiga Urcosesse, mis läheb läbi ka Andahuaylilasest. Jätsime hüvasti Panamaga ja jätkasime oma reisi.
Takso, mis läks San Salvadori oli kollektiivtakso st et me jagasime ühte tavalist autot 12 inimesega (pluss juht). tegemist oli kohalike töölistega, kellest osad paigutati ruumi puudumise tõttu pagasinikusse.
san salvadorist edasi kuges bussidega liiklemine kenasti ning jõudsime Andahuaylilasesse.

Andahuaylilases hakkasime otsima endale peavarju ning kuna me ei tahtnud hostelites magada, siis otsustasime, et peame kohalikelt abi küsima. istusime ühte kohvikusse ja teavitasime sealset müüjatädi oma murest. ta teatas, et teab küll ühte inimest, palus meil oodata ja kadus kohvikust pooleks tunniks. samal ajal tuli kohvikusse üks noormees, hiljem selgus, et tema nimi on Cesar. Kui kohvikutädi teatas, et kahjuks ta meile ikkagi mingit kohta ei leidnud, siis Cesar ütles, et teab kohta kus saaksime magada. kohaks oli endine hostel, mille omanik oli Vladislav. Vladislaviga kohtudes pidi kõigest rääkima ada, sest mina olin juba tumm. aga näe selgus, et vladislav teab väga palju kõiksugustest ravimtaimedest ja tema suurepäraste ravisessioonide abil sain ma kahe päevaga praktiliselt terveks. tema ravi hõlmas ka seda, et jõuluõhtul määris ta mu kokku kanarasvaga, pani sinna peale ajalehed ning käskis mul selga tõmmata sooja kampsuni. Nii ma siis jõuluõhtul ja -ööl krabisesingi.

aga nüüd tagasi 24. hommik. käsime vaatamas ka Andahuaylillase kuulsat kirikut, mis tõepoolest on väga ilus. Seda peetakse Ladina-Ameerika Sixtuse kabeliks.



Koos Cesariga käisime me 24. hommikul Pikillactas

Cesar väga tahtis teha pilti, kus me mõlemad adaga peal oleksime.
Pikillacta oli meie mõlema jakoks tõeline elamus. see on tohutu preinkade linn, kus olevat elanud 5000 inimest. suurem osa linnast on välja kaevatud alles viimaste aastate jooksul ja väljakaevamised jätkuvad ka praegu. Kogu linn on ümritsetud müüriga ning pildil oleme me kahe kaitsemüüri vahel.
Kogu linn oli jagatud sektsioonideks: sõjaväeline, religioosne, käsitöö, toiduladude jne osa. muljetavaldav on ka see, et majad selles linnas olid kolmekorruselised. oh aga see koht vääriks tervet eraldi sissekannet (kui ma rohkem teaksin ka selle kohta muidugi).
lisaks oli tore see, et kuna me olime seal jõululaupäeval, siis olime me ainukesed külastajad.

Edasi läks Cesar Cuscosse ja meie suudusime Urcosesse sööma ja sealt edasi juba Raqchisse


Jõuluõhtuks naasesime Andahuaylillasesse, kus saime Vladislavi käest panetoni ja kuuma shokolaadi. õhtu jätkus juba eelnevalt kirjeldatud ravimisega. Kell 11-12 pidi kirikus olema missa, millele me plaanisime minna. kuid loomulikult jäime me magama ja ärkasime kell 12. tormasime kiiresti kiriku poole, kuna pärast missat kogunevad kõik inimesed plaza de armasele, kus süüakse ühiselt panetoni ja juuakse kuuma shokolaadi. kui me olime oma osa kätte saanud, siis kobisime rõõmsalt magama.

olime teinud ka väikesed muutused oma järgmise päeva kavasse. kuna me olime Raqcist juba sõitnud tagasi Andahuaylilasesse (2,5 h sõitu) siis ei tahtnud me järgmisel päeval hakata sama teed mööda tagsi sõitma Sicuanisse, vaid otsustasime minna tagasi Pisacusse.

25. detsemri hommikul käisime Vladislavi ja tema perekonnaga esimese jõulupüha missal, pärast seda jätsime nendega hüvasti ja hakkasime seiklema Pisacu poole tagasi.

Pisac on üks osa Pühast Orust. Teadsime, et linnast paaritunnise matka kaugusel asuvad varemed. Kuna kell oli juba 3 ning kell 6 on juba päris pime, siis ei olnud me kindlad, kas me läheme varemeteni või mitte. hakkasime lihtsalt minema ja ei saanudki enne pidama kui olime jõudnud Päikesetemplini. Kuna meil oli rahaga kogu reisi ajal suhteliselt kitsas käes, siis sai meie matk teoks ainult tänu sellele, et 25. detsembril oli valvuritel ka vist vaba päev ja keegi ei tulnud meilt piletit nõudma.

lisaks nägime ka vana Pisacut


Sellele matkale andis minu jaoks palju juurde see, et kõik tuli kuidagi väga etteplaneerimata. hakkasime lihtsalt minema ja jõudsime eriti vägevate kohtadeni.

Tagasi alllinna jõudes pidime otsustama, kas minna tagasi Cuscosse või üritada leida endale mõni odav ööbimiskoht. Läksime ühte hosteli ja küsisime kui palju neil öö maksab, pärast väikest tingimist olime saanud öö 30lt 20 solini ja saime endale seda lubada.
Meil läks väga õnneks, et jäime Pisacusse, kuna nägime ühte eriti huvitavat traditsiooni, millest ma polnud varem isegi kuulnud. Nimelt riputatakse tänavatele ühest aknast teiseni ulatuvad vanikud, mille külge on kinnitatud panetone jt väikeseid kingitusi. Siis hakkab tänava ühest otsast liikuma rahvamass, keda saadavad trummid, pasunad jne ning kui rahvamass jõuab vanikuni, siis hakkavad akende juures olevad inimesed seda kõigutama ja keerutama. kingituste kättesaamiseks peavad tänaval olevad inimesed üksteise peale ronima, hüplema ja turnima. Väga raske on seda kirjeldada, aga igatahes on kõik eriti rõõmsalt koos, loobivad panetone ja peavad tõelist jõulupidu.

Järmiseks päevaks olime me otsustanud, et liigume tagsi Cusco poole, kuid külastame teepeale jäävaid mälestisi (ruinaseid nagu me neid kutsuma oleme hakanud)- Tambo Machayd, Puca Pucarat, Sacsayhuamanat ja Quenkot.

Pärast hommikusööki võtsime bussi Tambo Machayni, kuid sinna kohale jõudes sadas kohutavalt vihma. Ning oma järelejäänud 5 soli eest ei saanud me lunastada ka sissepääsu ruinastele. Tõmbasime selga oma vihmakeebid ja liikusime Puca Pucarani. Kuna seal polnud kontrolli, siis vaatasime seal veidike ringi. Kuid kuna vihma sadas endiselt kohutavalt ja me olime mõlemad märjad ja haiged, siis otsustasime teha kiire kojumineku. Läksime teeäärde, peatasime ühe bussi ning naasesime Cuscosse. Oma koju. Varsti, kui oleme tervemad ja tundub, et ilm on ilusam, siis läheme ja teeme selle tee Tambo Machayst Cusconi korralikult ära.

Jõulupidu

meil oli keskuses lastega jõulupidu. Selle puhul olid keskusesse oodatud lisaks nendele, kes seal iga päev käivad, ka nende õed ja vennad. seega rahvast oli päris palju. peo korraldamiseks oli üks hollandi vabatahtlik, kes on keskuses juba 9 nädalat töötanud, küsinud annetusi oma sõpradelt ja perekonnalt. ütles, et kõik andsid natuke, aga arvestades siinseid hindu, oli seda natukest päris palju. selle raha eest sai osta kõigile lastele osta uued riided ja kingad, nuku või mänguauto ning kõik said kaasa väikese toidupaki.
päeva alguses jõime kõik koos kakaod ja puhusime õhupalle täis. pärast seda hakkasime lastel riideid vahetama (et vanemad tuleksid tagasi ja oleksid üllatunud vms:D). pärast seda kui me olime 60 lapsel riided vahetanud, tulid kohale ka vanemad ja said kätte oma nuntsiku uhiuues fliisülikonnas. mõnes mõttes oli mul kurb niimoodi vägivaldselt nende riideid vahetada, sest paljud olid pidupäeva puhul pannud selga oma kõige ilusamad riided. aga ma usun, et sellegipoolest tulevad uued ja soojad riided kõigigile lastele kasuks.
naljakas, et ma juba tunnen, kuidas meie grupi lapsed mulle kõige rohkem meeldivad. me oleme nendega juba kolm nädalat koos olnud ja kõik on saanud headeks sõpradeks. kui kõik erinevad grupid olid koos, tahtsin ma pidevalt tegelda just meie kamraadidega. ronivad sülle ja räägivad juttu (millest ma pahatihti aru ei saa). väsivad ära ja tulevad sülle magama. nii tore.
Lisaks oli lastele korraldatud ka teatrietendus, aga kuna näitlejatel olid näod värvitud, siis kulmineerus nende sisenemine ruumi täieliku paanikaga. Jeffrey kadus kriisates Ada seljataha ja keeldus sealt välja tulemast.
Pärast etendust said kõik endale nuku või auto ja tuju oli jälle hea.

Täna läksime hommikul tööle, aga meid saadeti koju tagasi. Nimelt valmistasid emad meile tänutäheks lõunasööki ja meil käsiti tagasi tulla kell 12. Nii me siis kondasime linnas. Õigemini taaskord mööda pankasid, lootuses, et meil õnnestub endale siin konto avada.
Kolmandas pangas võetigi meid jutule. Kuid kui meilt allkirja asemel küsiti sõrmejälge (allkirja juures oli väike tärnike), siis mõtlesin ma, et saan millestki valesti aru ning seejärel hakkasin naerma. igatahes alates tänasest on meil ametlikult kontod ka peruu pangas. ayee
Kell 12 naasesime keskusesse, kust meile teatati, et me tuleks hoopis kella üheks. noh, ega see ei üllatanudki väga. läksime koju, sain oma emaga hetke rääkida ja tormasime tagasi.
Seal juba oodati meid. Istusime kõik seal ühiselt maha ja einestasime- keskuse töötajad, lapsed ja nende vanemad.
Pärast sööki pidas üks lapsevanematest kõne. Ütles kui tänulikud nad on, et saavad iga päev oma lapsed sinna hoiule viia ja kui oluline see nende jaoks on. Kuna Cusco valitus vahetub, siis ei ole kindel, kas keskus ka tulevikus sama moodi üldse jätkab. Seetõttu tulid naisel pisarad silma. Minu jaoks oli see väga südamilik hetk, kuna nad tõesti-tõesti hindavad ja vajavad keskuse olemasolu. Endalegi tulid pisarad silma.
Aga et koosistumine lõppeks ikka rõõmsalt, siis toodi lauda rummi ja õlut ning nii meie jõulueine lõppes. Läbinisti südamlik.

südamlik on see, et viimased pannkoogid jagati kuueks, et kõik ikka saaksid veel natuke.

Shemu ja Juan

bar loco

kas te teate, et me kuuleme siin sageli enda kohta väljendit chicas locas. me vist naerame nende jaoks väga palju ja k2itumismaneerid on ka liberaalsemad. aga samas on panamal mu meelest igas lauses sees sõna loco. ei teagi nüüd.

igatahes on siin ka üks lahe baar, mida mõned kutsuvad baar loco'ks. ja mu meelest väärib ta igati oma nime. kohe kui olin lugenud hedda sisse kannet ja märkasin, et pole ju sõnagi bar loco kohta, tahtsin täiendada. see on üks hästihästi väike kohake, kuhu pääseb sisehoovist, kus on veel umbes 5 erinevat baari. aga see koht on lihtsalt väga stiilne. põhiliselt vist siiski omaniku/baarmani pärast, kes on loco. nii umbes 50ndates eriti lõbus ja südamlik mehike. tuleb teeb nalja ja seletab midagi. seda ei saagi kirjeldada hästi tegelikult, ta on lihtsalt selline vahetu vennike. iga kord vaimustuses, kui me sinna satume. ja suure joviaalsusega kukub teenindama meid, samas pole selles kübetki alandlikkust, mida kohtab siin tegelikult päris sageli. see on nii rõõmus lihtsalt.
ja baar koosneb letist ukse ees väljas ja ühes toakesest sees, mis on õuest eraldatud kirju kardinaga. baari suurus on nii umbes 4x3 meetrit. m6ned lauad ja seinad kaetud biitlite postritega. aga muusika ei ole sugugi vastav. hoopiski reggaeton, mis ei üldsegi reggea, vaid kesk-ameerika lame popp. tümps hispaaniakeelsete sõnadega ja ainult armastusest loomulikult. näitkes hedda kuulis "yo te quiero a morir" asemel "yo quiero morir". ja panama naeris. koht ise on igatahes segane. ja meile meeldib. viimati ehk siis laupäeval magas baarileti taga omaniku naine väikse pingikese peal mingi nartsu all, soovitasin tal ikka koju minna parem.

üks asi, mis siin on nii südantsoojendav, on just suhtlemine inimestega. küllap kõlab tüüpilise ladina-ameerika kliseena, aga see on hoopis vahetum. põsemusi igaühele, mis tegelt onnii rõõmus ja toob inimese sulle palju lähemale. ja siis veel inimeste murelikud küsimused tänaval, et ega mul ometi külm pole lühikeste pükstega. tore on ju lihtsalt lobiseda suvalistega tundmata, et sa oleksid kuidagigi kohatu. pigem oled sa kohatud kui kõigest vastu mühatad ja põsemusiga anda ei raatsi.

ja me ostame tänavalt saslõki moodi asju, varda ostsas kartul ja liha või süda. muy rico! tõesti on, kui tulla pärast tunde ja kõht nii tühi ja mugida lihtsalt tänavalt liha! tänavalt saab siin muidugi muidki asju osta. kõike praktiliselt tegelikult. mingeid magustoite, kuivatatud puuviljad siirupis ja palju muud. kõik kohad on täis väikesed käru-putkasid, kust saab osta komme, küpsiseid, vett, suitsu jmt. on ka inimesi, kellel rihmaga kaelas puust karbikesed sama kraamiga. oleme muidugi v2ga ettevaatlikud, et mitte tünga saada muudkui. vesi on max 1 sol!!!!! rohkem ei anna lihtsalt!


+ vabandame kadunud sissekannete pärast :D (khmm)

ja ma saadaks palavaid tervitusi anule!! jeje. su kiri oli tore. väga. :)

meil jälle

oli nädalavahetus.
laupäeval koristasime kodu. ning kuna meie supernovaatorlik põrandapesuriistapuu purunes h. lippuse tugevate käte vahel, siis jätkasime me vana hea käpuli-põrandal-kaltsuga põrandapesu. tulemus on suht ok. ja kehtestasime korra, et keegi ei tohi enam saabastes meie koju siseneda.
kuna raske töö käigus oli kõht tühjaks läinud, siis läksime turule sööma. turul on väga tore, ainult pilte sellest ma teha ei saa, kuna kõik keelasid mul sinna fotokat kaasa võtta. nimelt ei ole see turg mõeldud turistidele ja see tähendab, et seal on veidi ohtlik. üldiselt on kõik veidi ehmatunud, kui kuulevad, et me seal sõime, sest kardetakse, et me jääme sellest toidust haigeks. kuid toidud seal on metsikult head ja nii odavad. me sõime kala (praetud kala ja ceviche, mis on toores kala sidrunimahla ja vürtisedega) ning arve oli 6 soli (24 kr) portsud suured ja HEAAAD.
turult ostsime veel mangosid, ananassi, vürtse ja müstilisi valgeid kartuleid, mida me pole veel jõudnud valmistada. lisaks ostsime me palju lilli. mina nägin turult tagasi tulles välja nagu pruut vms. mattusin suurte lillekimpude sisse. nüüd on meil kodus suurtes vaasides ka lilli. ja mis on veel väga tore. meil õnnestus leida ka sukapüksipood. oluline informatsioon, et siin ei saa sa neid lihtsalt osta supermarketist, vaid nende hankimiseks on olemas eraldi pood.
õhtul otsustasime me saada oma sõpsidega kokku. meil siin on suurepärane viis sõprade kohtamiseks. kuna meil ega ka neil pole telefone, siis kõige kergem viis nendega kohtumiseks on minna plaza de armasele. seal me siis olime (meid tüütas parasjagu järjekordne brichero) kui tuli armas Panama ja koos temaga läksime me La Tribu Amaru Puma Kunturi kontserdile. Olime esireas, nagu tõelised fännid kunagi. Kuna nad juba ka vaikselt tunnevad meid, siis on eriti tore. Saab veidike juttu rääkida ja kohe on tunne, et teame juba kedagi siin linnas. Laupäeva õhtu (öö) kulmineerus kodus minu sõpse MSNis tüüdates, jah neil oli juba ilus hommik käes.
Ja nagu lubatud, tuli Panama meile koju pannkooke tegema. Lõpuks oli küll nii, et mina käskisin taignasse muna juurde panna ja Siami (ma pole üldse kindel, kuidas ta nimi kirjutatakse) loopis pannkooke õhku. Kui olime juba soolaste pannkookide valmistamise juures, siis jõudsid läbi suure vihmahoo siia ka Juan ja Angel ehk Shemu. Algas kaunis filmiõhtu. Vaatasime doki Maradonast. Mina kui täielik jalkavõhik sain naerda ja rumalaid küsimusi esitada. Ma tõesti ei teadnud, et on olemas Maradona kirik jne. Igatahes oli meie filmi- ja pannkoogiõhtust osavõtjate päritolu väga mitmekesime: Mehhiko, Uruguay, Panama ja Eesti. Saime kohe kuulata väga erinevaid aktsente. Uruguay hisp keelest on raske aru saada, kuna nad susistavad hästi palju ja seetõttu pidin ma pidevalt karjuma: queeee. Muideks kõik olid väga segaduses, kui me neil jalanõud käskisime ära võtta. Siami ütles, et tema pole süüdi, kui me haisu kätte sureme ja Juan küsis, et kust me sellise idee peale tuleme.
aga lõpp hea, kõik hea. film oli huvitav ja isegi pannkoogid said valmis. Kuigi alguses Panama teatas, et pannkookide tegemine on tema jaoks sama jabur kui mulle trenza tegemine. aye.

külastage meie kodu

http://heddapiccid.myphotoalbum.com/view_album.php?set_albumName=album05

esimene postitus kodust

Niisis oli meil Adaga vahepeal neli päeva, kus me ei pidanud tööl käima. Ning lõpuks õnnestus mul isegi välja uurida, et tegemist ei olnudki mingi müstilise valitsuse päevaga, vaid tähistati hispaanlaste väljalöömist 1824. aastal. Ainult natuke kannatust ning selle asemel, et kohalikelt pärida, tuli kätte haarata ainult Lonely Planeti ülevaatlik raamat Peruust ja kõik oli selge!
Mida me siis nende nelja päevaga tegime? Põhiliselt magasime (põhiliselt magas Ada:D ma loodan, et ta ei löö mind selle väikese lüürilise kõrvalepõike eest) aga jah.
Neljapäeval shoppasime me veidike raamatuid. Lõpuks. Veidike hispaaniakeelset lugemist tuleb kindlasti kasuks. Nagu me juba pikalt oleme plaaninud ostsime ka Peruu traditsiooniliste toitudega kokaraamatu. Kunas me neid teha jõuame, seda ei kujuta ma ette.
Reedel leppisime Edyckxoniga kokku, et lähme laupäeval sööma.
Laupäeval polnud mul loomulikult meeles, kus me kohtuma pidime ja siis me istusime lootusrikkalt Plaza de Armasel. Vahepeal tutvusime ühe tüübiga Limast, kellest ma olin vaimustunud ainult selle pärast, et ta rääkis nii selget hispaania keelt, et ma sain kõigest aru. Nii vähe ongi vaja, et minuga hästi läbi saada. Heh. Ok tegelt peab oleme ilus, tark ja osav. Vabandust jätkan. Et siis kell kaks ilmuski kohale rõõmus Edyckxon, võtsime takso ja läksime söögikohaotsingule. Taksosõidu lõpus selgus saatuslik viga, et me polnud leppinud sõidu alguses kokku hinnas ja taksojuht teatas, et sõit läks maksma 20 soli. Ma olin alguses veendunud, et kuulsin valesti. Andisme talle 7 soli (mida on niigi üüratult palju) ja põgenesime.
Kuna meil oli probleeme menüü mõistmisega, siis otsustasime toidu kasuks, mis lubas traditsioonilist Andide toitu. Ja me ei pidanud pettuma. Kõige põnevamad olid minu jaoks täidetud kartulid ja paprikad. Siin olevat 2000 erinevat sorti kartuleid. Kõht täis, tuju hea hakkasime tagasi koju liikuma. Otsustasime kollektiivselt marsalaadse bussi kasuks. See oli väga õige otsus, sest bussisõit oli hoopis lahedam. Mulle väga meeldib süsteem, et igast bussist kõigub välja mees, kes kisab, kus buss peatub. Ei ole numbreid ega midagi. Bussis hakkasime me rääkima ühe ketshua naisega, kellest kohati oli küll veidike raske aru saada. Igatahes üritas ta meid veenda, et hakkaksime ketshua keelt õppima. Ta väitis, et see sarnaneb inglise keelele. Kahjuks on sarnasust vaid nii palju, et mõnede sõnade hääldus on sarnane, kuid tähendus on erinev. Seega ega eriti ikka ei ole. Lisaks vaatas mind kogu aeg mu kõrval istuv tüdruk ja naeris. Edyckxon muudkui nõudis, et me räägiksime kõigiga, aga loodetavasti oli kõigi bussisõit palju lõbusam.
Õhtusest salsatunnist tuli välja nii palju, et magasime st ei tulnud midagi.
Pühapäeval läksime minu tungival nõudimisel otsima mulle trenza-tegijat. Me polnud jõudnud eriti kõndidagi kui meile tuli vastu Panama. Tore ja sooda tüüp Panamalt, kes lihtsalt kolab ringi Ladina-Ameerikas ja on viimased 1,5 kuud elanud Cuscos. Raha reisimiseks teenib ta särkidele joonistuste tegemise ja ehete valmistamisega. Teavitasin teda oma murest ja etskae Panama teatas, et võib mulle ise trenza teha. Kuna vihmahoog algas, siis põgenesime hostel Felixisse. Ja mis kõige olulisem, Panama kinnitas mu trensasse ka ühe väikse öökulli. Suht napakas ja nimeks sai ta Brichero. Õhtul läksime Mama Africasse ja vaatasime filmi. Nimelt korraldatakse siinsetes kohvikutes filmiõhtuid, mis minu arust on hästi lahe idee ja “Jumalate linn” on igati nauditav film.
Nii kulges meie eelmine nädalavahetus. Ning tänu õnnistatud Interneti saabumisele, saan lõpuks oma kirjatüki ülesse panna.

Üha rohkem ja rohkem jõuab mulle kohale, mida tähendab eurooplase/ameeriklase st välismaalase välimusega inimene kohalikele- raha ja pääsemisvõimalust. See viimane kõlab koledalt ja see ei kehti kindlasti kõigi kohalike kohta, aga eelmainitud bricherode kohta kindlasti. Panama väitis, et iga keskameeriklase jaoks on unistus pääseda USA-sse ja iga lõunaameeriklase jaoks pääs Euroopasse. Rääkisin just Dantega bricherodest ja ta ei väsi meid nende eest hoiatamast. Nad elavadki sellest, et hängivad koos välismaalastega, kes neile välja teevad ning loodavad hiljem, et saavad uute suhete abil mõnda teise riiki kolida. Bricherode välimus on väga kindel ja kergest äratuntav, vähemalt nii väitis Dante. Nimelt kasutavad nad riietuses väga palju kõikvõimalikke rahvariidemotiive, sest need lähevad turistidele hästi peale.
Raha tähendavad turistid loomulikult ka kõigile asutustele. Ka siinsetes ööklubides käib pidev kohalike ahistamine. Mina kui välismaalane pääsen tasuta sisse ja aeg-ajalt saan ka tasuta joogi. Taaskord kinnistunud idee, et valge nahk= hullult raha. Kohalikud peavad sissepääsu eest maksma. Minu arust on se täiesti napakas süsteem ja ma lihtsalt ei saa loogikast aru. Pigem tuleks ju turiste koorida? Kas iga turist tõepoolest tarvitab nende süsteemikohaselt kordades rohkem alkoholi kui kohalik?
Teisest küljest peame me olema väga ettevaatlikud tänavalt ja kõikjalt sellistest kohtadest ostes, kus ei ole kirjas kindlat hinda. Sest meie hele välmus lisab hinnale kohe paar soli. Näiteks jõin ma meie kooli vastas kohvikus kogu aeg kohvi 2 soliga, nüüd aga avastasin, et tegelikult maksab see 1 sol. Kuivõrd menüüd ei ole, siis ettekandja küsib suvalise hinna.
Samas ma ei kavatsegi loobuda kohalikega suhtlemast. Lihtsalt peab olema ettevaatlik ja hoidma end kurjade meeste eest. Kuid lootus, et ma siia ühiskonda piisavalt sulandun, et mind püüdlikult ei teenindataks ja samas ei tüssataks, jääb ilmselt teatavatse väliste puudujääkide tõttu saavutamata.

meil käisid sõbrad külas! ja tulevad varsti jälle, sest Panama (paremal) lubas meile pannkooke teha! ja vasakul on Andreas.
magama me ei jõudnud, sest tantsisime vägevalt erinevates kohtades. seetõttu oleme täna väsinud.

sissekanne koolist

jah meil ei ole jatkuvalt netti. ma kirjutasin juba kodus oma arvutisse valmis pikka sissekande lootuses, et kohe-kohe on meil kodus voimalus see ylesse panna. aga ei. nadal aega ootame juba pikkisilmi, et tuleks tehnik. see on suhteliselt ajuvaba, et telefonifirmast teatati, et eilse vihma tottu (siin on ikkagi vihmahooaeg!!!) ei ole neil kahjuks voimalik netti installeerida. ma ei saa aru. lisaks on meil (vaidetavalt vihma parast) vesi kolm paeva ara. aye

teate, asjalikum sissekanne tuleb siis, kui me saame neti. sest ma kirjutasin selle juba valmis ja seal on isegi l6ik h. lippuse filosoofiliste ja yhiskonnakriitiliste motetega.

PS. ma pean lihtsalt lisama, et eelmisel teisipaeval pidi tulema enne kella 12 tehnik( netti tooma). tehnik tuli pool yks. vaatas natuke ringi ja ytles, et kaib korra ara. kadus tunniks. tuli tagasi, siis tuli ta s6ber. Seejarel see esimene mees laks ara. Ta sober jamas yle tunni ja pani meile telefoni. Ytles, et neti saame homme. Ja lisaks, nagu me hiljem avastasime, telefon ei toota.

seelikud

unustage ara seelikud, kui tulete cuzcosse! kaks neiut panid endale eile selga kenad seelikud (mina naiteks just ostsin endale vaga ilusa) ja laksid linnapeale. asi kulmineerus sellega, et me tahtsime ummisjalu koju joosta, kui meie jarele vilistati, karjuti ja plaksutati. see ei ole mingi sellise mottega sissekanne "oo me oleme nii ilusad", vaid ma reaalselt jagan shokki. see ei olnud mingiski mottes meelitav, vaid lihtsalt ehmatav. nyyd on see labi elatud ja edasipidi kannan ma oma ilusat kleiti pykste peal.

muidu laheb elu kenasti. oma uues kodus soome hommikust yhel rodul ja lounat teisel. (hommikusoogiks inkagraanulid- ma leian, et geniaalne nimi). kui vihma sajab, siis sajab ka sisse, aga mis seal ikka. elu on jatkuvalt lahe. homme peaks saabuma ka salaparane tehnik, kes toob meile Interneti.

tana kaisime oma opsidega Molinol, mis on kohalik taika ja ostsime sealt 5 cd-d peruu muusikat. nyyd lahme koju ja hakkame kuulama. ah ja aratuskella ostsime ka. siiani oleme elanud riski piiril- alati vaike muremote ohtul uinudes, et kas hommikul arkame enne tood v mitte.

mingil mystilisel pohjusel (ma sain aru, et mingi valitusega seotud paev vms) on homme ja ylehomme keskus kinni ning seega saame rahulikult oma kodu kodustada.

PS: ada tegi endale henna.

v22rt p2ev

tana on lopuks katte joudnud see kaunis, imeline, suureparane jne paev, kus mina ja ada saame endale lopuks oma kodu. kodu on kaunis ja koosneb kahest magamistoast, esik/soogitoast, koogist ja kahest rodust. me juba noudsime endale ka rodule vaikese laua, et saaks seal hommikustada. ma poleks iialgi uskunud, et sellise hinna eest on voimalik saada nii ilusat korterit. tallinnas peaks sama hinnaga minema lasnamaele yhetoalisesse.

eile kasime me dantega koos merisiga (cuyd) soomas. kuna vaidetavalt on parim merisiga Tiponis, siis vosime me takso ja soitsime sinna (umbes 20 min cuscost ja hind 10 soli). merisiga tuuakse lauale koos pea ja vaiksete kappadega. dante muidugi ei saanud jatta irvitamata minu nao yle, mis valjendas ypris selgelt jalestust. lopuks ma siiski manustasin poole sellest vaikesest elukast.

parast seda laksime me linna, et vaadata yle oma korter ning siis koju. suhteliselt yllatuslikult vajusime me molemad magama ja arkasime alles 9. minu pealekaimisel laksime me ohtul mama africasse, kus oli reggae pidu (reggae teeb terveks!) Kohtusime seal yhe tsikiga Shveitsist, kes randab ringi mooda ladina-ameerikat. koos temaga pogenesime me peagi mama africast, kuna mingit tyybid tahtsid meiega koos end pildistada lasta ja tantsida (see on siin vaga imelik komme tulla kellegi nt meie juurde ja paluda, kas oleks voimalik koos pilti teha. esimestel kordadel hakkasin ma lihtsalt naerma). edasi siis ukukusse, kus tutvusime veel igast kohalikega ja suutsime nendega isegi kenasti hispaania keeles vestlust arendada! varsti kiskus seal aga muusika kuidagi kaest ara ja koos oma uue sopsi Juliaga yhte hostelisse, kus eile oli pidu olnud. kahjuks seal siiski pidu ei olnud. Kuid seeeest oli seal yks lahe tyyp, kellega jaime paris pikalt raakima. ta raakis vist 7 keelt, ema oli peruust ja isa maeiteakust, homme avab ta Ukukus oma naituse jne. taielik tutvumisohtu oli meil yhesonaga. parast seda votsime takso ja laksime koju magama, et olla pyhapaeval valmis uuteks ponevateks seiklusteks (oh mis hirmus lause).

see vaike loik jatab meist taielike labulillede mulje, aga see pole oige! nadala sees oleme me vaga asjalikud. tootame ja omandame usinalt hispaania keelt! kusjuures toesti: meie toopaev algab kell 8 (noh me jaame reeglina veidi hiljaks) ja loppeb kell 12.30. kuigi ajaliselt polegi see maeiteamispikktoopaev oleme me selle lopuks paris vasinud. me peame siiski kantseldama 20 2-3-aastast tyypi. hasti tore on iga toopaeva alguses, kuidas nad meid nahes on hullut onnelikud ja kallistama jooksevad. parast seda peame me nendega maha pidama voitluse, et nad oma hommikusoogi ara havitaksid. aitame yletada lohutamatut kurbust, kui ema ara laheb. ning parast seda hakkame me nendega mangima ja wc vahet jooksma. kell 11 peaks olema lounasook, aga nagu siin tavaks on jaab see umbes pool tundi hiljaks. algab uus voitlus toiduga. ja ega eriti rohkem meie toopaeva kirjeldada ei saagi. me peame lihtsalt tegelema nende vaiksete inimeste suurte probleemide lahendamisega. too on toepoolest tore, kuid samas yllatavalt vasitav.

nii siis saabub onnelik hetk, kus me saame puhata. reeglina kuluvad need 2 tundi too ja kooli vahepeal soomisele ja oppimisele. ning 2.30 hakkab hisp keel, mis kestab 4 tundi. oppimise tempo on ayeee milline. kuna opetaja tegeleb ainult minuga, siis saab hasti palju raakida ja kysimusi esitada. hah ja siinkohal pean ma ara raakima, kuidas mind siin monitakatse mu aktseni parast! esimsel tunnil kysis mu opetaja, et kus ma hispaanias elasin, ma ei saanud yldse aru, et kust ta votab, et ma seal kunagi elanud olen. parast selgus, aga et mul on raakides vaga tugev hispaania aktsent. st et ma susistan ja see on ladina-ameeriklaste jaoks hasti naljakas. ma yritan siin vaikselt end parandada. kell pool seitse kui meil tunnid loppevad olen ma reeglina juba ypris sooda. lisaks oppimisele on koolis ka kokandustunnid (kus me tegime yhel korral ka picsoga kokteili aye), salsa tunnid ja lihtsalt vaiksed yhised koogisoomised. samas voib ka neid koiki lugeda oppimiseks.

parast kooli me enamasti siiski kohe koju ei lahe, vaid kolame veel natuke linnas. siis saab jaks otsa ja laheme magama.


nyyd aga laheme me oma asju pakkima, et alustada oma kaunist iseseisvat elu Cuscos!

Camino Inca

Laup2evast teisip2evani k2isime Heddaga oma esimesel matkal m2gedesse. Siin Cuscos on umbes miljon turismibyrood, kes tegelevad turistide l2kitamisega Machupicchule ja see maksab ikka p2ris korralikult kah. Camino Inca on kas 2 v6i 4-p2evane matk mooda iidseid inkade radu, mis l6ppeb eeldatava p2ikeset6usuga Machupicchule j6udmisega. Meie k2isime 4-p2evasel ja 2-p2evane on vanuritele ja v2ga igav.

T6usime yles kell 5 hommikul ja Cuscost saime bussiga v2lja alles 7 paiku. Buss s6itis yle m2gede veel rohkem m2gedess mooda kitsaid ja k22nulisi teid raja alguspunkti. Ja samal ajal tuli uus p2ev ja mina muidugi ei suutnud oma silmi lahti hoida, aga Hedda vastupidi lihtsalt ei suutnud magada j22da, vaid muudkui vaatas aknast v2lja.
Raja alguses tutvusime oma grupiga ja saime esimese v2ikese eine enne teeleasumist. Nimelt on Camino Incale v6imatu minna ilma giidi ja kindla grupita (mis tohib max olla 8 inimest) ja terve teenindava personalita. Rajale lastakse p2evas 500 inimest ainult(!), mis teeb siis aastas issandkuipalju, kui teed on vihmaperioodi t6ttu kinni ainult veebruaris.
Nii, aga grupist olime m6lemad v2ga positiivslet yllatunud, sest olime valmistunud karjaks kiljuvateks ameerika turistideks, aga meil vist vedas. Meil oli 2 prantsuse tsikki, kellest yks elab mehhikos juba 10 aastat, sest prantsuse elu viskas yle lihtsalt ja nad m6lemad olid nii naljakad oma prantsuse keele ja jutuga, et me muudkui irvitasime nende yle. Samas ka r22kisime pikad jutud maha prantuse poliitikast ja v2ga huvitav oli. Siis oli veel paar suurbritanniast, kes on juba pool aastat maailmas r2nnanud ja veel pool aastat ees, ladina-ameerika jaoks oli neil ette n2htud 5 kuud. P2rast seda tulevad veel austraalia ja uus-meremaa ja siis j2lle koju tood otsima. Ylej22nud kaks oli natuke vanem paar californiast, kellest naine oli tegelt limast p2rit ja mehe vanaema s6ja ajal eestis p6genenud. Ja meie giid oli Valerio.
Retke alguses olin mina kyll natuke pettunud, et saan matkata ainult nii turistlikult ja giidi ja grupiga ja nii yleorganiseeritult, aga tegelikult oli see l6ppkokkuv6ttes v2ga kasulik. Mitte selles m6ttes, et me yksi iidsesse tsivilisatsiooni 2rqa oleksime eksinud v6i kuristikku kukkkunud, aga mina sain kyll t2ieliku kultuurisoki osaliseks. 8le gringode grupile oli ette n2htud 9 ketsua mehest koosnev meeskond kandjate ja kokaga ja koka abilisega ja millega iganes veel. Nad kandsid kogu meie eriti luksuslikku varustust: soogitelke, ahju, 4 p2eva kolmek2igulisi eineid ja iga k2igu jaoks lauan6usid ja meie magamistelke ja toole ja k6ike. Nad olid pisikesed mehikesed, kes muudkui tormasid m2est yles, kyyrus kartulikottidest moodustatud puntrate all. M6ni nendest oli isegi Heddast pisem. Yhest kyljest 2ratab see minus ainult 6udust, aga teisest kyljest tuleb ju m6ista, et see on nende kyll v2ga madalapalgaline too, aga ikkagi too. Ja ise nad on ju r66msad ja 6nnelikud, kuigi see on minu meelest ainult veel jubedam, et nad isegi ei m6ista, et selline asi ei tohiks olla normaalne. Eriti, et ma saaks ju ise ka oma toidumoona tassimisega hakkama, aga selle asemel lasen endale telgilukku lahti teha ja senjorita oelda. Oli ka v6imalus lasta neil enda isiklikku pagasit kanda, mida paljud kasutasid, aga meie Heddaga olime muidugi ise vaprad matkasellid. Lisaks tuli hiljem v2lja, et oleme kohustatud neile ka tippi j2tma veel h2sti palju, sest meie piletiteraha l2heb ilmselt mingile paksule, kes kontoris istub. Ja neil on h2dasti raha vaja, et nad yldse rongiga kojugi saaksid. Meie v2ikese protesti peale seletati taaskord, kuidas tuleb lihtsalt leppida sellega, et Ladina-Ameerikas need asjad just nii k2ivadki, nii kurb kui see ka pole.
Veel oli huvitav kogu selle asja juures see, et k6ik kandjad r22kisid omavahel ketsua keeles ja me kuulsime seda esimest korda nii palju. Juba varem olime kuulnud, et ketsua keel meenutab kirjaviisilt jaapani keelt, sest koosneb t2hem2rkidest. Ja kuulates k6las see ka v2ga nagu jaapani v6i mingi taoline keel. Tahaks osata kyll, aga keskendume parem vist hispaania keelele, oleks m6istlik.

Matkast endast on tegelikult v6imatu kirjutada, sest kuidas ma ikka panen s6nadesse m2gesid ja inkade hiiglaslikke terassp6lde ja veelkord m2gesid ja meid k6ige selle liiga v6imsa keskel. Hedda oli igatahes muudkui v2ga filosoofilises meeleolus. :D.
Matkal 2rkasime iga p2eav kell 5 ja viimasel hommikul isegi kell 4, et ikka p2ikeset6usu ajaks j6uda kohta, kus avaneb esimest korda vaade Machupicchule. Aga isegi minul polnud sellega mingit probleemi, sest magama l2ksime ka nii umbes pool yheksa . Aa, ja mis eriti tuus… 2rkasime igal hommikul yles selle peale, et telki toodi tassit2is kokateed v6i mida iganes muud meelep2rast. Jeje.

Macchupicchu oli muidugi v2gev, aga ilma Camino Incata poleks ta ikkagi mitte midagi olnud. Kari turiste ja giide ja kolossaalsed hinnad ja buss eraldi m2kke ja muu turismijama. Meie kui t6elised gurmaanid muidugi magasime Machupicchul kuskil p66saste varjus. No tegelt nii hull ka polnud, sest enne olime l2binud kahetunnise ekskursiooni ja olime kell 4 t6usnud ja p2ike kuumas ja lihtsalt ei suutnud enam pystyi seista ja siis ronisime mingi myyri varju. 2rkasime selle peale, et siinsed hiiglaslikud sisalikud jooksid ringi ja siis t6mbasime ka sealt uttu.
Nyyd on meil kindel plaan hankida endale m6ned hispaaniakeelsed raamatud inkade kultuuri ja tsivilisatsiooni kohta, et ikka aru ka saada, kus me k2isime ja mida n2gime. Meie v2ga tore giid Valerio nimelt v2ga h2sti inglise keelt ei vallanud, kuigi yritas k6igest hingest. Aga ta oli tegelt ka tore. Ta kodune keel oli ketsua ja alles kooli 6ppis hispaania keele selgeks. Vot nii 2ge.

Kas te teadsite, et Machupicchu on t6lkes Vana M2gi. jeje

pildid

heh ma olen nyyd juba paris pikalt (taaskord) yritanud pilte ylesse panna. teate, siin peruus ei ole see niisama lihtne. lisaks sellele, et arvuti jamab ryndavad mind pidevalt kaasopilased, kes yritvad mind siit arvuti eest korvaldada. nyyd aga minge:
www.heddapiccid.myphotoalbum.com ja vaadake pilte!
album on inkade rada (eh ma tahtsin sinna panna pilte inkade rajalt, aga on hoopis meie igapaevaelust)

tana ohtul laheme vaatama korterit! uut korterit! san blazis, see on plaza de armase lahedal st kesklinnas. ma juba nii vaga tahan Rosanna juurest minema kolida(et ei peaks enam adaga tuba jagama:D). siis oleks ka rohkem iseseisvust ja ei peaks iga paev taksoga linna ja tagasi soitma. akki on seal ka nett ja siis saaksin ma oma ustava sobra ummi abiga veidike kiiremini infot jagada!

homme teeme adaga blogimaratoni ja blogime pikemalt toost ja matkast

hedda ja ada pilvedes

vaade oleks pidanud olema suureparane, aga oli udu.
ma loodan, et varsti saan ma hoolimata koigist takistustest rohkem picce ylesse panna!

PS. matk oli eriti lahe ja kohe kui aega saame, siis kirjutame pikemalt

PPS. tegin hullult picce (ka oravaga)

lapsed