Bussid rokivad

Enne kui ma alustan oma järgmist sissekannet pean tegema väikest seletustööd :D nimelt kuigi blogist võib jääda mulje nagu me reisiksime kogu aeg(mida kahtlusatavad meie sõbrad), siis tegelikult käime me ikka iga päev tööl ka. vot. meil on seal terve posu väga toredaid tüüpe, kellega teeme käsitööd, mängime erinevaid mänge(paljud poisid on suured malefännid) ja aeg-ajalt läheme kirikuesisele väljakule, et seal nendega jalkat mängida. sellised on meie argipäevad.



seekord läks küll nii, et palusime end töölt natuke varem vabaks ja läksime juba neljapäeva õhtul Arequipasse, et saakisme veel natuke koos olla Ada ema ja õega.

Niisis neljapäeva õhtul kell 8 hakkas meie buss liikuma Arequipa poole. olime kuskil tunni liikunud, kui buss jäi teeäärdee seisma. natuke aega ootasid kõik rahulikult, siis aga hakati üritama välja pääseda, kuid selgus, et uks on lukku pandud (siin peab väljumiseks minema läbi bussi eesosas asuva kabiini, mis on reisijatele mõeldud osast uksega eraldatud). ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et reisijad bussi lukustatakse? ma ei usu, et ohuolukorras keegi esimese asjana seda ust avama jookseks. igatahes natukese aja pärast meile siiski tehti see uks lahti. meie lootsime ,et nüüd keegi vähemalt seletab, mis toimub või nii. üks naine oli väga raevukas ja teatas, et tal on õigused ja ta teab oma õiguseid ja ta nõuab, et telekas pandaks uuesti käima. päris huvitav nõudmine arvestades seda, et olime juba 20 min teeääres seisnud ja keegi polnud sõnagi toimuva kohta öelnud. (lisaks tuli telekast film, mis rääkis kurjast blondiinist, kes vahetas oma keha ühe mehega ära vms)

selle peale ronisime ka meie adaga bussist välja ja küsisime bussijuhilt, et mis toimub. tema teatas, et buss on katki ja hakkas uurima, et kas meil on väga kiire Arequipasse jõudmisega, et kui meil ei ole, siis asendusbuss tuleb hommikul ja siis me saaksime ka ju lõpuks soovitud sihtpunkti. kuna me ei soovinud just liigselt veeta seda ööd seisvad bussis, siis võtsime oma asjad ja asusime teeäärde koos teiste reisijatega, et pääseda mõnda möödasõitvasse bussi. ning kui üks buss peatus läks tõeliseks trügimiseks, õnnekombel õnnestus ka meil bussi pääseda ja pärast tunniajast pausi jätkus meie reis Arequipa poole. Sõit kulges väga kenasti kuni kuskil kell 5 hommikul käis kõva pauk ja kuskilt hakkas suitsu tulema. Hurraa taaskord buss katki ja taaskord olid reisijad bussi lukustatud. kui lõpuks välja saime nägime, et kumm oli katki läinud ja nüüd tegeleti selle vahetamisega. heakene küll varsti sai see kumm vahetatud ja buss hakkas väga aeglaselt taas liikuma. õnneks ei olnud Arequipani enam palju maad jäänud.

Kuskil seitsmepaiku olime me hoolimata kõigist takistustest lõpuks kohal.

Arequipa on Cuscost ligi poole suurem linn (750 000 elanikku) ning on tuntud põhiliselt uhke koloniaalarhitektuuri poolest. Lisaks asub Arequipa oluliselt madalamal kui Cusco ning seetõttu on sealne kliima märkimisväärselt soojem.

Aga jah liikusime kesklinna ja otsustasime Plaza de Armasel võtta ühed kohvid. Selline vaade avanes meike kohviku rõdult.


Pärast seda otsisime võimalikult odava hosteli, panime oma asjad ära ja hakkasime linnaga tutvuma.

Linnas asub ka väga uhke Santa Catalina klooster, mis pärineb 16. sajandist. Kuivõrd see klooster oli mõeldud rikastest perekondadest pärit naistele (reeglina perekonna teine tütar) ja klooster nõudis kingitusi, siis on toad päris uhked ja kloostris on märkimisväärne kunstikogu. See klooster on oma põhiplaanilt täiesti müstiline. Tohutul arvul tubasid, platsikesi ja saale nii et me lausa muretsesime vaeste nunnade pärast, et kuidas nad sinna ära ei eksi. See oli tegelikult nagu väike linnake. Igatahes veestime me seal tubli paar tundi, pärast mida olime päris väsinud.
See klooster tegutseb ka tänapäeva ja hetkel on seal 30 nunna.







Pärast väikest puhkust jätkasime linnapeal kolamist ning läksime ka turule. Kuivõrd olime öösel maganud bussis läksime väga varakult magama.

Järgmisel päeval otsustasime minna linnast välja piknikule. Olime lugenud ühest vanast veskist, mille juures olevat väga kena einestada. HAkkasime siis vastavalt instruktsioonidele minema, kuid hehe eksisime ära! Jõudsime endalegi üllatusena hoopis lagedatele kiviväljadele.
Lõpuks ekslesime veel natuke edasi ja leidsime siiski veidike rohelisema koha, einestasime seal ja hakkasime tagasi liikuma. Ning oh seda üllatust kui avastasime, et veski oli enam-vähem selles kohas, kust me oma matka alustasime.

Ning õhtul tuligi see kurb hetk, kus meie jäime Arequipasse ja Ada ema ja õde suundusid edasi Pisco poole.

Järgmine päev, mis me Adaga kahekesi veetsime oli tõeliselt laisk. Kõmpisime mööda linna ringi ja vedelesime pargis.



Õhtul hakkasime tagasi Cusco poole sõitma. ja arvake ära, kas buss läks katki või buss läks katki? nojah. ma enam ei tea, kuidas me siin bussifirmat peaksime valima. ilmselt eriti vahet ei ole, sest kõik bussid lihtsalt lähevad katki.

matk

Koos vaheaja algusega lendasid meile külla Ada ema ja õde ning loomulikult otsustasime aega raiskamata nendega koos ette võtta ühe korraliku reisi.

Laupäeva hommikul tõusime vara, et jõuaksime enne pimedaks minemist võimalikult palju kohti külastada (siin läheb pimedaks kuskil kell 6).

Esialgu sõitsime Chincherosse, mis on eelkõige tuntud seal peetava turu poolest, kahjuks olime me seal laupäeval (turg on pühapäeval) ning seetõttu me seda külastada ei saanud. Küll aga nägime inkade ruinaseid. Põnevad selle poolest, et inkade pühakoja peale on ehitatud koloniaalstiilis kirik, kuid vundamendi juurest on veel näha hoopis teises stiilis alusmüüri. Lisaks olid seal ka suured terrasspõllud ning üüratud kivid, millesse olid uuristatud toolid.


Edasi oli meie plaaniks jõuda Moraysse, sinna aga otse ühtegi liiklusvahendit ei lähe. Palusime, et bussijuht peatuks teeristil Marase suunas ning plaanisime sealt kõndida 10 km Moraysse. Kuid selgus, et seal on taksod, mis viivad meid otse sinna. Pärast mõningast tingimist saime hinna 15 solini ja läksime peale.

Moray on samuti inkade ajastust pärinev vaatamisväärsus. Tuntud seetõttu, et seal on amfiteatrit meenutavad terrasspõllud, mida kasutati erinevate sortide aretamiseks.


Tagasiminnes olime sunnitud samuti kasutama taksot, mis viis meid poole teeni Salinasesse. Edasi pidime kõndima, alguses läksime küll mööda vale teed, kuid sõbralikud kohalikud suunasid meid õigetele radadele.


Salinas on suur n-ö soolakaevandus, mis on samuti kasutuses alates inkadest. Kohalejõudes meenutas see koht mulle hiiglaslikku meekärge. Ja nendesse kärgedesse voolas mäest tulisoolane vesi, kui vesi ära aurab, jääb kärgedesse sool ning see läheb müügiks.



Pärast seda võimast elamust langesime päris pikalt, ületasime Urubamba jõe ning võtsime combi Urubambasse.

Seal veetsime üpris vähe aega ning liikusime edasi Ollantaytambosse.

Vahemärkusena ütlen, et selle reisi suur, üllas ning põhiline eesmärk oli jõuda Machupicchule, kuid mööda nn alternatiivset rada, millest olime kuulnud oma sõprade käest. Kuna ametlik Camino Inka on päris kallis, siis on reisjate hulgas levinud palju erinevaid jutte ja õpetusi, kuidas jõuda Machupicchuni hoopis väiksemate kuludega. Machupicchust on tehtud eeskujulik äriprojekt. Aguas Calientesesse (selle kaudu pääseb edasi MPni) läheb rong, mille pilet on mitukümmend dollarit ning odavale kohalikele mõeldud rongile turiste peale ei lasta. Muud ametlikku võimalust sinna linna pääsemiseks ei ole. Igatahes alternatiivne Camino Inka saab alguse Ollantaytambost ning seega algas meie tõeline retk sellest linnast.

Leidsime endale kena ja odava hosteli, mille töötaja lubas lahkelt, et räägib meile hiljem pikemalt, kuidas me peame Machupicchule minema. Maksime oma toa eest ning läksime õnnelikult sööma pärast pikka matkapäeva. Tagasitulles küsisime, et kuidas ja kunas oleks meil soovitav minema hakata. Selle peale saime me päris shokeeriva üllatuse osaliseks, nimelt soovitati meil minema hakata kell 1 öösel. Kuna see alternatiivne tee pole just ütleme et päris ametlik, siis on tarvis kontrollpunktid läbida ajal, kui valvurid magavad (rõõmustava uudisena saime teada, et vahelejäämise korral on tavaks passid 1-2 nädalaks ära võtta). Ning see on umbes 2-5 öösel. Kuna meil polnud aega raisata otsustasimegi samal ööl minema hakata. Meil aidati otsida üks kollektiivtakso, mis on nõus meid viima km 82-ni (kilomeetrite arvestamine käib kaugusest Cuscost ning seal on esimene kontrollpunkt) ning leppisime kokku, et kell 00.30 tuleb ta meile hosteli juurde vastu. Kui need asjad olid korda aetud üritasime kuni kokkulepitud ajani veidike tukkuda, kuna päev oli väga pikk olnud.

Veidike enne ühte tuli taksojuht meile järgi ning läksime tema takso juurde. Ning meid tabas veel üks tore üllatus- auto ei läinud käima. Kuna meil oli tarvis võimalikult vara liikuma hakata, et jõuda teise kontrollpunktini (km 88) enne valvurite ärkamist, oli see venitus meile väga vastumeelne. Tasksomees teatas, et tal on aku tühi ja ta peab seda laadima minema. Ning kui me lõpuks minema hakkasime kihutas ta nagu segane. Üks ketshua naine, kes meiega koos autos oli, lõugas kogu aeg: aeglasemalt, noormees aeglasemalt. Kuid kuna meie minemahakkamine oli väga palju veninud, pidime seda korvama tohutu kiirusega liikudes.

82. km jõudes andis taksojuht meile veel viimsed nõuanded ning käskis väga kiiresti liikuda ning kontrollpunktide juures taskulamp kinni panna. Nii me siis hakkasime öösel taskulambivalgel mööda raudteed minema. Niimooodi pooleldi joostes liikusime me umbes kaks tundi, kuni jõdusime 87 km-ni. Varsti pärast seda märki kustutasime taskulambi ning liikusime edasi pimedas. Enne 88km süda puperdas ning kohe pärast kontrollpunktist möödumist oli oluliselt kergem hingata. Need olid kaks kõige ohtlikumat kohta ja olime nest mööda saanud. Liikusime veel veidike edasi ning otsustasime minna raudteelt veidike kõrval ja puhata. Kuid kuna kõik olid sellest tormamisest väga väsinud sai sellest puhkepausist hoopis unepaus. Telki me üles panna ei jaksanud ega viitsinud ning seetõttu laotasime matid laiali ja igaüks kobis oma magamiskotti. Täiesti uskumatu, aga need kolm tundi, mis me seal magasime, olid väga sügava unega.

Hommikul veidi enne seitset ärkasime mööduva rongi müra peale. Päris huvitav oli mõelda, et kas kõik õnnelikud turistid nägid rongiaknast nelja põllul magavat inimest.

Alustasime oma hommikut kosutavate võileibadega ning hakkasime minema. Eesmärgiks jõuda Aguas Calienteseni, mis asub 110dal kilomeetril. Arvestama peab ka sellega, et raudtee kõrval puudub jalakäijatele mõeldud tee, seega peab kõndima mööda raudteed. Ning kuna selline minek on ikkagi täesti mitteametlik, siis iga kord kui kuulsime rongi lähenemas hüppasime kiiresti põõsasse.


Nii mööda raudteed kulges meie minek ligi 8 tundi. Ning kuna mul olid jalas tennised, siis said mu jalad raudteekividel ronides päris karmi kogemuse osaliseks (karmi kogemuse osaliseks said ka teiste jalad, hoolimata jalanõudest).

Veidike enne Aguas Calientesesse jõudes nägime teeääres söögikohta. Kunas sadas kohutavalt ja me olime nälga suremas, otsustasime teha väikese söögipausi ning saime suurepärast Urubamba jõest püütud forelli.

Pärast sööki jätkasime oma matka ning Aguas Calientesesse jõudes otsustasime end premeerida termaalvannidega, mis oli meie piinatud jalgadele tõeline õnnistus.
Pärast seda võtsime veel ühed kohvid ning juba hakkaski hämarduma ning samuti hakkas jälle vihma sadama.

Kuna Aguas Calientesest on veel 1,5 h Machupicchuni, siis mõtlesime, et parim oleks juba eelmisel päeval ronida natuke ning telkida poolel maal. Pimeduskatte all hakkasimegi liikuma, kahjuks sadas jätkuvalt ning telikimiskohta otsides selgus, et meie võimalused on väga piiratud. Kuigi üritasime endast parimat anda, kulges see öö ikkagi loigus magades.

Tõusime kell kuus, et Ada ema ja õde jõuaks varakult Machupicchule, mina ja Ada otsustasime uurida, kuidas oleks kõige parem jõuda Santa Teresasse. Nii me siis küsisimegi Puento de Ruinase juures istuva onu käest, et kuidas sinna minna. Kuid onu polnud just väga sõbralik nähes kahte neiut telk käes kell 7 mäest alla tulemas, sel hetkel ühendas meil ära, et tegemist on valvuriga, kelle ülesandeks on jälgida, et keegi öösel Machupicchu mäele ei roniks. Üritasime teda veenda, et me läksime kell 6 hommikul, et saata Ada perekonda ning me päris kindlasti ei telkinud seal. Onu aga väitis, et ta on juba kella kolmest valvanud ja pole näinud meid möödumas. Hakkasime talle seepeale ajama segast jama sellest, kuidas me ikka käisime teed näitamas ja ise oleme ammu juba Machupicchut külastanud, lõpuks onu loobus ja ütles, et võime edasi liikuda. See oli suur kergendus, sest oleks nõme olnud pärast öist matka jääda vahele vales kohas telkimisega.

Niisis, kui Ada ema ja õde naasesid Machupicchult, jätkasime kõndimist mööda raudteed, et jõuda hüdroelektrijaamani, kust pidavat bussid viima Santa Teresasse. Pärast kahte tundi kõndimist meile armsaks saanud raudteel jõudisime elektirjaamani, kuid busse seal loomulikult ei olnud. Kui me kohalikelt selle kohta küsisime saime vastuseks, et bussid mõnikord käivad, aga nad ei usu, et praegu midagi enam liigub. Aga Santa Teresa olevat ainult kahe tunni kõndimise kaugusel. See oli minu jaoks üpris morjendav uudis ja haarasin skittelsite järele. Kuid mis teha, hakkasime kõndima. Natukese aja pärast tuli meile vastu veoauto, mis näis funktsioneerivat bussina ja selle reisijad andisid meile mõista, et buss tuleb ka tagasi. See oli tõeline rõõmuuudis. Nii saimegi lahtises veoautokastis kihutada läbi banaanimetsade. Tuju oli hirmus hea ja kiljusime seal rõõmust, mille peale autojuht pidas korra kinni ja küsis, et kas meil on midagi lahti.

Jõudsime selle autoga Urubamba jõeni ning selgus, et peame sellest üle minema ühes väikeses korvikeses. Tuuuus : )





Väike näide kohaliku tädiga, aga meie läksime täpselt sama moodi.

Jõudsimegi lõpus Santa Teresani. Linn oli omaette elamus, kuna kõik tahtsid seal meiega suhelda. Väikesed poisid tormasid kohe meie juurde, puistasid meid küsimustega üle (kas mul on seljakotis arvuti, kas me näitame neile oma kella, kas me tuleme saksamaalt või prantsusmaalt jne) ning juhtisid meid bussipeatuse juurde. Kuna Santa Teresa on oluliselt madalamal kui Cusco, on sealne kliima märkimisväärsel soojem, mida tõendavad seal kasvavad mangod ja banaanid.


Selgus, et meie oleme ainsad, kes tahavad minna Santa Mariasse ja seetõttu peame me maksma selle eest päris soolast hinda (80 soli nelja inimese peale). Kuid kuna meil poleks olnud seal linnas midagi teha, otsustasime siiski maksta küsitud hinda ning hakkasime minema.

Sellel reisil oli meil hakanud juba viltu vedama autodega ning see jätkus ka selle auto puhul. Vaikselt läks järjest pimedamaks ning varsti sai selgeks, et auto tuled ei tööta. Arvestades seda, et sõitsime kuristiku serval, oli see uudis veidike halb. Autojuhi kõrval istuv mees hakkas taskulambiga valgust näitama. Kuid see polnud piisav, andsime lisaks ka enda taskulambi ja need kinnitati auto alla. Pidevate pausidega liikudes ning veidike oma elu pärast kartes jõudsime lõpuks kohale Santa Mariasse.

Ostsime sealt piletid Ollantaytambosse. Meile lubati, et buss tuleb kohe, kuid loomulikult saime me üle tunni aja oodata. Pärast ligi kuuetunnist sõitu ülimalt külmas bussis (ma ei saa aru, miks teha aknad lahti, kui väljas on kohutavalt külm?) jõudsime Ollantaytambosse. (Vahepeal käis bussis veel kokalehtede kontroll, mille käigus nuusutasid kontrollijad reisijate pagasit.) Selleks ajaks oli kell juba viis hommikul. Ning kuna bussis oli olnud üpris võimatu magada olime äärmiselt unised ja läksime hostelite üstetaha peksma. Avastasime väga kavala nipi- kell viis hommikul on väga lihtne tingida, kuna unised inimesed tahavad võimalikult kiiresti magama saada. Nii saime odavalt endale väga korralikud magamistoad ja läksime õnnelikult magama.

Järgmisel hommikul einestasime turul ning tutvusime Ollantaytambo ning sealsete ruinastega.
Linnas on imekaunid ojadega tänavad.


Pärast seda sõitsime tagasi Cuscosse, kus mina ja Ada jõudsime väikese hilinemisega tööle.

Sünnipäev

Ärge arvake, et me siin unustasime ära oma armsa vabariigi sünnipäeva! Et see saaks ikka vääriliselt tähistatud, otsustasime oma tööl korraldada Eesti päeva.

Joonistasime Euroopa kaardi, kus loomulikult domineeris kaunilt lipuvärvides Eesti. Lisaks koostasime väikese infoplakati, kus olid kirjas põhilised andmed ning lisaks mõned eestikeelsed sõnad.

Koos lastega otsustasime teha Eesti lippe, ülesanne osutus äärmiselt populaarseks ja kõik tegid tohutuses kogustes Eesti ning hiljem ka Peruu lippe.














Tegime eelnevalt kodus valmis kaks kooki, nagu sünnipäevale kohane. Ja kui lippude tegemisega lõpetasime, siis asusime kõigile kooki ja mahla jagama. Kook ostutus täiesti erakondselt populaarseks, kuid samas tõi see minule ja Adale kaasa väikese ehmatuse. Nimelt osutus kook nii eriliseks, et väga paljud lapsed ei söönud seda ära, vaid palusid luba, et see viia koju ja jagada kogu perekonnaga. Ma ju tean, et need lapsed on pärit vaesetest perekondadest, kuid ikka tuleb see mõnikord ehmatusena. Mõned palusid lisaks veel kilekotti, et mahl sinna valada ja ka koju viia.






Plaanisme neile veel Eestist kaasa toodud multikaid näidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kõik andisid meile tänulikult põsemusi ja tormasid rõõmsalt oma koogitükiga koju.

See pani meid mõtlema, et tegelikult peaksime sagedamini neile keskuses sööki valmistama.

Vähemalt oli Eesti Vabariigi aastapäev nende jaoks üks rõõmus päev.

supercool

Eelmisel pühapäeval tõusime me varahommikul, et asuda oma seni kõige pikemale reisile- Boliiviasse. Esialgu olid meil piletid ostetud Punoni (mis on veel Peruus) ja otsustasime, et vaatame seal, mis edasi saab. Sõit sinna kestab ligi seitse tundi.

Kohalejõudes võtsime tasko ja palusime end viia Plaza de Armasele, kuid selgus, et see on võimatu, kuna kogu keskväljak on haaratud karnevalimöllust. Seega sõitsime nii kesklinna kui vähegi võimalik ja asusime otsima odavat ööbimiskohta, et panna ära oma suured seljakotid ning minna karnevali vaatama.

Kui me parasjagu kopsisime ühe hosteli uksetaga, siis tuli meie juurde üks velotaksojuht, kes ütles, et karnevali tõttu on arvatavasti kõik kohad kesklinnas täis ning seega tasuks meil veidike kaugemalt endale elukohta vaadata. Järsku haaras ta taskust ka flaieri ühe hosteliga ning teatas, et võib meid sinna pooleteise soli eest kohale viia. Kuid kuna see ei tundunud enam sõbraliku nõuandmisena, vaid pigem äraosted reklaamimehe jutuna, siis ütlesime, et kõnnime ise ja vaatame, kas leiame midagi. Seejärel hakkas see tüüp meid mööda tänavat jälitama ja karjus, et kõik kohad on täis, et ainuke tühi hostel on see, mida tema meile soovitab. Kuid üllatus-üllatus järgmine koht kuhu sisse astusime oli tühi, odav ja kesklinnas. Seega jälle väike tarkus, ei tasu siin usaldada kõiki "heatahtlikke" nõuandjaid.

Panime oma pakid ära ja tormasime linna, mis paistis olevat täiesti segane. Tänavatel oli praktiliselt võimatu liikuda, sest need olid nii tihedalt ääristatud inimestega, kes olid tulnud karnevalirongkäiku jälgima. Politsei hoiatas meid vahepeal, et oleksime väga ettevaatlikud, kuna seoses pidustustega on ka väga palju kuritegevust. Haarasime oma kotid tugevamalt kätte ja võitlesime endale kätte positsioonid kogu tralli jälgimiseks. Igatahes tõmbasime me seal esimeses reas istudes liigagi palju tähelepanu ja kõigile pakkus väga palju nalja, kui mulle üritas üks tantsija sujuvalt musi anda ning meid kahte veeti tantisma.


Igatahes karneval kujutas endast seda, et kostümeeritud grupid liikusid mööda tänavaid ja tantsisid ning neid saatis reeglina grupp pillimängijaid (puhkpillid, trummid). Erinevate kostüümidega gruppidel oli erinev tants. Kohati tundus, et vaesed tantisjad on omadega täiesti läbi, sest osad kostüümid olid kindlasti väga rasked kanda.

Järgmisel hommikul otustasime käia ära Titicaca ääres. Kõndisime keskusest välja ning jalutasime mööda pikka alleed järve poole. See tänav oli väga veider, kuna keset seda oli väga ilus ja korrastatud puude rida, kuid majad oli praktiliselt eranditult räämas ja koledad.
Aga järve juurde jõudes oli õnn seda suurem. Pärast kolme kuud nägime taas vett. Asi, millest ei oska puudust tunda, kuid Titicacani jõudes saime mõlemad aru kui väga olime igatsenud vaadet silmapiirini, millel ei seisa ees ükski mägi.








'





Järve juurest tagasi tulime velotaksoga. Otsustasime, et on aeg edasi liikuda, võtsime seljakotid ning läksime bussijaama, kust hankisime piletid Copacabanasse.

Üldmulje Punost jäi meil üpris kesine. Enamus majadest olid koledad ja linnas justkui puudus ilus keskus. Üks asi majade puhul, mida Eestis naljalt ei näe, on see et paljud neist on täiesti poolikud. Kuna kliima pole nii külm nagu meil talviti, on ilmselt võimalik ära elada ka majades, millel on vaevu saadud seinad püsti ja katus peale. Sellised linnaosad jätavad endast äärmiselt armetu mulje. Ning just sellised majad domineerisid Punos.

Bussijaamas saime loomulikult korralikult oodata, sest nagu siin tavaks väljus buss lubatust ligi tund hiljem. Aga rõõmustama peab selle üle, et vähemalt ei pidanud me hiljem tegeme ühtegi pausi tehniliste rikete tõttu.

Igatahes enne piiripunktini jõudmist hoiatati meid veelkord Boliivia piiriametnike eest. Kindlasti peab saama templi passi ja passi tagasi ning kui nad küsivad selle eest raha, siis peab sellest kohe ja karmilt keelduma. Õnneks meil mingeid probleeme ei tulnud. Onu vaatas targast raamatust järgi, kus asub Eesti (mis tema jaoks üllatuslikult ei olnudki sama mis Leedu) ja lõi templi passi.

Ning jõudsimegi õnnelikult Copacabanasse. Buss viis meid ühe hotelli ette ja soovitas seal ööbida. Mina olin parasjagu väsinud ja tüdinud ning oleks nõus olnud seal ööbima, kuid Ada teatas, et tema arust näeb see nii rõve välja, et me peame edasi otsima (hostel oli liiga euro ja turistika välimusega st liiga korralik meie jaoks). Käsime ja otsisime mõnda parmumat kohta ning tutvusime selle käigus kahe tsikiga rootsist- Cecilia ja Hannaga. Koos nendega õnnetus meil leida normaalne ja väga odav hostel (üks boonuspunkt Boliivia puhul on see, et see on oluliselt odavam kui Peruu- hostelite hinnad on ligi poole väiksemad) ning läksime ühiselt sööma. Väga tore oli rääkida vahelduseks inimestega, kes teavad kus asub meie kodumaa.

Järgmise päeva pühendasime Copacabanaga tutvumisele. Copacabanas on väga ilus keskväljak, mille puudest ma täiesti hullusin, ning selle kõrval kirik(Basilica de Nuestra Senora de Copacabana), mille väline osa (ees asuv plats jne) on väga uhked, seest kahjuks mitte nii muljetavaldav. Lisaks lamas seal trepil väike ja lahe koer, kellest ma koheselt vaimustusin. See on see kui enda armsad koerad eestisse jäid.














Jalutasime veidi ka mööda imekaunist randa Titicaca ääes ja sõime paadisillal mangot.


Järgmise päeval läksime koos oma uute sõbrantsidega Isla del Solile, mis on Titicaca suurim saar. Sinna saab sõita väikese paadiga ning minek võtab aega ligi pooltesit tundi. Sõitsime alguses saare lõunaosasse ning seejärel edasi teise paadiga põhjaossa.

Kohalejõudes otustasime, et peame minema ujuma Titicacasse. Kuid ega see vesi seal eriti soe ei ole (järv asub ikkagi 3800 m kõrgusel). Ning olime ainukesed hullukesed, kes ujuma läksid. Pärast käidi meilt veel küsimas, et mispuhul me seda tegime. Aga kõigile tekkisid kohe pähe väga mõistvad näod, kui ütlesime, et oleme ikkagi pärit külmalt põhjamaalt.

Enne ujumaminekut olime rannale pannud püsti oma telgi. Telkijaid oli rannas väga palju, enamik neist loomulikult argentiinlased. Õhtul ostime veini, pugesime Hanna ja Cecilia hostelist varastatud tekkidesse ja vedelesime neljakesi rannas. Kuskil poole õhtu peal tuli meelde, et ohoo on ju valentinipäev ning leidsime, et romantiline õhtu veiniga on igati asjakohane. Vahepeal käisid meid tüütamas kohalikud lapsed, kellele on väga hästi selgeks õpetatud, et turistide käest tuleb kõike nuruda. Nii nad siis said kõigepealt meilt shokolaadi, seejärel tahtsid nad meie veini ning kuna me seda neile ei andnud, siis hakkasid nad raha küsima. Arvatavasti on nende vanemad nad välja koolitanud seda üpris tasuvat ametit pidama. Cecilia ütles, et keskameerikas on selline laste n-ö tööle saatmine päris tavaline.














Öö telgis oli põrgulikult külm ja ärkasin unise ning pahurana. Aga mis seal ikka.
Pärast hommikusööki asusime väikesele matkale, et enne äraminekut saada rohkem aimu saare põhjaosast. Jõudsime ruinasteni, kuid otsustasime, et ei hakka raha sissepääsu eest maksma, vaid läheme hoopis vaatama lõunas asuvat Templo del Soli. Kuna saar ise on looduslikult niivõrd kaunis, siis pakub ka lihtsalt jalutamine seal piisavalt võimsa elamuse.


Otsustasime, et järgmise öö veedame saare lõunaosas, mis on kuulus oma imekauni päkesetõusu ja -loojangu poolest.
Sõitsime paadiga sinna ning leidsime ühe väikese tüdruku, kes juhatas meid mäetipus asuvasse hostelisse.

Ning õhtul, kui päike loojus istusime kõik suu ammuli ja lihtsalt vaatasime kui ilus kõik on.

















Niisis järgmisel hommikul planeerisime minna Templo del Soli külastama. Et jõuda kella 11 paadile pidime tõusma vara, sest mina ja Ada jätsime oma kotid hostelisse ja seetõttu pidime jõudma veel ühe korra mäkke tõusta ja seejärel sadamasse.



Lõpuks läks meil siiski nii kiireks, et pidime oma seljakottidega tegema kiirlaskumise. Jõudsime napilt paadile, mis oli ainult meie järgi oodanud, kuna Cecilia ja Hanna olid palunud, et meid ära oodataks. Ning oh seda üllatust kui paat tegi väikese peatuse Templo del Soli juures et kõik, kes ei olnud viitsinud ruinasteni ronida, saaksid need ikka ära näha.

Igatahes tagasi Copacabanasse jõudes võtsime bussi La Pazi, kuhu jõudsime kohale päris hilja õhtul. Cecilia oli välja vaadanud odava ja hea hosteli- Carretera, kuhu suundusid ka teised tüübid meie bussist. Sinna jõudes pakuti meile voodeid 7kohalises toas, kus olevat juba kaks inimest. Mudugi rõhutati meile korduvalt, et jagama tuba ainult teiste tüdrukutega. Seetõttu oli päris üllatav tuppa jõudes kohtuda kahe argentiinlasest poisiga, kes selles toas elasid. Aga mis seal ikka. Hosteli kõik seinad olid kaunistatud kirjade ja joonistustega selle eelmistelt elanikelt.


Järgmisel hommikul läksime rõõmsalt linna ja lootsime, et saame põhjalikult linnaga tutvuda. Kuid olime teinud väikese valearvestuse. Nimelt käis linnas täie hooga karneval. Ning see kujutas endast armutut veesõda. Kesklinna jõudes hakkasime saama veepommidega vastu päid ja jalgu ning kui üritasime põgeneda teisele tänavale möödus meist kaubik, kust valati meile ämbriga vett kaela. Cecilia oli meist vist kõige vihasem ja kostitas kõiki lausega: PUTA MAADREEEEE!!!! Tilkusime veest ja põgenesime ühele trepile, mis tundus veidike ohutum. Kuid ka see oli meist liiga naiivne tegu. Varsti lendasid meie poole veepommid vastasolevatest akendest ning ka ühest autost. Lootuse kaotanuna jooksime ühe takso poole ning palusime end hostelisse tagasi viia.

Kuna olime veidike traumeeritud, siis otsustasime, et rohkem me selle päeva jooksul linna tagasi ei lähe. Vähemalt mitte seni, kuni valge on (sõda lõppeb koos päikese loojumisega).

Õhtul läksime väikse seltskonnaga hostelist linnapeale, kus tutvusime ühe kohaliku tüübiga, kes oli lahkelt valmis meile järgmisel päeval linnas tuuri tegema. Nii saigi kokku lepitud, et ta tuleb järgmisel päeval meid hostelist otsima.

Väga tore oli järgmisel päeval liikuda ringi koos inimesega, kes linna tunneb. La Paz on piisavalt suur linn, et omal käel on seal päris keeruline ekselda. Lisaks on seal päris palju linnaosasid, kuhu minna ei tasu. Varusime kõik endale vihmakeebid ja alustasime ringkäiku. Cristian juhtis meid osavalt mööda tänavatest, kus toimus kõige karmim veesõda, kuid sellest hoolimata saime me paar korda veepommidega pihta või kaunistati meid lihtsalt veidike kunstlumega.


La Paz on väga kummaline linn, kuna seal on üksteise kõrval majad täesti erinevatest ajastustest. Ei ole eraldi uued majad ja vanad. Otse Plaza Marillol asuva kiriku taga asub kõrge paneelmaja. Keegi avaldas arvamust, et piisab La Pazis ühes piirkonnas ringi jalutamisest, et saada aimu kogu linnast. Kuid kogu oma segasuses oli see väga uhke linn. Eriti öösel, kui saab alllinnast vaadata kõikjal ümber kõrguvat ja tuledes säravat altot.

Et miks mul nii vähe pilte La Pazist on? Sest lihtsalt liiga ohtlik oleks olnud pilte teha. Lisaks sellele, et fotokas võib lihtsalt läbi vettida on karnevali ajal linnas veel rohkem kuritegevust. Kuulisme väga levinud meetodist- lastakse kogu nägu kunstlumega kokku ja seni kuni oled ehmunu võetakse kott koos kõigi asjadega ära. Seda oli juhtnud mitmel inimesel meie hostelist.

Ning teispäeval otustasime hakata tagasi Cuscosse tulema. Kui me hostelis teatasime, et kavatseme täna ära minna, siis arvasid päris mitu inimest, et arvatavasti ei välju täna ühtegi bussi, kuna kõik on liiga purjus. Meile tundus see loomulikult liiga uskumatuna ning läksime bussijaama pileteid ostma. Seal käis aga totaalne pidu. Kohutavalt vali muusika, kõik tantsisid, põrand oli kaetud lilleõitega, kõik jõid (kell oli üks) ning kui me küsisime busside kohta, siis teatati enesestmõistetavalt, et alles homme lähevad bussid. Lõpuks õnnestus meil saada vist ainukesest sel päeval mingeidki pileteid pakkuvast firmast endale piletid Punosse. Jätsime hüvasti oma esimeste sõbrannadega siin kontinendil ja asusime minekule.

Punos otsime piletid Cuscosse. Loomulikult hakkas ka see buss tund aega hiljem minema ning peatus iga natukese aja tagant tehniliste rikete tõttu. Seetõttu jõudsime kohale lubatust kaks tundi hiljem, aga mis seal ikka. Vähemalt olime tagasi Cuscos. Meel natuke nukker, et meie tore reis läbi oli saanud.

kadunud hinged

vahepeal on toimunud jälle terve posu asju.
lühidalt nendest:
käisime külas oma sõbral Juanil, kes töötab Caicays vabatahtlikuna. Meie rõõmus kollektiiv veets seal ühe täiesti ebaproduktiivse(kuid lõbusa) päeva. Caicay on väga väike külakene (500 elanikku). Linnas on üks pood, kus ei ole müügil isegi vorsti ja me ostsime sealt ära viimase sibula. See-eest on üleval mäenõlval väga ilus basseinike. Tänavatel on hästi palju notsusid.

mis veel? suurepärane kohvik(pildil), kus saab chichat (maisijook vähese alkoholiga) juua. sealt naastes ostsime panthenoli oma päiksepõletuste raviks.

eelmisel nädalavahetusel leidis aset põgenemine Cuscost. Jõudsime ära käia Urubambas, Ollantaytambos, Santa-Marias ja Quillabambas. Viimasesse kahte jõudsime seetõttu, et ma kohutavalt tahtsin süüa sealseid mangosid, sest Juan rääkis, et Santa-Maria on linn, kus kõikjal on mangod, mangod ja veelkord mangod. Poodides on ainult mangod, turul on ainult mangod jne. Omamata vähimatki ettekujutust, kui kaugel see mangolinn asub, istusime bussi ja oh seda üllatust, kui saime kuus tundi sõita. Kogu tee bussi põrandal, kuna istekohti ei jätkunud.

Santa-Mariasse jõudes ootas meid väga kuum ilm, kuna see asub juba peaaegu selvas st et kliima on täiesti teistsugune, õhk on väga soe ja niiske, hästi palju sääski ja taimestik on hoopis lopsakam. vaatad ringi ja näed banaane puu ostsas kasvamas, mööda sõidab veoauto, mille kast on täis mangosid jne (ja kui küsisime, kas saaks ühe mango sellest hunnikust tasuta, siis saadeti meid pikalt:( ) aga igatahes suurest rõõmust mangoparadiisi jõudmise üle sõin ma mangojäätist, lihtsalt mangot ja saia mangoga.

Edasi Quillabambasse. See on linn, mis asub looduslikult imekaunis kohas, kuid inimene on omalt poolt teinud kõik, et see oleks ääretult kole. Kõik majad oleks just kui klopsitud kokku juhuslikest asjadest, mis kätte sattunud. Kuid üks tore asi, mis selles linnas väärib äramainimist, on seal ringiliikuvad mototaksod.
Ja veel sain käia ujumas! (Pärast paari päeva telkimist on see eriti nauditav, kuna omab ka puhastavat efekti).



Ning teispäeval leidis aset veel üks tähtis sündmus, mille puhul sain korduvalt kanda ette kanapere sünnipäevalaulu. ning saime süüa torti, mille kohta ada korduvalt kinnitas, et eestis on see oluliselt parem.

oh seda rõõmu!

raju

Meil oli eile siin torm. Õigem oleks seda vist nimetada metsikuks rahesajuks.
Aga ma alustan hommiku kirjeldamisega, mis oli erakordselt kaunis ja soe. Nii kuuma ilma pole meil kaua olnud. Üritasin natuke rõdul lugeda, aga seal läks nii metsikult palavaks, et pidin tuppa põgenema. Seejärel läksime Adaga jäätist sööma (mille muu järgi sa ikka kuumal ilmal isu tunned). Koolis küsisime veel oma õpetaja käest, et kas nii kuumad ilmad on siin normaalsed.
Pärast tunde jõudsime napilt koju kui hakkas rahet sadama. Ma ei julgenud minna meie klaasist kööki isegi sööki võtma, sest kartsin, et suured rahetükid (kuskil kirsisuurused) peksavad lae lihtsalt puruks. Kogu rõdu kattus kiiresti suurte jääpallidega (ma tõesti ei saa neid nimetada raheteradeks). Sellega kaasnev hääl oli metsikult valju. Ada pidi kõne õega lõpetama, sest ta lihtsalt ei kuulnud enam eriti palju.


Lisaboonusena hakkas meie kööki vett sisse voolama. Selle tulemusena tekkis meile kööki imekena järvekene, mida me hiljem kühvliga likvideerisime.
Pildil üritan ma mingilgi määral takistada vee edasist sissevoolu meie koju. Üldiselt mind paneb ikka uuest ja uuesti imestama siinne ehituskvaliteet. Mis mõttes on kraan paigutatud seina nii, et see võimaldab vihmaveel katuselt otse meie kööki voolata?




Ning kuna me lihtsalt ei saanud kodust välja (tänavatel oli täiesti võimatu liikuda), jäime me tööle üle poole tunni hiljaks.
Kui me lõpuks minema saime, siis nägime, et mahasadanud lumi oli tekitanud täieliku liikluskaose ja inimesed tegid rahehunnikuist vaimustunult pilte.
Tööle jõudes nägime, et ka seal on metsikult sisse sadanud. Kogu elektrisüsteem oli välja lülitatud, sest lagi oli veest läbi imbunud ning sealt sõna otseses mõttes voolas vesi läbi. Vett lükati harjadega välja ja lapsed jooksid kruusid käes ringi ja kogusid vett, mis laest tuli.
Muidugi oli neil väga lõbus tormata keskuse ees treppidel ja mängida lumesõda. Aeg-ajalt pidime nõudma väikeseid pause, et vaesed turistid (kes olid niigi ehmunud) ei saaks mõne lumepalliga vastu pead.
Täna hommikul tuli murelik korteriomanik meie uksetaha ja oli väga üllatunud, kui sai teada, et meil ei läinudki ükski klaas katki. Paljudes kohtades olevat rahe klaasid puruks peksnud. Seega hoolimata oma väikesest järvekesest läks meil väga õnnelikult.

Aga muidu on meie elus toimunud suur muudatus. Nimelt vahetasime töökohta. Nüüd tegeleme 10-18aastaste tänavalastega. Kuna räägime juba oluliselt paremini hispaania keelt, on meil kergem töötada ka vanemate lastega. Tegemist on projektiga, mille abil üritatakse ennetada kuritegevust, iga päev kohal ka kaks inimest politseist.
Selles keskuses võivad käia kõik lapsed, nad saavad seal õppida inglise keelt (selleks on eraldi õpetaja), teha käsitööd, mängida malet ja jalgpalli, vaadata telekat ja lihtsalt juttu rääkida. Laste hulk, kes seal käivad on väga varieeruv. Mõnikord ainult 15, teistel päevadel 30 ja rohkem.
Töö on eelnevast väga erinev, kuna nüüd peame hakkama saama oluliselt vanemate ja tänavaeluga karastunud tüüpidega. Päris paljud neist on meile juba eelnevalt tuttavad, kuna töötavd iga päev Plaza de Armasel või selle ümbruses. Nad müüvad postkaarte, nätsu, komme, näpunukke või puhastavad saapaid. Pahatihti kipuvad nad töötama ka öösel ja kui me juhtume neid siis kohtama, käsime neil kiiresti magama minna.
Väga lahe on minu jaoks see, et nende jaoks on male väga huvitav mäng. Kui nad muidu on hüperenergilised ja rahmeldavad lakkamatult ringi, siis male võtab järsku kogu selle hoo maha. Istusin ja mängisin reedel ühe posiga malet, teised kogunesid meie ümber ja elasid kaasa. Kui ma jalgpallis sain häbistatud (ma olin nii vilets väravavaht, et mind vahetati välja), siis malega teenisin ma veidike reskepti.
Täna käisime kokkusaamisel teise vabatahtlikuga, et panna paika plaanid, mida me sel nädalal nendega tegema hakkame.
Hetkel tundub töö väga põnev ja minu jaoks midagi täiesti uut.

girls gone wild

Meie hulluksminemine piirdub õnneks vaid segase jalgrattamatkaga.
Ehk siis sellel nädalavahetusel otsustasime minna viiekesi (Ada, Andreas, Imar, Raul ja mina) jalgratastega Pisacusse. Laenasime ja laenutasime endale rattad ja plaanisime lahkuda Cuscost kell 10. Nagu alati läksid ka seekorda asjad teisiti. Seekord seetõttu, et rattad, mis pidid olema täiesti korras, ei olnud seda mitte. Pidime neid kella poole üheni remontima. Vahepeal tekkis juba reaalne kahtlus, kas me üldse kuhugi nende ratasetega läheme. Aga lõpuks siiski otsustasime minna.
Alguses tuleb tõusta välja orust, kus Cusco asub ja see on päris raske ülesanne. Tegemist on korraliku treeninguga kõrgmäestikus. Inimesed, kes sõitsid busside ja autodega mööda vaatasid meid üpris üllatunult, aga samas lehvitasid meile heatahtlikult. Sellised jalgrattasõitjaid siinkandis just palju pole. Ja pärast tundi aega tõusmist sain ma juba päris hästi aru, miks eelistatakse siin bussiga liikuda. Vahepeal tegime Sacsayhuamanal väikese peatuse ja meie juurde jooksid kohe kolm väikest tüüpi, kes näppisid meie jalgrattaid ja uurisid meid suure huviga. Igatahes pole mina (ega ka Ada) kunagi pidanud nii palju järjest rattaga tõusma. Reeglina on ikka natuke tõusu ja natuke lauget maad, aga siin oli tõepoolest järjest tõus-tõus-tõus.

Kuid tõusmise juures on väga tore see, et sellele järgneb eriti lahe langus. Kuna tahtisme minna mööda huvitavamat teed, siis sõitsime maanteelt ära kõrvalasuvale mägiteele. Kuna laskusime väga kiiresti ja tee oli väga mudane, siis toimusid meie välimusega väikesed muudatused. Esimese pausi ajal, kui me nägime üksteise välimust, oli see kõigi jaoks nii naljaks, et kukkusime teineteist pildistama. Kõik oli värvunud kaunilt pruunikaks.



Varsti tabas meid aga veel üks imetore üllatus. Nimelt Andrease ratas, mida olime pikalt remontinud, oli taaskord katki. Kumm oli kolmest kohast puruks ja õhk tuli mühinal välja. Kuna mööda mägiteed sõitmine tühja kummiga on veel võimatum kui mööda maanteed, siis tegime kiirlaskumise maanteele, läbides vahepeale jääva väikse külakese. Siinsed inimesed on üldiselt harjunud, et gringod ja eurooplased liiguvad kenasti ja korralikult turmismibissidega, seetõttu saime me ka külakeses imekspanevate pilkude osaliseks, kui ilmusime külla lihtsalt kusagilt mägedest.
Lootsime, et äkki saame bensiinijaamast kummidesse õhku, kuid see osutus alusetuks, kuna õhku lihtsalt ei olnud. Kui meil on vaja bensiinijaamast bensiini, ei saa me seda, kui on vaja õhku, pole sedagi. Meil oli veel vähemalt 40 minuti kiire laskumisega sõitu Pisacuni. Selleks, et tagarattale oleks väiksem surve, vahetasime Andreasega rattad ära ja hakkasime kiiresti sõitma. Aga oh seda üllatust, kui ma suurel kiirusel laskudes avastasin, et mu uuel rattal pidurid ei tööta. aye. Aga mis seal ikka, vahepeal tuli hirm peale, aga siis jälle leidsin, et nii lahedat kogemust polegi olnud. Raske on kirjeldada tunnet, mis tuleb laskudes mööda käänulist mägiteed, suure kiirusega ja kõikjal su ümber on lihtsalt fantastilised vaated.
Enne Pisacusse jõudmist vahetasime veel paar korda rattaid, et üks loll ei peaks tühja kummi ja ilma piduriteta sõitma.
Pisacus läksime Rauli vanemate restorani, kus saime süüa väga head peruu toitu. Pärast seda tegime lõket ja loomulikult õnnestus meil nii palju jorutada, et jäime maha viimasest bussist Cuscosse ja magasime restorani juures olevas elutoas.
Eelmisel nädalavahetusel autoga sõites sai meil bensiin otsa, seekord lagunesid rattad. Andreas leidis kokkuvõtlkult, et edasipidi peame reisima ainult bussi või lennukiga.
Esmaspäeval rääkisme rõõmsalt oma hispaania keele õpetajale, mis me nädalavahetusel tegime. Ta läks selle peale väga närvi ja teatas, et me ei tohi igasuguseid lolluseid ja hulluseid ette võtta. Ütles, et me ei tea, kui ohtlik siin ratastega liikuda on ja et ta ei taha meid haiglas külastada.
Kuigi me ei läinud sellele reisile täiesti läbimõtlemata, pean ma tunnistama, et see on meie senistest reisidest olnud kõige segasem.
Ja laupäeval käsime ceviche peol, nüüd oskame ise ka seda valmistada (enam-vähem).