tänavad

kuivõrd siin saab tänavalt osta täiesti müstilisi asju, siis mõtlesin, et pean mõned nendest asajdest ka fotodele jäädvustama. kahjuks osutusid inimesed, keda ma heatahtlikult pildistada soovisin, selle suhtes mõnevõrra vaenulikeks. kui ma olin haaranud oma fotoka pöörasid nad mulle selja ja väljendasid oma viha ka verbaalselt. õnneks oli mul kaasas kaks suurepärast turvajat ja mõned pildid sain siiski tehtud, kuivõrd ma üritasin teha neid võimalikult salaja, on mõned küll päris kummaliste nurkade alt tehtud, aga mis seal ikka.

et mida siis saab tänavalt osta?
alustaksin ühe oma lemmikuga- tordiputka. meie tänaval on üks selline vahva putka, kus müükase ainult erinevaid torte. lähed näitad näpuga ja saad viilu torti. üldse mul on tunne, et kohalikud on tordihullud, sest lisaks todriputkale on olemas ka spetsiaalsed poed, kust saab osta neoonvärvides hiiglaslikke torte.

siis on veel tänaval hästi palju putkasid, kus sortiment on mõnevõrra laiem. ehk siis meie mõistes tavalised putkad. aga igal õhtul veeretatakse need tänavalt ära. kuhu? ma ei tea, igatahes ilmuvad ja kaovad nad igal päeval uuesti.







lisaks käivad tänavatel ringi tädid, kes müüvad enda küpsetatud pirukaid, mille nimeks siin on empanadas. neid on saadaval nii liha kui ka juustuga.


osad tädid müüvad tamale- väikesed maisikäkid, mis on mässitud kenasti lehe sisse ning need on saadaval magusatena ja soolastena. ning loomulikult on siin võimalik praktiliselt igalt poolt osta keedetud maisi juustuga.

igal õhtul ilmuvad tänavale ka lihagrillijad. nende käest saab osta grillitud südant või lihtsalt kanaliha koos kartuliga. alguses me ka sõime seda, kuna kogu tänav on täis head lõhna(ning meil oli kõht väga tühi) ning tegelikult maitseb ka liha hästi, kuid korduvate toidumürgituste tulemusena oleme me sellest siiski loobunud.

ning loomulikult saab tänavalt osta kõikvõimalikke vilju. tänaval liiguvad ringi aiakärudega inimesed, kelle käest saab osta apelsine, chirimoyat, tunat, ananassi jne


lisaks puuvilja täis ajakärudele on ka neid, mis on täidetud ahjus küptsetatud banaanide ja magusate kartulitega.


magusatest asjadest saab lisaks jäätisele osta tarretisi, mis on reeglina kaetud mingi vahuga.


lisaks esineb ka inimesi, kes müüvad munasid, teepakke vms, aga need millest kirjutasin, on siin kõige tüüpilisemad.











liigume edasi muude kaupade ja teenuste juurde.

üks müstilisemaid asju on see, et siin müüakse tänaval nööri ja see pole mitte üks hulluke, vaid ma olen seda mitmel korral seda näinud. 5 meetrit maksab üks sol. kuid miks ma peaksin tahtma tänavalt valget nööri osta jääb mulle suureks mõistatuseks.


lisaks on siin pastaka- ja kärbsepiitsamüüjaid. meie tänaval on kogu aeg ka lapsed, kes müüvad WC-paberit või laime.

kõik kohad on üldiselt täis lapsi, kes tahavad saapaid viksida. kui ma ületan plaza de armast teatatakse mulle iga päev, et mu saapad on nii räpased, et mind ei lasta klubisse sisse. ning nii ma vestlen nendega iga päev oma saabaste teemal. kuid viksida pole ma oma jalanõusid lasknud. kuigi kohalike jaoks on see normaalne, siis mul oleks liiga ebameeldiv lasta mõnel lapsel 1 soli eest mu kingi läikima lüüa.



ning lõpetuseks veel kaks suurepärast teenust. nimelt on võimalik end tänaval kaaluda, selle jaoks istuvad tänaval inimesed kaaludega


ja kõikjal tänavanurkadel on inimesed, kes lakkamatult karjuvad läbikõikava häälega: LLLLAAMAAAAADAAAAAAASSSSS!!!!!!! (eks siis kõned). nende külge on kettidega kinnitatud mobiilid ja kui soovid kellelegi helistada, siis lähed ja ütled oma numbri, tema valib selle ja siis saad enda käsutusse telefoni. põhimõtteliselt nagu telefoniputka, ainult et inimene peab selleks terve oma päeva raiskama, et karjuda llamadas.


alguses tunduvad paljud nendest teenustest naljakate või tobedatena. kuid järjest rohkem ajab mõte, et üks inimene peab terve päeva istuma kaaluga tänaval või müüma valget nööri, mind lihtsalt masendusse. tohutu hulk inimesi, kes tegelevad päevad läbi mõttetustega. lisaks on paljud nendest veel alles lapsed.

inkamehed

ma tunnen, et enne kui me siit linnast lahkume, ma lihtsalt pean tegeme sissekande siinsetest meestest. eriti kuna cuscos kohtab selliseid toredaid seltsimehi, kelle koondnimeks on bricherod. nii et kes on brichero?

brichero on mees, kes elatub sellest, et landib ära piisavalt rikka gringo. reeglina teevad nad enda äraelatamiseks käsitööd, mida tänaval müüvad. kuid see on siiski vaid n.-ö. põuaperioodiks.

kuidas tunda ära brichero?
meie kogenud silm juba ei peta :D ma loodan.
igatahes iseloomustab kõige paremini bricherode välimust see, et nad püüavad paista võimalikult eksootilistena, st mõjuda tõelise inkana vms. reeglina on nad kõhnad (käsitöö ei elata just liiga hästi ära), kannavad siinseid tüüpilisi triibulisi pükse ja kõikvõimalikke kohalikke ehteid. bricherod, kes üritavad mõjuda päris indiaanlastena on reeglina pikkade mustade juuste ja igasuguste sulgedega ehetega (ma ei pea siinkohal silmas indiaanipealiku sulgedest peakatet)

kui olla blond (või vähemalt heleda välimusega) ei ole bricherodega tutvumine just väga keeruline. tasub minna mõnele peole või lihtsalt vanalinnas ringi jalutada. kui tuleb juttu puhuma mõni eelnevalt kirjeldatud välimusega tüüp ning kutusub su näiteks salsat tantsima, siis võid kindel olla, et tegemist on bricheroga. mõned üritavad leida ühist jututeemat, küsivad huvide ja plaanide jne kohta.

meie kuulsime esimest korda bricherodest oma hispaania keele õpetaja käest, kes meid nende eest hoiatas ja andis ühte teksti lugeda. ning tõesti pole just harvad juhud, kus sellised tüübid meid tüütama tulevad. seega tegemist ei ole mingi linnalegendiga.

ja veel. bricherosid võib liigitada ka selle kaudu, et mida nad täpselt tahavad. mõned bricherod (kes on minu jaoks küll pigem lihtsalt vargad) sokutavad ööklubis või peol jooki mingit ainet, nende eesmärgiks on sind lihtsalt paljaks röövida. kuid hoopis stiilipuhtamad on need, kelle eesmärgiks on pikaajaline suhe. nimelt on nad veendunud, et oma ainulaadse sharmi ja vaba käitumisega nillivad nad ära ja teevad õnnelikuks iga naise. seega peavad nad õiglaseks tasuks oma töö (õnnetunde tekitamine vms) eest seda, et naine peab neid üleval. paljude lõppeesmärgiks on see, et gringo ta oma maale kaasa kutsuks. kuna siinsetel inimestel on ettekujutus, et euroopas ja USAs on kõik rikkad ja õnnelikud, oleks see just kui igavese õnne saavutamine.

nagu eelnevalt mainisin oleme ka meie kohtunud nende suurepäraste meestega. Kord pidin mina põgenema Panama seljataha maniakk-brichero eest, kes mulle salsat tahtis õpetada ja teinekord pidin mina päästma Ada, kellega taheti filosoofiast rääkida (kas pole selleks sobivamat kohta kui pidu?).


ja kas tekkib küsmus, et kuidas neid üldse õnnestub kedagi leida? ma täpselt ei oska seda fenomeni seletada, aga ma tean, et õnnestub. sest kui minna Ukukusesse tantsima, siis on üpris tavaline vaatepilt, et inkamees keerutab salsarütmides mõnda õnnejoovastuses turisti. ning tänaval kohtab selliseioid paarikesi väga palju. igatahes ma loodan, et kõik eestlased, kes peruusse tulevad juhtuvad seda lookest lugema ja ei lange nende ohvriks. hoidke Eesti lippu kõrgel.

me oleme adaga juba korduvalt mõelnud, et me oleme vist muutunud juba liiga kriitilisteks, sest iga kord kui me näeme mõnda kohalikku meest, kes on koos mõne heledama naisega, temebeldame me ta bricheroks. aga mis teha.

PS. me ei oska ikka veel salsat tantsida ja ilmselt ei kavatse ka õppida:D

Lihavõttekruiis

nii. kuna möödunud nädalavahetus on siin riigis suur püha ja saab palju vabasid päevi otsustasime meie seda targalt ära kasutada ja selvas ära käia. Sihtpunktiks valisime Puerto Maldonado, see linn asub üpris Boliivia piiri ääres ning seda peetakse heaks alguspunktiks, kui plaaniks on dzunglisse minna.

Ostsime endale bussipiletid (arvestades kelmikaid seikluseid Arequipa bussidega uurisime me seekord päris pikalt enne kui piletid ära ostsime) ja meile öeldi, et
bussisõit kestab 18 h ning ka õhtusöök on sisse arvestatud. Teisipäeva pärastlõunal kui me bussijaama jõudsime selgus, et bussi pole veel ees. Loomulikult öeldi meile, et buss kohe-kohe tuleb, arvatavasti jääb kuskil 10 minutit hiljaks. Nii me siis istusime ja ootasime, loomulikult läks buss välja 1,5 tundi hiljem. Vahetevahel on mul tunne, et suhtun sellistesse vahejuhtumitesse juba stoilise rahuga.

Igatahes hakkasime me lõpuks liikuma, mis oli juba iseenest väga positiivne. Olime umbes poolteist tundi sõitnud, kui buss jäi Urkoses pidama. Meile teatati, et nüüd ongi see koht, kus kõigil on võimalik minna kohvikusse õhtustama. Me olime parasjagu üllatunud, kuna arvasime, et cena incluido tähendab ikka seda, et piletihinna sees on ka õhtusöök, mis antakse kõigile sõitjatele bussis, mitte ei tehta lisapeatust. Aga mis seal ikka. Pärast pooletunnist pausi hakkasime liikuma.

Kahjuks läheb siin juba kuskil kell 6 nii pimedaks, et aknast väga palju välja ei näinud. Tee Cuscost Puero maldonadosse langeb ligi 3000 meetrit ning seega oleks pidanud olema näha väga selget kliima muutumist.

Igatahes kuskil hommikul ärkasin ma selle peale, et buss jäi seisma. Mu seljataga olevad tädikesed lõugasid, et nad on nälga suremas ja tormasid bussist välja. Loomulikult eeldasin, et tegemist on järjekordse söögipeatusega. Üritasin ignoreerida seda ebameeldivat fakti ja taaskord magama jääda, lootuses ärgata Puerto Maldonados ja seal hommikustada. Kahjuks märkasin mõne aja pärast, et oleme juba tunni paigal seisnud. Läksime bussist välja asja uurima. Selgus, et toimunud oli teevaring ja meie buss pole ainuke, mis seisab. Terve kamp mehi kaevas teed lahti. Ülejäänud einestasid.

Umbes pooleteise tunni pärast said bussid taas liikuma hakata, kuid kuna tee oli väga sopane ja halvasti läbitav, siis pidid reisijad sellest kohast ise läbi minema ja alles päras bussidesse ronima. Kuivõrd mul olid kaasas ainult ühed jalanõud ja oli selge, et kui ma nendega sinna sopaauku roniksin, oleksid mul vähemalt terve selle päeva jalad läbimärjad ja sopased, siis võtsin ma tennised jalast ja hakkasin palajajalu minema. Märkasin, et sellise tegumoega tekitasin ma kohalikele (olime ainukesed turistid kolme bussi peale) väga palju nalja, muudkui vaatasid mu jalgu ja itsitasid (kuigi ka neist olid paljud end paljajalu võtnud). Igatahes jõudsin ma õnnelikult bussi ja lootsin, et nüüd jätkub reis ilma suuremate takistusteta. See oli aga täiesti naiivne lootus! olime kuskil viis minutit sõitnud, kui buss peatus taas ja kõik välja läksid. Selgus, et ees on järjekordne teevaring. Aye. Seekord olid kohal ka kopad ja kiirabiauto. Vaikselt oli meile hakanud kohale jõudma, et tee on mõnevõrra ohtlik. Istusime siis mäenõlvale, koos kõigi teiste sõitjatega, tegime endale võileiba ja jälgisime põnevusega kopa tegevust. Iga kord kui mõni suurem kivi kaljult alla veeres hüüatasid kõik koos: ooohhhh!!!. Täis värk ma ütlen.

Ma ei hakka pikemalt peatuma muudel põnevatel bussisõidunüanssidel (et adal läksid kõrvad lukku jne). Igatahes jõudsime me 18 tunni asemel kohale 26ga. Ja me olime väga väsinud ja väga näljased, kui me Puerto Maldonadosse saabusime. Võtsime mototakso ja kihutasime kesklinna, sealt edasi hosteli ja sealt kiiresti reisibüroose lennupileteid tagasitulekuks ostma. Alles pärast seda olulist toimingut läksime sööma.

Järgmisel päeval hakkasime otsima võimalusi, kuidas dzunglisse minna. Olukord muutus pinevaks, kui saime aru, et kuna on vaba päev, siis tõepoolest on kõik kohad kinni. Kuna tegemist on looduspargiga, siis peab sissepääsuks ostma endame mingi loa (20 dollarit päeva kohta). Lõpuks leidsime ühe giidi, kes oli rõõmsalt valmis koos meiega dzunglisse tulema, kuid küsis selle eest soolast hinda. Me teatasime talle, et tore küll, kuid nii palju raha meil ei ole. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta üritab leida veel turiste, et saaks kokku suurma grupi. Pidime uuesti kohtuma kell 2 Plaza de Armasel.

Meie aga otsustasime, et kasutame vahepealset aega kasulikult ära ja läheme tsekime olukorda ka sadamas. Seal tuli meiega rääkima paadimees, kes ei teadnud suurt mitte millestki. Õnnekombel oli seal ka üks paar Limast, kes samamoodi otsis võimalust ilma giidita ringi vaatamiseks. Otsustasime neljapeale paadi üürida ja sõita kohalike külla, mis pidi olema 2 tunni kaugusel. Rääkisime paadimehele ka, et sooviksime kuskile ööseks jääda.

Nii umbes pooleteise tunni pärast randusime ja paadimees väitis, et tegemist on turistidele mõeldud ööbimiskohaga. Läksime olukorda uurima. Kuid oohoo üllatust. Tegemist oli hoopis metsloomade hooldamiseks mõeldud keskusega, kus töötasid vabatahtlikud. Tutvusime keskuse peamehe Fernandoga, kes uuris, et mis plaanid meil siis ka edasiseks on. Teatasime, et plaane eriti ei ole, lihtsalt hullult tahaks dzunglit näha, aga giidi palgata ka ei saa, sest raha ei ole. See talle vist päris meeldis, igatahes pakkus ta välja võimaluse, et võime seal ööbida (kuigi muidu ei lubata kunagi kellelgi peale vabatahtlikute sinna ööseks jääda). Leppisime kokku, et käime ära selles kohalike külas (Palma Realis), kuhu teel olime ja tagasitulles läheme keskusesse.

Väga õnnelikult jätkasime oma paadisõitu Plama Reali poole. Nagu kõik liiklusvahendid oli ka paat, millega sõitsime kergelt katki ning seeõttu liikusime väga aeglaselt.

Palma Real on äärmiselt vaene kohalike külake. Ma ei oska midagi väga asjalikku siinkohal küll öelda, kuid kokkuvõttes jättis see nukra mulje. Sealsed inimesed on hüljanud (või vähemalt üritavad seda kõigest hingest teha) oma kultuuri ning ilmselt sotsiaalabi toel on nad jäänud nö rippuma tänapäevase lääneliku kultuuri ja traditsioonilise vahele. Kindlasti utoopiline oodata, et näen banaanilehtedesse riietatud ja maalingutega hõimukest (seda ma ei oodanud), kuid midagi natuke positiivsemat oleks sellegipoolest lootnud näha. Oma kultuuri väärtustamist ning püüdu seda hoida.



Kuna hakkas juba hämarduma hakkasime liikuma tagasi Puerto Maldonado suunas. tavaliselt võtaks teekond vastuvoolu umbes 4 tundi, katkise paadiga võttis see märkimisväärselt rohkem. Ning kui me jõudsime tagasi keskusesse, kus ööbima pidime, oli kell juba pool kümme ning oli kottpime. Saime magama ühte majja, mille ehitamine oli ilmselt alles pooleli. Kuid kuna meil olid madratsid ja sääskede eest kaistsvad seinad ümber olime superõnnelikud.

Järgmisel hommikul ärkasime kell kaheksa, kuulsime kuidas papagoid karjusid hola. Sõime hommikust ning Fernando teatas meile, et ta tütar näitab meile veidike keskust ja räägib täpsemalt, millega nad tegelevad ning õhtupoole viiakse meid lindude vaatlemiseks ehitatud platvormile.

Nagu selgus Fernando tütre jutust oli keskus loodud metsloomade hooldamiseks, kes on inimtegevuse tõttu kannatada saanud. Kas siis olnud kellegi koduloomaks ja saanud väärkohtlemise osaliseks või kui jahtides tapetakse kutsikate ema, siis hooldatakse keskuses kutsikaid kuni nad on valmis taas looduses iseseisvat elu alustama.
Hetkel on seal väga palju erinevaid linde, tapiir, erinevaid ahve, kaks jaaguari jne.
Lisaks on keskusel ka n-ö aiamaa, mille eesmärgiks on näidata kohalikele, et ainsaks põlluharimisvormiks sealses piirkonnas ei ole uute alade põldudeks põletamine, mis kahjuks praegu on väga tavaline. Kokkuvõttes on see ettevõtmine lihtsalt fantastiline. Me olime Fernandost ja ta ettevõtmisest täiesti vaimustuses.


Hetkel kasvatatakse seal ka lilli, mida igal nädalal Puerto Maldonados müüakse. Kuid kui mõni kohalik peaks hakkama ise tegelema lillede kasvatamise ja müügiga on nad kohe valmis turu vabastama , et kohalikel õnnestuks oma kaup maha müüa. Idee ei ole raha teenida, vaid näidata erinevaid võimalusi toimetulekuks.

Õhtul läksime kolama sõna otseses mõttes puude latvadesse, kuna vaateplatvotmile viib ripsild, mis asub ligi 50 m kõrgusel.


Tagasitulles läksime jõkke ujuma ja olime taaskord lihtsalt õnnelikud.

Õhtul lamasime võrkkiikedes ja rääkisime pikemalt Fernandoga tema tööst ja üldisest olukorrast selvas.

Järgmisel hommikul sõitsime juba kell 7 koos teiste vabatahtlikutega tagasi Puerto Maldonadeosse. Käisime seal turul ja veetsime kohutavalt laisa päeva, kuna sellises palavuses on raske midagi teha. Õhtupoole läksime ujuma ja tagasitulles hääletasime ühe toredale kohalike noorte autole. Puerto Maldonado ise on võrdlemisi uus linn ja erilisi vaatamisväärsuseid seal kahjuks ei ole.

Pühapäeval oligi juba aeg tagasi tulla. meile polnud ikka veel kohale jõudnud see tohutut õnn, et seekord ei peagi me 26 tundi bussis loksuma, vaid saame poole tunniga Cuscosse.

Lennukist maastiku kiiret muutumist vaadata oli samuti eriti tuus. Tegelikult on mul väga hea meel, et me sõitisme sinna bussiga, kuna nii reisivad siin kohalikud ja see aitab palju paremini mõsta, kui kaguel me tegelikult käisime. Lennukis jõudsime vaevalt maha istuda, kui juba pidime väljuma.

Sellised olid meie lihavõtted.

Señor de los Temblores

Eile läksin täiesti pahaaimamatult tööle, Plaza de Armasele jõudes märkasin, et sinna on kogunenud märkimisväärselt palju rahvast. Tööl teatati mulle, et Cuscos on traditsioonikohaselt püha nädala esimene päev Señor de los Tembloresile pühendatud ja selle puhul toimub protsessioon.

Keskus pandi poolteist tundi varem kinni ja kõik pidid minema väljakule toimuvat jälgima. Kuigi tegemist on suure väljakuga, oli inimesi seal nii palju, et raske oli liikuda. Paljudel inimestel olid käes ristid, mis olid enamasti erinevatest taimedest punutud. Trügisin ja sain endale suhteliselt soodsa positsiooni katedraali lähedal.
Aegajalt löödi kiriku kellasid ning varsti hakkasin kuulma, et läheneb muusika. Varsti nägin juba, kuidas kanti suurt Kristuse kuju risti. Kirikukellad hakkasid järjest tihedamini lööma.

Olin veidike hirmul, kuna väljakul oli tohutult palju politseinikke ja mitu tuletõrjeautot.

Aga varsti hakkas kuju liikuma kiriku ees olevatest treppidest ülesse, kirikukellad lõid ja millegipärast hakkasid ka tuletõrjeautode signaalid tööle. Kuju jõudis katedraali ukseni ja praktiliselt kõik inimesed, kes väljakul olid, langesid põlvili. Seejärel avanesid katedraali uksed ning uste kõrval olevad inimesed hakkasid kuju poole loopima punaseid õielehti (lille nimi el ñucchu), kuju kanti uksest sisse ning seejärel suleti taas katedraali uksed.

Kuna olin sinna sattunud endalegi üllatuslikult, siis kahjuks ühtegi pilti ma teha ei saanud.

Nimetus Señor de los Temblores (Señor-isand, isa; temblores-värinad) tuleb sellest, et legendikohaselt olevat 1650. aastal maavärin lakanud, kuid tema kuju kirikust välja toodi. Tegelikkuses on tegu Kristuse kujuga, mille Hispaania kuningas Cuscole kinkis (kahjuks originaalkuju varastati 1980ndatel ja nüüd on tegemist koopiaga).

meeleavaldus

Sel nädalavahetusel käisime koos oma keskuse inimestega laste ekspluateerimise ja väärkohtlemise vastasel meeleavaldusel.

Kuna meie keskus sa lisatoetust ja lastele pakutakse nüüd laupäeviti hommikusööki,siis pidid kõik kogunema kell 8, et süüa ning seejärel kell 9 minna Plaza San Franciscole. Aga loomulikult -hora peruano (peruu aeg, siin kasutavad kõik seda väljendit ja jäävad rahumeelselt vähemalt poolt tundi hiljaks). Plaza San Franciscole jõuti kell 10. Seal läks veel natuke aega, kuid siis algas marss.

Tegemist oli korraliku meeleavaldusega- kohale oli tulnud päris palju lapsi, lisaks väike muusikute seltskond (trummid, pasunad jne), kes suutsid tekitada päris kõva muusikat. Ning lisaks olid kohal veel 5 karkudel käivat ja kostümeeritud tüüpi, kes jagasid teeääres olijatele(inimesi oli päris palju) flaiereid. Kogu meeleavaldust turvas politsei. Kokku võttis Plaza San Franciscolt Plaza Tupac Amarule minemine ligi poolteist tundi.

Bussid rokivad

Enne kui ma alustan oma järgmist sissekannet pean tegema väikest seletustööd :D nimelt kuigi blogist võib jääda mulje nagu me reisiksime kogu aeg(mida kahtlusatavad meie sõbrad), siis tegelikult käime me ikka iga päev tööl ka. vot. meil on seal terve posu väga toredaid tüüpe, kellega teeme käsitööd, mängime erinevaid mänge(paljud poisid on suured malefännid) ja aeg-ajalt läheme kirikuesisele väljakule, et seal nendega jalkat mängida. sellised on meie argipäevad.



seekord läks küll nii, et palusime end töölt natuke varem vabaks ja läksime juba neljapäeva õhtul Arequipasse, et saakisme veel natuke koos olla Ada ema ja õega.

Niisis neljapäeva õhtul kell 8 hakkas meie buss liikuma Arequipa poole. olime kuskil tunni liikunud, kui buss jäi teeäärdee seisma. natuke aega ootasid kõik rahulikult, siis aga hakati üritama välja pääseda, kuid selgus, et uks on lukku pandud (siin peab väljumiseks minema läbi bussi eesosas asuva kabiini, mis on reisijatele mõeldud osast uksega eraldatud). ma ei saa üldse aru, kuidas on võimalik, et reisijad bussi lukustatakse? ma ei usu, et ohuolukorras keegi esimese asjana seda ust avama jookseks. igatahes natukese aja pärast meile siiski tehti see uks lahti. meie lootsime ,et nüüd keegi vähemalt seletab, mis toimub või nii. üks naine oli väga raevukas ja teatas, et tal on õigused ja ta teab oma õiguseid ja ta nõuab, et telekas pandaks uuesti käima. päris huvitav nõudmine arvestades seda, et olime juba 20 min teeääres seisnud ja keegi polnud sõnagi toimuva kohta öelnud. (lisaks tuli telekast film, mis rääkis kurjast blondiinist, kes vahetas oma keha ühe mehega ära vms)

selle peale ronisime ka meie adaga bussist välja ja küsisime bussijuhilt, et mis toimub. tema teatas, et buss on katki ja hakkas uurima, et kas meil on väga kiire Arequipasse jõudmisega, et kui meil ei ole, siis asendusbuss tuleb hommikul ja siis me saaksime ka ju lõpuks soovitud sihtpunkti. kuna me ei soovinud just liigselt veeta seda ööd seisvad bussis, siis võtsime oma asjad ja asusime teeäärde koos teiste reisijatega, et pääseda mõnda möödasõitvasse bussi. ning kui üks buss peatus läks tõeliseks trügimiseks, õnnekombel õnnestus ka meil bussi pääseda ja pärast tunniajast pausi jätkus meie reis Arequipa poole. Sõit kulges väga kenasti kuni kuskil kell 5 hommikul käis kõva pauk ja kuskilt hakkas suitsu tulema. Hurraa taaskord buss katki ja taaskord olid reisijad bussi lukustatud. kui lõpuks välja saime nägime, et kumm oli katki läinud ja nüüd tegeleti selle vahetamisega. heakene küll varsti sai see kumm vahetatud ja buss hakkas väga aeglaselt taas liikuma. õnneks ei olnud Arequipani enam palju maad jäänud.

Kuskil seitsmepaiku olime me hoolimata kõigist takistustest lõpuks kohal.

Arequipa on Cuscost ligi poole suurem linn (750 000 elanikku) ning on tuntud põhiliselt uhke koloniaalarhitektuuri poolest. Lisaks asub Arequipa oluliselt madalamal kui Cusco ning seetõttu on sealne kliima märkimisväärselt soojem.

Aga jah liikusime kesklinna ja otsustasime Plaza de Armasel võtta ühed kohvid. Selline vaade avanes meike kohviku rõdult.


Pärast seda otsisime võimalikult odava hosteli, panime oma asjad ära ja hakkasime linnaga tutvuma.

Linnas asub ka väga uhke Santa Catalina klooster, mis pärineb 16. sajandist. Kuivõrd see klooster oli mõeldud rikastest perekondadest pärit naistele (reeglina perekonna teine tütar) ja klooster nõudis kingitusi, siis on toad päris uhked ja kloostris on märkimisväärne kunstikogu. See klooster on oma põhiplaanilt täiesti müstiline. Tohutul arvul tubasid, platsikesi ja saale nii et me lausa muretsesime vaeste nunnade pärast, et kuidas nad sinna ära ei eksi. See oli tegelikult nagu väike linnake. Igatahes veestime me seal tubli paar tundi, pärast mida olime päris väsinud.
See klooster tegutseb ka tänapäeva ja hetkel on seal 30 nunna.







Pärast väikest puhkust jätkasime linnapeal kolamist ning läksime ka turule. Kuivõrd olime öösel maganud bussis läksime väga varakult magama.

Järgmisel päeval otsustasime minna linnast välja piknikule. Olime lugenud ühest vanast veskist, mille juures olevat väga kena einestada. HAkkasime siis vastavalt instruktsioonidele minema, kuid hehe eksisime ära! Jõudsime endalegi üllatusena hoopis lagedatele kiviväljadele.
Lõpuks ekslesime veel natuke edasi ja leidsime siiski veidike rohelisema koha, einestasime seal ja hakkasime tagasi liikuma. Ning oh seda üllatust kui avastasime, et veski oli enam-vähem selles kohas, kust me oma matka alustasime.

Ning õhtul tuligi see kurb hetk, kus meie jäime Arequipasse ja Ada ema ja õde suundusid edasi Pisco poole.

Järgmine päev, mis me Adaga kahekesi veetsime oli tõeliselt laisk. Kõmpisime mööda linna ringi ja vedelesime pargis.



Õhtul hakkasime tagasi Cusco poole sõitma. ja arvake ära, kas buss läks katki või buss läks katki? nojah. ma enam ei tea, kuidas me siin bussifirmat peaksime valima. ilmselt eriti vahet ei ole, sest kõik bussid lihtsalt lähevad katki.

matk

Koos vaheaja algusega lendasid meile külla Ada ema ja õde ning loomulikult otsustasime aega raiskamata nendega koos ette võtta ühe korraliku reisi.

Laupäeva hommikul tõusime vara, et jõuaksime enne pimedaks minemist võimalikult palju kohti külastada (siin läheb pimedaks kuskil kell 6).

Esialgu sõitsime Chincherosse, mis on eelkõige tuntud seal peetava turu poolest, kahjuks olime me seal laupäeval (turg on pühapäeval) ning seetõttu me seda külastada ei saanud. Küll aga nägime inkade ruinaseid. Põnevad selle poolest, et inkade pühakoja peale on ehitatud koloniaalstiilis kirik, kuid vundamendi juurest on veel näha hoopis teises stiilis alusmüüri. Lisaks olid seal ka suured terrasspõllud ning üüratud kivid, millesse olid uuristatud toolid.


Edasi oli meie plaaniks jõuda Moraysse, sinna aga otse ühtegi liiklusvahendit ei lähe. Palusime, et bussijuht peatuks teeristil Marase suunas ning plaanisime sealt kõndida 10 km Moraysse. Kuid selgus, et seal on taksod, mis viivad meid otse sinna. Pärast mõningast tingimist saime hinna 15 solini ja läksime peale.

Moray on samuti inkade ajastust pärinev vaatamisväärsus. Tuntud seetõttu, et seal on amfiteatrit meenutavad terrasspõllud, mida kasutati erinevate sortide aretamiseks.


Tagasiminnes olime sunnitud samuti kasutama taksot, mis viis meid poole teeni Salinasesse. Edasi pidime kõndima, alguses läksime küll mööda vale teed, kuid sõbralikud kohalikud suunasid meid õigetele radadele.


Salinas on suur n-ö soolakaevandus, mis on samuti kasutuses alates inkadest. Kohalejõudes meenutas see koht mulle hiiglaslikku meekärge. Ja nendesse kärgedesse voolas mäest tulisoolane vesi, kui vesi ära aurab, jääb kärgedesse sool ning see läheb müügiks.



Pärast seda võimast elamust langesime päris pikalt, ületasime Urubamba jõe ning võtsime combi Urubambasse.

Seal veetsime üpris vähe aega ning liikusime edasi Ollantaytambosse.

Vahemärkusena ütlen, et selle reisi suur, üllas ning põhiline eesmärk oli jõuda Machupicchule, kuid mööda nn alternatiivset rada, millest olime kuulnud oma sõprade käest. Kuna ametlik Camino Inka on päris kallis, siis on reisjate hulgas levinud palju erinevaid jutte ja õpetusi, kuidas jõuda Machupicchuni hoopis väiksemate kuludega. Machupicchust on tehtud eeskujulik äriprojekt. Aguas Calientesesse (selle kaudu pääseb edasi MPni) läheb rong, mille pilet on mitukümmend dollarit ning odavale kohalikele mõeldud rongile turiste peale ei lasta. Muud ametlikku võimalust sinna linna pääsemiseks ei ole. Igatahes alternatiivne Camino Inka saab alguse Ollantaytambost ning seega algas meie tõeline retk sellest linnast.

Leidsime endale kena ja odava hosteli, mille töötaja lubas lahkelt, et räägib meile hiljem pikemalt, kuidas me peame Machupicchule minema. Maksime oma toa eest ning läksime õnnelikult sööma pärast pikka matkapäeva. Tagasitulles küsisime, et kuidas ja kunas oleks meil soovitav minema hakata. Selle peale saime me päris shokeeriva üllatuse osaliseks, nimelt soovitati meil minema hakata kell 1 öösel. Kuna see alternatiivne tee pole just ütleme et päris ametlik, siis on tarvis kontrollpunktid läbida ajal, kui valvurid magavad (rõõmustava uudisena saime teada, et vahelejäämise korral on tavaks passid 1-2 nädalaks ära võtta). Ning see on umbes 2-5 öösel. Kuna meil polnud aega raisata otsustasimegi samal ööl minema hakata. Meil aidati otsida üks kollektiivtakso, mis on nõus meid viima km 82-ni (kilomeetrite arvestamine käib kaugusest Cuscost ning seal on esimene kontrollpunkt) ning leppisime kokku, et kell 00.30 tuleb ta meile hosteli juurde vastu. Kui need asjad olid korda aetud üritasime kuni kokkulepitud ajani veidike tukkuda, kuna päev oli väga pikk olnud.

Veidike enne ühte tuli taksojuht meile järgi ning läksime tema takso juurde. Ning meid tabas veel üks tore üllatus- auto ei läinud käima. Kuna meil oli tarvis võimalikult vara liikuma hakata, et jõuda teise kontrollpunktini (km 88) enne valvurite ärkamist, oli see venitus meile väga vastumeelne. Tasksomees teatas, et tal on aku tühi ja ta peab seda laadima minema. Ning kui me lõpuks minema hakkasime kihutas ta nagu segane. Üks ketshua naine, kes meiega koos autos oli, lõugas kogu aeg: aeglasemalt, noormees aeglasemalt. Kuid kuna meie minemahakkamine oli väga palju veninud, pidime seda korvama tohutu kiirusega liikudes.

82. km jõudes andis taksojuht meile veel viimsed nõuanded ning käskis väga kiiresti liikuda ning kontrollpunktide juures taskulamp kinni panna. Nii me siis hakkasime öösel taskulambivalgel mööda raudteed minema. Niimooodi pooleldi joostes liikusime me umbes kaks tundi, kuni jõdusime 87 km-ni. Varsti pärast seda märki kustutasime taskulambi ning liikusime edasi pimedas. Enne 88km süda puperdas ning kohe pärast kontrollpunktist möödumist oli oluliselt kergem hingata. Need olid kaks kõige ohtlikumat kohta ja olime nest mööda saanud. Liikusime veel veidike edasi ning otsustasime minna raudteelt veidike kõrval ja puhata. Kuid kuna kõik olid sellest tormamisest väga väsinud sai sellest puhkepausist hoopis unepaus. Telki me üles panna ei jaksanud ega viitsinud ning seetõttu laotasime matid laiali ja igaüks kobis oma magamiskotti. Täiesti uskumatu, aga need kolm tundi, mis me seal magasime, olid väga sügava unega.

Hommikul veidi enne seitset ärkasime mööduva rongi müra peale. Päris huvitav oli mõelda, et kas kõik õnnelikud turistid nägid rongiaknast nelja põllul magavat inimest.

Alustasime oma hommikut kosutavate võileibadega ning hakkasime minema. Eesmärgiks jõuda Aguas Calienteseni, mis asub 110dal kilomeetril. Arvestama peab ka sellega, et raudtee kõrval puudub jalakäijatele mõeldud tee, seega peab kõndima mööda raudteed. Ning kuna selline minek on ikkagi täesti mitteametlik, siis iga kord kui kuulsime rongi lähenemas hüppasime kiiresti põõsasse.


Nii mööda raudteed kulges meie minek ligi 8 tundi. Ning kuna mul olid jalas tennised, siis said mu jalad raudteekividel ronides päris karmi kogemuse osaliseks (karmi kogemuse osaliseks said ka teiste jalad, hoolimata jalanõudest).

Veidike enne Aguas Calientesesse jõudes nägime teeääres söögikohta. Kunas sadas kohutavalt ja me olime nälga suremas, otsustasime teha väikese söögipausi ning saime suurepärast Urubamba jõest püütud forelli.

Pärast sööki jätkasime oma matka ning Aguas Calientesesse jõudes otsustasime end premeerida termaalvannidega, mis oli meie piinatud jalgadele tõeline õnnistus.
Pärast seda võtsime veel ühed kohvid ning juba hakkaski hämarduma ning samuti hakkas jälle vihma sadama.

Kuna Aguas Calientesest on veel 1,5 h Machupicchuni, siis mõtlesime, et parim oleks juba eelmisel päeval ronida natuke ning telkida poolel maal. Pimeduskatte all hakkasimegi liikuma, kahjuks sadas jätkuvalt ning telikimiskohta otsides selgus, et meie võimalused on väga piiratud. Kuigi üritasime endast parimat anda, kulges see öö ikkagi loigus magades.

Tõusime kell kuus, et Ada ema ja õde jõuaks varakult Machupicchule, mina ja Ada otsustasime uurida, kuidas oleks kõige parem jõuda Santa Teresasse. Nii me siis küsisimegi Puento de Ruinase juures istuva onu käest, et kuidas sinna minna. Kuid onu polnud just väga sõbralik nähes kahte neiut telk käes kell 7 mäest alla tulemas, sel hetkel ühendas meil ära, et tegemist on valvuriga, kelle ülesandeks on jälgida, et keegi öösel Machupicchu mäele ei roniks. Üritasime teda veenda, et me läksime kell 6 hommikul, et saata Ada perekonda ning me päris kindlasti ei telkinud seal. Onu aga väitis, et ta on juba kella kolmest valvanud ja pole näinud meid möödumas. Hakkasime talle seepeale ajama segast jama sellest, kuidas me ikka käisime teed näitamas ja ise oleme ammu juba Machupicchut külastanud, lõpuks onu loobus ja ütles, et võime edasi liikuda. See oli suur kergendus, sest oleks nõme olnud pärast öist matka jääda vahele vales kohas telkimisega.

Niisis, kui Ada ema ja õde naasesid Machupicchult, jätkasime kõndimist mööda raudteed, et jõuda hüdroelektrijaamani, kust pidavat bussid viima Santa Teresasse. Pärast kahte tundi kõndimist meile armsaks saanud raudteel jõudisime elektirjaamani, kuid busse seal loomulikult ei olnud. Kui me kohalikelt selle kohta küsisime saime vastuseks, et bussid mõnikord käivad, aga nad ei usu, et praegu midagi enam liigub. Aga Santa Teresa olevat ainult kahe tunni kõndimise kaugusel. See oli minu jaoks üpris morjendav uudis ja haarasin skittelsite järele. Kuid mis teha, hakkasime kõndima. Natukese aja pärast tuli meile vastu veoauto, mis näis funktsioneerivat bussina ja selle reisijad andisid meile mõista, et buss tuleb ka tagasi. See oli tõeline rõõmuuudis. Nii saimegi lahtises veoautokastis kihutada läbi banaanimetsade. Tuju oli hirmus hea ja kiljusime seal rõõmust, mille peale autojuht pidas korra kinni ja küsis, et kas meil on midagi lahti.

Jõudsime selle autoga Urubamba jõeni ning selgus, et peame sellest üle minema ühes väikeses korvikeses. Tuuuus : )





Väike näide kohaliku tädiga, aga meie läksime täpselt sama moodi.

Jõudsimegi lõpus Santa Teresani. Linn oli omaette elamus, kuna kõik tahtsid seal meiega suhelda. Väikesed poisid tormasid kohe meie juurde, puistasid meid küsimustega üle (kas mul on seljakotis arvuti, kas me näitame neile oma kella, kas me tuleme saksamaalt või prantsusmaalt jne) ning juhtisid meid bussipeatuse juurde. Kuna Santa Teresa on oluliselt madalamal kui Cusco, on sealne kliima märkimisväärsel soojem, mida tõendavad seal kasvavad mangod ja banaanid.


Selgus, et meie oleme ainsad, kes tahavad minna Santa Mariasse ja seetõttu peame me maksma selle eest päris soolast hinda (80 soli nelja inimese peale). Kuid kuna meil poleks olnud seal linnas midagi teha, otsustasime siiski maksta küsitud hinda ning hakkasime minema.

Sellel reisil oli meil hakanud juba viltu vedama autodega ning see jätkus ka selle auto puhul. Vaikselt läks järjest pimedamaks ning varsti sai selgeks, et auto tuled ei tööta. Arvestades seda, et sõitsime kuristiku serval, oli see uudis veidike halb. Autojuhi kõrval istuv mees hakkas taskulambiga valgust näitama. Kuid see polnud piisav, andsime lisaks ka enda taskulambi ja need kinnitati auto alla. Pidevate pausidega liikudes ning veidike oma elu pärast kartes jõudsime lõpuks kohale Santa Mariasse.

Ostsime sealt piletid Ollantaytambosse. Meile lubati, et buss tuleb kohe, kuid loomulikult saime me üle tunni aja oodata. Pärast ligi kuuetunnist sõitu ülimalt külmas bussis (ma ei saa aru, miks teha aknad lahti, kui väljas on kohutavalt külm?) jõudsime Ollantaytambosse. (Vahepeal käis bussis veel kokalehtede kontroll, mille käigus nuusutasid kontrollijad reisijate pagasit.) Selleks ajaks oli kell juba viis hommikul. Ning kuna bussis oli olnud üpris võimatu magada olime äärmiselt unised ja läksime hostelite üstetaha peksma. Avastasime väga kavala nipi- kell viis hommikul on väga lihtne tingida, kuna unised inimesed tahavad võimalikult kiiresti magama saada. Nii saime odavalt endale väga korralikud magamistoad ja läksime õnnelikult magama.

Järgmisel hommikul einestasime turul ning tutvusime Ollantaytambo ning sealsete ruinastega.
Linnas on imekaunid ojadega tänavad.


Pärast seda sõitsime tagasi Cuscosse, kus mina ja Ada jõudsime väikese hilinemisega tööle.

Sünnipäev

Ärge arvake, et me siin unustasime ära oma armsa vabariigi sünnipäeva! Et see saaks ikka vääriliselt tähistatud, otsustasime oma tööl korraldada Eesti päeva.

Joonistasime Euroopa kaardi, kus loomulikult domineeris kaunilt lipuvärvides Eesti. Lisaks koostasime väikese infoplakati, kus olid kirjas põhilised andmed ning lisaks mõned eestikeelsed sõnad.

Koos lastega otsustasime teha Eesti lippe, ülesanne osutus äärmiselt populaarseks ja kõik tegid tohutuses kogustes Eesti ning hiljem ka Peruu lippe.














Tegime eelnevalt kodus valmis kaks kooki, nagu sünnipäevale kohane. Ja kui lippude tegemisega lõpetasime, siis asusime kõigile kooki ja mahla jagama. Kook ostutus täiesti erakondselt populaarseks, kuid samas tõi see minule ja Adale kaasa väikese ehmatuse. Nimelt osutus kook nii eriliseks, et väga paljud lapsed ei söönud seda ära, vaid palusid luba, et see viia koju ja jagada kogu perekonnaga. Ma ju tean, et need lapsed on pärit vaesetest perekondadest, kuid ikka tuleb see mõnikord ehmatusena. Mõned palusid lisaks veel kilekotti, et mahl sinna valada ja ka koju viia.






Plaanisme neile veel Eestist kaasa toodud multikaid näidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kõik andisid meile tänulikult põsemusi ja tormasid rõõmsalt oma koogitükiga koju.

See pani meid mõtlema, et tegelikult peaksime sagedamini neile keskuses sööki valmistama.

Vähemalt oli Eesti Vabariigi aastapäev nende jaoks üks rõõmus päev.

supercool

Eelmisel pühapäeval tõusime me varahommikul, et asuda oma seni kõige pikemale reisile- Boliiviasse. Esialgu olid meil piletid ostetud Punoni (mis on veel Peruus) ja otsustasime, et vaatame seal, mis edasi saab. Sõit sinna kestab ligi seitse tundi.

Kohalejõudes võtsime tasko ja palusime end viia Plaza de Armasele, kuid selgus, et see on võimatu, kuna kogu keskväljak on haaratud karnevalimöllust. Seega sõitsime nii kesklinna kui vähegi võimalik ja asusime otsima odavat ööbimiskohta, et panna ära oma suured seljakotid ning minna karnevali vaatama.

Kui me parasjagu kopsisime ühe hosteli uksetaga, siis tuli meie juurde üks velotaksojuht, kes ütles, et karnevali tõttu on arvatavasti kõik kohad kesklinnas täis ning seega tasuks meil veidike kaugemalt endale elukohta vaadata. Järsku haaras ta taskust ka flaieri ühe hosteliga ning teatas, et võib meid sinna pooleteise soli eest kohale viia. Kuid kuna see ei tundunud enam sõbraliku nõuandmisena, vaid pigem äraosted reklaamimehe jutuna, siis ütlesime, et kõnnime ise ja vaatame, kas leiame midagi. Seejärel hakkas see tüüp meid mööda tänavat jälitama ja karjus, et kõik kohad on täis, et ainuke tühi hostel on see, mida tema meile soovitab. Kuid üllatus-üllatus järgmine koht kuhu sisse astusime oli tühi, odav ja kesklinnas. Seega jälle väike tarkus, ei tasu siin usaldada kõiki "heatahtlikke" nõuandjaid.

Panime oma pakid ära ja tormasime linna, mis paistis olevat täiesti segane. Tänavatel oli praktiliselt võimatu liikuda, sest need olid nii tihedalt ääristatud inimestega, kes olid tulnud karnevalirongkäiku jälgima. Politsei hoiatas meid vahepeal, et oleksime väga ettevaatlikud, kuna seoses pidustustega on ka väga palju kuritegevust. Haarasime oma kotid tugevamalt kätte ja võitlesime endale kätte positsioonid kogu tralli jälgimiseks. Igatahes tõmbasime me seal esimeses reas istudes liigagi palju tähelepanu ja kõigile pakkus väga palju nalja, kui mulle üritas üks tantsija sujuvalt musi anda ning meid kahte veeti tantisma.


Igatahes karneval kujutas endast seda, et kostümeeritud grupid liikusid mööda tänavaid ja tantsisid ning neid saatis reeglina grupp pillimängijaid (puhkpillid, trummid). Erinevate kostüümidega gruppidel oli erinev tants. Kohati tundus, et vaesed tantisjad on omadega täiesti läbi, sest osad kostüümid olid kindlasti väga rasked kanda.

Järgmisel hommikul otustasime käia ära Titicaca ääres. Kõndisime keskusest välja ning jalutasime mööda pikka alleed järve poole. See tänav oli väga veider, kuna keset seda oli väga ilus ja korrastatud puude rida, kuid majad oli praktiliselt eranditult räämas ja koledad.
Aga järve juurde jõudes oli õnn seda suurem. Pärast kolme kuud nägime taas vett. Asi, millest ei oska puudust tunda, kuid Titicacani jõudes saime mõlemad aru kui väga olime igatsenud vaadet silmapiirini, millel ei seisa ees ükski mägi.








'





Järve juurest tagasi tulime velotaksoga. Otsustasime, et on aeg edasi liikuda, võtsime seljakotid ning läksime bussijaama, kust hankisime piletid Copacabanasse.

Üldmulje Punost jäi meil üpris kesine. Enamus majadest olid koledad ja linnas justkui puudus ilus keskus. Üks asi majade puhul, mida Eestis naljalt ei näe, on see et paljud neist on täiesti poolikud. Kuna kliima pole nii külm nagu meil talviti, on ilmselt võimalik ära elada ka majades, millel on vaevu saadud seinad püsti ja katus peale. Sellised linnaosad jätavad endast äärmiselt armetu mulje. Ning just sellised majad domineerisid Punos.

Bussijaamas saime loomulikult korralikult oodata, sest nagu siin tavaks väljus buss lubatust ligi tund hiljem. Aga rõõmustama peab selle üle, et vähemalt ei pidanud me hiljem tegeme ühtegi pausi tehniliste rikete tõttu.

Igatahes enne piiripunktini jõudmist hoiatati meid veelkord Boliivia piiriametnike eest. Kindlasti peab saama templi passi ja passi tagasi ning kui nad küsivad selle eest raha, siis peab sellest kohe ja karmilt keelduma. Õnneks meil mingeid probleeme ei tulnud. Onu vaatas targast raamatust järgi, kus asub Eesti (mis tema jaoks üllatuslikult ei olnudki sama mis Leedu) ja lõi templi passi.

Ning jõudsimegi õnnelikult Copacabanasse. Buss viis meid ühe hotelli ette ja soovitas seal ööbida. Mina olin parasjagu väsinud ja tüdinud ning oleks nõus olnud seal ööbima, kuid Ada teatas, et tema arust näeb see nii rõve välja, et me peame edasi otsima (hostel oli liiga euro ja turistika välimusega st liiga korralik meie jaoks). Käsime ja otsisime mõnda parmumat kohta ning tutvusime selle käigus kahe tsikiga rootsist- Cecilia ja Hannaga. Koos nendega õnnetus meil leida normaalne ja väga odav hostel (üks boonuspunkt Boliivia puhul on see, et see on oluliselt odavam kui Peruu- hostelite hinnad on ligi poole väiksemad) ning läksime ühiselt sööma. Väga tore oli rääkida vahelduseks inimestega, kes teavad kus asub meie kodumaa.

Järgmise päeva pühendasime Copacabanaga tutvumisele. Copacabanas on väga ilus keskväljak, mille puudest ma täiesti hullusin, ning selle kõrval kirik(Basilica de Nuestra Senora de Copacabana), mille väline osa (ees asuv plats jne) on väga uhked, seest kahjuks mitte nii muljetavaldav. Lisaks lamas seal trepil väike ja lahe koer, kellest ma koheselt vaimustusin. See on see kui enda armsad koerad eestisse jäid.














Jalutasime veidi ka mööda imekaunist randa Titicaca ääes ja sõime paadisillal mangot.


Järgmise päeval läksime koos oma uute sõbrantsidega Isla del Solile, mis on Titicaca suurim saar. Sinna saab sõita väikese paadiga ning minek võtab aega ligi pooltesit tundi. Sõitsime alguses saare lõunaosasse ning seejärel edasi teise paadiga põhjaossa.

Kohalejõudes otustasime, et peame minema ujuma Titicacasse. Kuid ega see vesi seal eriti soe ei ole (järv asub ikkagi 3800 m kõrgusel). Ning olime ainukesed hullukesed, kes ujuma läksid. Pärast käidi meilt veel küsimas, et mispuhul me seda tegime. Aga kõigile tekkisid kohe pähe väga mõistvad näod, kui ütlesime, et oleme ikkagi pärit külmalt põhjamaalt.

Enne ujumaminekut olime rannale pannud püsti oma telgi. Telkijaid oli rannas väga palju, enamik neist loomulikult argentiinlased. Õhtul ostime veini, pugesime Hanna ja Cecilia hostelist varastatud tekkidesse ja vedelesime neljakesi rannas. Kuskil poole õhtu peal tuli meelde, et ohoo on ju valentinipäev ning leidsime, et romantiline õhtu veiniga on igati asjakohane. Vahepeal käisid meid tüütamas kohalikud lapsed, kellele on väga hästi selgeks õpetatud, et turistide käest tuleb kõike nuruda. Nii nad siis said kõigepealt meilt shokolaadi, seejärel tahtsid nad meie veini ning kuna me seda neile ei andnud, siis hakkasid nad raha küsima. Arvatavasti on nende vanemad nad välja koolitanud seda üpris tasuvat ametit pidama. Cecilia ütles, et keskameerikas on selline laste n-ö tööle saatmine päris tavaline.














Öö telgis oli põrgulikult külm ja ärkasin unise ning pahurana. Aga mis seal ikka.
Pärast hommikusööki asusime väikesele matkale, et enne äraminekut saada rohkem aimu saare põhjaosast. Jõudsime ruinasteni, kuid otsustasime, et ei hakka raha sissepääsu eest maksma, vaid läheme hoopis vaatama lõunas asuvat Templo del Soli. Kuna saar ise on looduslikult niivõrd kaunis, siis pakub ka lihtsalt jalutamine seal piisavalt võimsa elamuse.


Otsustasime, et järgmise öö veedame saare lõunaosas, mis on kuulus oma imekauni päkesetõusu ja -loojangu poolest.
Sõitsime paadiga sinna ning leidsime ühe väikese tüdruku, kes juhatas meid mäetipus asuvasse hostelisse.

Ning õhtul, kui päike loojus istusime kõik suu ammuli ja lihtsalt vaatasime kui ilus kõik on.

















Niisis järgmisel hommikul planeerisime minna Templo del Soli külastama. Et jõuda kella 11 paadile pidime tõusma vara, sest mina ja Ada jätsime oma kotid hostelisse ja seetõttu pidime jõudma veel ühe korra mäkke tõusta ja seejärel sadamasse.



Lõpuks läks meil siiski nii kiireks, et pidime oma seljakottidega tegema kiirlaskumise. Jõudsime napilt paadile, mis oli ainult meie järgi oodanud, kuna Cecilia ja Hanna olid palunud, et meid ära oodataks. Ning oh seda üllatust kui paat tegi väikese peatuse Templo del Soli juures et kõik, kes ei olnud viitsinud ruinasteni ronida, saaksid need ikka ära näha.

Igatahes tagasi Copacabanasse jõudes võtsime bussi La Pazi, kuhu jõudsime kohale päris hilja õhtul. Cecilia oli välja vaadanud odava ja hea hosteli- Carretera, kuhu suundusid ka teised tüübid meie bussist. Sinna jõudes pakuti meile voodeid 7kohalises toas, kus olevat juba kaks inimest. Mudugi rõhutati meile korduvalt, et jagama tuba ainult teiste tüdrukutega. Seetõttu oli päris üllatav tuppa jõudes kohtuda kahe argentiinlasest poisiga, kes selles toas elasid. Aga mis seal ikka. Hosteli kõik seinad olid kaunistatud kirjade ja joonistustega selle eelmistelt elanikelt.


Järgmisel hommikul läksime rõõmsalt linna ja lootsime, et saame põhjalikult linnaga tutvuda. Kuid olime teinud väikese valearvestuse. Nimelt käis linnas täie hooga karneval. Ning see kujutas endast armutut veesõda. Kesklinna jõudes hakkasime saama veepommidega vastu päid ja jalgu ning kui üritasime põgeneda teisele tänavale möödus meist kaubik, kust valati meile ämbriga vett kaela. Cecilia oli meist vist kõige vihasem ja kostitas kõiki lausega: PUTA MAADREEEEE!!!! Tilkusime veest ja põgenesime ühele trepile, mis tundus veidike ohutum. Kuid ka see oli meist liiga naiivne tegu. Varsti lendasid meie poole veepommid vastasolevatest akendest ning ka ühest autost. Lootuse kaotanuna jooksime ühe takso poole ning palusime end hostelisse tagasi viia.

Kuna olime veidike traumeeritud, siis otsustasime, et rohkem me selle päeva jooksul linna tagasi ei lähe. Vähemalt mitte seni, kuni valge on (sõda lõppeb koos päikese loojumisega).

Õhtul läksime väikse seltskonnaga hostelist linnapeale, kus tutvusime ühe kohaliku tüübiga, kes oli lahkelt valmis meile järgmisel päeval linnas tuuri tegema. Nii saigi kokku lepitud, et ta tuleb järgmisel päeval meid hostelist otsima.

Väga tore oli järgmisel päeval liikuda ringi koos inimesega, kes linna tunneb. La Paz on piisavalt suur linn, et omal käel on seal päris keeruline ekselda. Lisaks on seal päris palju linnaosasid, kuhu minna ei tasu. Varusime kõik endale vihmakeebid ja alustasime ringkäiku. Cristian juhtis meid osavalt mööda tänavatest, kus toimus kõige karmim veesõda, kuid sellest hoolimata saime me paar korda veepommidega pihta või kaunistati meid lihtsalt veidike kunstlumega.


La Paz on väga kummaline linn, kuna seal on üksteise kõrval majad täesti erinevatest ajastustest. Ei ole eraldi uued majad ja vanad. Otse Plaza Marillol asuva kiriku taga asub kõrge paneelmaja. Keegi avaldas arvamust, et piisab La Pazis ühes piirkonnas ringi jalutamisest, et saada aimu kogu linnast. Kuid kogu oma segasuses oli see väga uhke linn. Eriti öösel, kui saab alllinnast vaadata kõikjal ümber kõrguvat ja tuledes säravat altot.

Et miks mul nii vähe pilte La Pazist on? Sest lihtsalt liiga ohtlik oleks olnud pilte teha. Lisaks sellele, et fotokas võib lihtsalt läbi vettida on karnevali ajal linnas veel rohkem kuritegevust. Kuulisme väga levinud meetodist- lastakse kogu nägu kunstlumega kokku ja seni kuni oled ehmunu võetakse kott koos kõigi asjadega ära. Seda oli juhtnud mitmel inimesel meie hostelist.

Ning teispäeval otustasime hakata tagasi Cuscosse tulema. Kui me hostelis teatasime, et kavatseme täna ära minna, siis arvasid päris mitu inimest, et arvatavasti ei välju täna ühtegi bussi, kuna kõik on liiga purjus. Meile tundus see loomulikult liiga uskumatuna ning läksime bussijaama pileteid ostma. Seal käis aga totaalne pidu. Kohutavalt vali muusika, kõik tantsisid, põrand oli kaetud lilleõitega, kõik jõid (kell oli üks) ning kui me küsisime busside kohta, siis teatati enesestmõistetavalt, et alles homme lähevad bussid. Lõpuks õnnestus meil saada vist ainukesest sel päeval mingeidki pileteid pakkuvast firmast endale piletid Punosse. Jätsime hüvasti oma esimeste sõbrannadega siin kontinendil ja asusime minekule.

Punos otsime piletid Cuscosse. Loomulikult hakkas ka see buss tund aega hiljem minema ning peatus iga natukese aja tagant tehniliste rikete tõttu. Seetõttu jõudsime kohale lubatust kaks tundi hiljem, aga mis seal ikka. Vähemalt olime tagasi Cuscos. Meel natuke nukker, et meie tore reis läbi oli saanud.